Vikipeedia artikli toimetamine (0)

Air France 'i lend 447
See artikkel ootab keeletoimetamist. 
Kui oskad, siis palun aita  artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)
Air France'i lend 447
F-GZCP, pildil on lennuk, mis kukkus Atlandi ookeani
Intsidendi ülevaade
Kuupäev
1. juuni 2009
Tüüp   
Seadmete rike üle 10 000 meetri merepinnast, kokkupõrge ookeaniga
Koht   
Atlandi ookean,
koordinaadid 3,5°N 30,5°W
(umbes)
Reisijaid   
216
Meeskond
12
Hukkunuid
228 (kõik)
Tõusis õhku
Rio de Janeiro -Galeão
rahvusvahelisest lennujaamast
Sihtkoht
Charles de Gaulle 'i lennujaam
Lennufirma
Air France
Air France'i lend 447  oli teostatud Prantsusmaa lennufirma Air France’i poolt Rio de Janeirost Pariisi, mis lõppes õnnetusega. Lendu teenindanud lennuk kukkus 1. juunil 2009 Atlandi ookeani.
See oli Air France'i ohvriterohkeim õnnetus.
Sisukord
  [ peida ] 

• 1Sündmused
  
  • 1.1Otsing
    
• 2Hukkunud
  
  • 2.1Tuntumaid reisijaid
    
• 3Õnnetuse uurimine
  
• 4Viited
  
• 5Välislingid
  

Sündmused[muuda | muuda lähteteksti]
Lennu plaanitud marsruut
Air France'i Airbus A330-200 startis kohaliku aja järgi kell 7.30 Rio de Janeiro-Galeão rahvusvahelisest lennujaamast. Lennuk väljus Brasiilia radarite vaateväljast kell 1.50 Fernando de Noronha saarestikust põhja pool. Viimane teade lennukist saadi kell 2.14, kui lennuk saatis automaatse teate elektrisüsteemi rikke kohta. Lennuk jäi kadunuks Atlandi ookeani kohal 1. juunil  kella 2.14 ja 2.29 vahel maailmaaja järgi.
Otsing[muuda | muuda lähteteksti]
Brasiilia õhujõud teatasid 6. juunil, et tõid ookeanist välja kahe mehe surnukehad. Brasiilia ja Prantsusmaa sõjalaevad tõid 7. juunil Atlandi ookeanist välja veel viieteistkümne reisija surnukehad. 17. juuni seisuga olid juba 50 inimese surnukehad leitud, kellest 49 olid kaldale viidud . 26. juunil Brasiilia sõjavägi teatas, et lõpetas surnukehade otsingud. Kokku viidi maale 50 surnukeha.
Mais 2011 toodi pinnale veel 77 surnukeha. Kokku on välja toodud ohvrite arv 127.[1]
Hukkunud [muuda | muuda lähteteksti]
Pardal viibis 216 reisijat ja 12 meeskonnaliiget, kes kõik hukkusid. Reisijate seas oli ka üks Eesti kodanik.[2] 216 reisija seas oli üks imik, seitse last, 82 naist ja 126 meest.
Kodakondsus
Reisijaid
Meeskonda
Kokku
 Prantsusmaa
61
11
72
 Brasiilia
58
1
59
 Saksamaa
26
0
26
 Itaalia
 Hiina
mõlemaid 9
0
18
 Šveits
6
0
6
  Suurbritannia
5
0
5
 Ungari
4
0
4
  Iirimaa
 Liibanon
  Maroko
 Norra
  Slovakkia
kõiki 3
0
15
 Poola
  Hispaania
 USA
kõiki 2
0
6
  Argentina
 Austria
 Belgia
  Kanada
  Horvaatia
 Taani
 Eesti
 Gabon
  Island
  Holland
 Filipiinid
  Rumeenia
 Venemaa
 LAV
 Lõuna-Korea
 Rootsi
 Türgi
kõiki 1
0
17
Kokku (33 riiki)
216
12
228
Lennukil oli kolm pilooti: 58-aastane Marc Dubois, kes alustas tööd lennufirmas Air France aastal 1988 ja kel oli selja taga ligi 11 000 lennutundi (1700 tundi Airbus A330-ga); 37-aastane David Robert ja 32-aastane Pierre - Cedric Bonin. 12 meeskonnaliikmest 11 olid prantslased ja üks oli brasiillane.
20. juunil teatas Air France, et iga hukkunu perekonnale makstakse   17 500 eurot kompensatsiooni .[3]
17. märtsil 2011 esitas Prantsusmaa kohus Airbusile tapmissüüdistuse.
Tuntumaid reisijaid[muuda | muuda lähteteksti]

• Pedro Luís de Orléans e Bragança, kes oli järjekorras kolmas pärija endisele Brasiilia troonile. Tal oli nii Brasiilia kui Belgia kodakondsus. Ta käis külas sugulaste juures Rio de Janeiros ja oli naasmas koju Luksemburgi.
  
• Juliana de Aquino , Brasiilia näitleja ja lauljanna, kes oli teel Stuttgardi, Saksamaale, et töötada edasi muusikaliga "Wicked".
  
• Luis Roberto Anastacio, kes oli Ladina-Ameerika Michelini president .
  
• Silvio Barbato, helilooja ja endine dirigent Brasiilias.
  
• Fatma Ceren Necipoğlu, Türgi klassikaline harfimängija ja akadeemik Anadolu Ülikoolis Eskişehiris. Oli naasmas koju Rio Harfi Festivalilt ümberistumisega Pariisis.
  

Õnnetuse uurimine[muuda | muuda lähteteksti]
Esialgse uurimise tulemusel tuvastati, et lennuki andurid andsid pilootidele valeandmeid lennuki kiiruse kohta.
Lennuki pardasalvesteid, nn musti kaste otsiti allveelaeva ja kahe sondeerimislaevaga edutult kuni juuli lõpuni, kuni oli lootus tabada musta kasti signaali. 20. augustini 2009 jätkusid otsingud sonaritega, aga lennuki kere jäi leidmata.
Järgmine otsingute faas mais 2010 jäi samuti edutuks.
Otsinguid jätkati veebruaris 2011. 3. aprillil 2011 leiti sonariga 3,8–4 km sügavuses lennuki kere tükid. 26. aprillil leiti lennuki musta kasti tühi konteiner . Musta kasti mäluplokk leiti 1. mail 2011 ja toodi pinnale. Pilootide kabiini helisalvesti leiti 2. mail 2011 ning toodi pinnale järgmisel päeval. 16. mail 2011 teatati, et ligi kaks aastat mere põhjas olnud lennuki pardasalvestite info õnnestus lugeda.
Pardasalvestite üleskirjutused kinnitasid varasemaid kahtlusi , et lennuki kiiruseandurid andsid vigast infot. Arvatav katastroofi põhjus oli lennukitel kiiruseandurina kasutatava Pitot toru jäätumine ning pilootide ebaõige reaktsioon vigaste või puuduvate kiiruse näitude korral öösel tugeva turbulentsi tingimustes.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Siirdu üles↑ "BEA: Atlandi põhjas lebavast lennukivrakist toodi välja veel 77 surnukeha" vaadatud 31.05.11

Siirdu üles↑ Air France: kaduma läinud lennukis viibis ka üks Eesti kodanik

Siirdu üles↑ Air France pays $24,500 to crash victims' families  välja otsitud 4.12.10
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Air France'i lend 447

• Uurijad leidsid ookeanist Air France'i lennuki tükke ja laipu, err.ee, 4. aprill 2011
  
• The Human Factor (arhiivikoopia seisuga oktoober 2014), www.vanityfair.com
  

Näita
v · a · r← 2008 · Tsiviillennuõnnetused aastal 2009 · 2010 →
Kategooriad: 

• Lennuõnnetused
  
• 2009