Villem-Grünthal Ridala luuleanalüüs (0)

Villem -Grünthal Ridala luuleanalüüs
Villem Grünthal-Ridala on Muhumaalt pärit luuletaja, tõlkija ning keele- ja folklooriuurija. Ta alustas luuletuste ja väikeste proosalaastudega, mis ilmusid algul Kuressaare õpilasalmanahhis "Noor-eestlane". "Noor-Eesti" esimeses albumis tõmbas ta endale tähelepanu väikese omapärase looduslauluga " Talvine õhtu".
„Talvises õhtus” on kurb ja rahulik, kuid armas luuletus , milles Ridala kirjeldab pigem nukral toonil tasast ja lumist talveõhtut. Justkui jalutaks üks vaatleja metsas või aasal ja silmitseks regesid, mis aeglaselt kaugenevad ja lõpuks silmapiiril kaovad.
Ridala luuletustes kajastub palju päevast-öösse üleminekuid. Ta kirjeldab palju üksildast endamisi vaatlejat ja arutlejat. Tema looming rikastas XX sajandi esikümnendite luulet uudses impressionistlikus stiilis saaremaastike ja rannapiltidega. Tema sõna oli väga eriline ja täpne ja ta õhutas ka teisi autoreid vormimuutustele.
Samuti on Ridalale iseloomulikud kevadmotiivid („Kevade tunne”). „See helendab , helgib, särab, sätendab”…Südames midagi salaja tärkab…“. Ridala sõnakasutus ja kirjeldus kevade kohta on meeldiv ja tekitab mõnusa tunde. Kevad ongi just selline aastaaeg, kus tõepoolest kõik õitseb ja tärkab ja loodus on hämmastavalt kaunis. Kevade kadumist kirjeldab ta oma luuletustes kui ebameeldivat tunnet, kus kõik värske ja puhas õhk kaob.
Ridala kirjeldab enda luuletustes üsna vähe inimese meeleseisundit. Ta ei kasuta jõulisi tundeid ega ülejoovastavat rõõmu. Pigem on suhtumine tasakaalukas ja rahulikult analüüsiv. Näiteks luuletuses „Tusk” kirjeldab ta väsimust ja rahuvajadust. Kuidas tahaks lihtsalt kaduda, leida rahu ja vaikust. Luuletus on nukker ja mõtlemapanev , paljude luuletajate arvates annab see ülimalt hästi edasi inimese üksildast tunnet.
Luuletuses „Koites” kandub kevad üle suveks. Ridala kirjeldab kaunilt, kuidas tähed taevast kaovad ja ööd muutuvad lühemaks. Vaikselt hakkavad ärkama linnud ja kostma nende kaunis laul. Ridala ei kasuta ülevoolavaid tundeid. Kasutab isikustamist – näiteks „uneleva maa”.
Ridala luuletajaisiksus on üsnagi endasse sulgunud ja eesmärgiks seadnud looduspiltide objektiivse täpsuse saavutamise. Lisaks väidab ta, et soome-ugrilased, sealhulgas eestlased, on suletud ja kinnised, suruvad oma tugevaid tundeid alla otsekui neid häbenedes ning isegi sõna „armastus“ peavad nad ebasündsaks ja vähekasutatuks.