Võimatus õunast loobuda (0)

Vôimatus ôunast loobuda
Juba ammu on inimesi motiveerinud soov olla teistest edukam . Sellise heaolu saavutamiseks aga ei kôhkle paljud kasutada ebaausaid teid. Kui inimese tahe olla teistest parem on piisavalt suur, siis pürgib ta edasi lihtsamate moodustega, haarates kinni igast vôimalusest. Samas on valdav enamik neid, kes üritavad paremat elu saada ausalt. Kui aga tabab ootamatult mingisugune äärmiselt kerge, kuid kahtlane vôimalus, on raske otsustada, kas minna lihtsama vastupanu teed vôi mitte. Paljud vaatavad küll kiusatustest mööda ja elavad vastavalt oma pôhimôtetele edasi, kuid läbi aegade on teada, et keelatud vili on magus ja sellest loobumine peaaegu, et vôimatu.
Arvatavasti tuntuim näide on piiblist, Aadama ja Eva kohta Eedeni aias. Jumal oli istutanud kôrvuti kaks puud, elupuu ja hea- ja kurjatundmise puu. Viimane oli ainus puu, mille vilju maitsta oli keelatud. Eva küll teadis, et ei tohi vôtta selle taime ôuna, kuid kaval madu suutis teda siiski maitsma veenda ning selle tulemusel pidid nad paradiisist lahkuma. Peale vilja söömist avanesid nende silmad ja nad môistsid oma teo tagajärgi.
Nüüd, aastasadu hiljem, on inimeste teguviis ikka sama. Pidevalt tehakse sellised vigu, mida on aegade algusest tehtud, küll mitte ôuna vaid paljude muude olukordade ja asjadega. Kui inimene midagi nii väga ihaldab ja näeb selle nimel kaua ja palju vaeva, siis vôib juhtuda, et tahetu kätte saamisel ei ole ta üldsegi ônnelik ja talle ei meenu, miks ta seda nii väga soovis.
Paralleele saab tuua praegusest poliitilisest elust. Poliitikud teavad, et katteta lubaduste andmine ja muu sellise tegemine on vale, aga kuna arvatakse, et nagunii vahele ei jääda, siis on selline tegutsemine kohutav kiusatus . Paljud tuntud riigimehed ei saa hakkama jabura reklaamita vôi isegi valimistulemuste vôltsimiseta, peaasi , et kampaania ônnestuks ja nad vôimule saaksid. Aga kas see on üldse kôrget palka väärt, kui ei saa rahvale pakkuda mitte midagi? Valedest tulvil kampaaniat saab heal juhul kord vôi kaks korraldada, aga lôputult ei saa ju oma valijaskonda lollitada, kuna millalgi saadakse nagunii aru, et poliitik on neid lihtlabaselt ära kasutanud.
Juba kaua aega on ühiskonda painanud, ning jääbki ilmselt seda tegema, probleem alkoholi ja narkootikumide tarbimisega noorte seas. Kui teismelise seltskonnas on sellised sôbrad, kes joovad alkoholi, siis on ütlemata raske seda ise mitte teha. Pideva pidutsemise tulemusena vôib noorest saada sôltlane ja kui suguvôsas esineb alkoholiprobleeme, siis on situatsioon eriti halb. Sama, kuid pisut karmim lugu on igasuguste tablettide ja muuga. Neid küll ei kiputa nii kergekäeliselt proovima kui alkoholi, aga kahjuks juhtub tihti sedagi. Kui sôbrad-tuttavad keelitavad inimest katsetama, siis loomulikult tekib huvi. Kas see on tôesti hea? Mis juhtub, kui tarbida? Need on ühed esimestest küsimustest, mis nooruki pähe vôivad tekkida. Alati saab môelda vabandusi, miks narkootikumide proovimine sel hetkel talle ôigustatud on. Kas vôi see, et noor olles tuleb elu vabalt vôtta ja kôik järgi proovida enne, kui juba liiga hilja . Aga kui inimene kord keelatud aineid proovib ja see talle meeldib ja tekitab veelgi suuremat uudishimu, siis on kahjuks kohutavalt kerge sattuda sôltuvusse ja elu vabalt vôtmine äkki nii hea idee ei tundugi.
Varastamisega on olukord enamikes väikelinnades halb. Kui noor, kellel pole eriti raha, on kuskil maapoes, kus turvaväravad puuduvad ja müüja tähelepanematu, on tal väga kerge lihtsamat teed pidi minna ja talle meelepärane kaup pikemalt môtlemata taskusse pista. Kui vahele jäädakse, on küll vôimalus poepidaja ees oma tegu ôigustada ja vabandada , kuid kuidas vôib tema teada, et selline käitumine enam ei kordu. Muidugi leidub ka neid, kes on leebemad ja ei tee juhtumist suuremat numbrit, aga arvan, et paljud siiski kutsuvad politsei ja lasevad ametnikel suliga edasi tegeleda. Kui nii, siis kuriteoregistrisse sattudes on edasises elus paljud vôimalused välistatud, näiteks ei saa varas enam tulevikus töötada riigiametis vôi reisida Ameerika Ûhendriikidesse.
Arvan, et igal inimesel tekivad elus need nn ”ôuna vastuvôtmise hetked ”. Ei ole oluline, kui noor, vana, rikas vôi vaene inimene on, vaid pigem toetuvad valikud seltskonnale, kellega suheldakse. Näiteks kui üks tüdruk liiguks kahe erineva seltskonnaga, esimene neist punt noori paljutôotavaid bänditegijaid ja teine grupp klassikaaslasi, kellel sihid silme ees ja kes teavad, mida nad elult tahavad. Kui kumbki kaaskond pakuks ahvatlevaid vôimalusi, siis oleks ju noorel inimesel väga raske ôiget otsust teha. Kas minna tuurile bändiga, mida vôib saata suur edu vôi hoopis jätkata koolikaaslaste eeskujul ülikoolis? Usun, et lôppkokkuvôtteks oleneks valik sellest, mis seltskonnaga ta rohkem aega veedaks ja kes teda samal ajal veenda suudaks.
Ajalugu on palju ümber kirjutatud, kuid alles on jäänud veel üks klassikaks saanud näide Homerose eeposest ” Ilias ”. Kui toimus Peleuse ja Thetise pulm, kuhu olid kutsutud kôik jumalad, peale tülijumalanna Erise, vihastas ta ning viskas pulmakülaliste hulka ôuna, kirjaga ”kôige kaunimale”. Kolm jumalannat läksid selle tôttu tülli, suutmata otsustada, kellele ôun peaks kuuluma . Tegelikult ei omanud ju vili mingit tähtsust ja oleks vôidud teema sinnapaika jätta.
Inimesed vôivad môelda, et nende valikutest vôi tegudest ei muutu teiste elu, aga tihtipeale on just lähedased need, kes valede otsuste all kannatavad. Usun, et rahvas peaks kiusatuste tekkimisel alati hoolikalt läbi môtlema, mida head ja halba see endaga kaasa toob. Samuti peaks môtlema inimestele, keda isiklikule kiusatusele järeleandmine môjutab. On küll raske ihaldatud olukordadest vôi asjadest loobuda, kuid äkki ei olegi see pikemas perspektiivis nii halb, kui alguses tundub. Kôik, mis hiilgab, ei ole veel kuld. Arvan, et sama pôhimôte kehtib ka suutmatusel ôunast loobuda. Kôik, mida teised kergelt pakuvad, saab omaenese tarkuse ja vôimetega teha ning tulemuse ilmnemisel on rahulolu palju suurem, kui teiste töö üle.