VIITAMINE JA VORMISTAMINE 2018 (0)

Q: Kus tegijaid seal nägijaid?

Vastus leiad õppematerjalist: VIITAMINE JA VORMISTAMINE 2018

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kus tegijaid seal nägijaid?

Tartu Ülikool
Sotsiaaliaalteaduste valdkond
Haridusteaduste instituut
Õppekava: Klassiõpetaja
Karbi Barbi
VIIVITAMINE ÕPETAJAKOOLITUSE ÜLIÕPILASTE SEAS
seminaritöö
Juhendaja : prof Herbert Ving
Tartu 2018

Sissejuhatus
Prokrastinatsioon on laialt levinud eneseregulatsiooni häire ( Steel , 2007). See nähtus hõlmab teadmist, et mingi kohustus on vaja kindlal ajaperioodil sooritada , kuid sellest hoolimata ei suudeta end piisavalt motiveerida, et ülesanne õigel ajal ära teha (Senécal, Koestner, & Vallerand, 1995). Tegu on ennasthävitava harjumusega, mis raskendab hakkama saamist õpingutega, tööga ja isikliku eluga (Beswick, Rothblum, & Mann ., 1988). Eesti keelne termin on „viivitamine“ aga varasemas teaduskirjanduses (Aus, Arro , Jõgi, & Malleus, 2014; Joonas , 2014), on kasutatud ka võõrkeelset sõna prokrastinatsioon. Käesolevas töös kasutatakse mõlemat sõna sünonüümina.
Prokrastineerijatel ( indiviidid , kes kasutavad prokrastineerivat käitumist, ehk lükkavad oma tegevusi edasi) on keeruline oma plaane ellu viia, mistõttu nad tunnevad , et on iseendid alt vedanud. Ülesande sooritamine viimasel minutil tekitab pingeid, mistõttu ei suudeta õnnestumisest rõõmu tunda (Burka &Yuen, 2008).
Varasemad uurimused on näidanud, et prokrastineeriv käitumine on ülikoolides laialt levinud nähtus (Beswick et al., 1988; Joonas, 2014; Širin, 2011). Beswick jt (1988) uurisid psühholoogia esimese kursuse tudengeid ning uuringust selgus, et 46% üliõpilastest peaaegu alati viivitasid oma kodutööde kirjutamisega ja 35% leidsid , et tegu on probleemiga. Širin (2011) aga viis läbi uuringu 1543 üliõpilase seas, kust selgus, et valdav enamus oli arvamusel, et prokrastineeriv käitumine on mõjutanud nende akadeemilisi saavutusi.
Autorile teadaolevalt on Eestis prokrastinatsiooniülikoolis vähe uuritud. 2014. aastal uuriti bakalaureusetöö raames prokrastineerivat käitumist TÜ filosoofia- ja matemaatika - informaatikateaduskonna tudengite seas, millest selgus, et enamus tudengitest prokrastineerisid akadeemiliste tegevustega. Uurimuses osalejatest 68,8% prokrastineerisid kirjalike töödega ning 57,1% prokrastineerisid eksamiteks õppimisel. Prokrastineerivat käitumist soovisid vähendada üle pooled uurimuses osalejatest (Joonas, 2014). Autorile teadaolevalt rohkem selle teema kohaseid uuringuid ei ole.
2009. aasta seisuga katkestas Tartu Ülikoolis 14% üliõpilastest õpingud ning aastal 2015 läbi viidud uuringust selgus, et peamisteks eksmatrikuleerimise põhjusteks olid õppevõlgnevused (Üliõpilaste õpingute…, 2015). Õppevõlgnevused võisid ilmneda akadeemiliste tegevuste edasi lükkamisest või sooritamata jätmisest, teisisõnu prokrastinatsioonist. Sellest tulenevalt ongi käesoleva töö uurimisprobleemiks prokrastinatsioon Tartu Ülikooli õpetajakoolituse tudengite seas, ehk siis see, miks üliõpilased prokrastineerivad akadeemiliste ülesannetega. Uurimistöö tulemusena on võimalik paremini aru saada prokrastinatsioonistüliõpilaste seas, ennetamaks järgmiste õppurite prokrastineerivat käitumist. Töö eesmärk on välja selgitada üliõpilaste arusaamad akadeemilisest prokrastinatsioonist õpetajaks õppijate seas, nende kirjeldused, mil moel see nähtus ilmneb ja missugused on üliõpilaste strateegiad prokrastinatsiooni ennetamiseks.
Järgnevalt antakse töö teoreetilises osas lühiülevaade varasematestprokrastinatsiooni teemalistest uurimustest ja selle ilmnemisest akadeemilises keskkonnas.

Prokrastinatsiooni olemus

Termin „prokrastinatsioon“ tähendab viivitama või edasi lükkama ning see moodustub kahest ladina keelsest sõnast: pro, mis tähendab edasi ja crastinus, ehk kuulub homsesse (Burka & Yuen, 2008; Knaus, 2002).
Prokrastinatsiooni kohtab erinevates vormides , sõltuvalt sellest, kas käitumine on funktsionaalne või ebafunktsionaalne. Ebafunktsionaalsus seisneb selles, kas prokrastineeriv käitumine häirib igapäeva elu ( Ferrari , 1994). Kõik prokrastinatsiooni vormid ei pruugi Chu ja Choi (2005) sõnul sisalda negatiivseid tagajärgi, kontseptuaalselt saab eristada kahte tüüpi prokrastinatsineerijaid:
1) passiivsed prokrastineerijad ei planeeri ülesandeid edasilükata, kuigi teevad seda ikkagi, sest ei nad ei suuda vastu võtta otsust, et ülesanne õigel ajal ära teha, mille tõttu enamus juhtudel nad ebaõnnestuvad
2) „aktiivsed prokrastineerijad on vastandiks passiivsetele, nad eelistavad töötada viimasel minutil, ehk nad tahtlikult prokrastineerivad (Chu & Choi, 2005, lk 254).
Erinevad uurijad seletavad tahtlikku prokrastinatsiooni külge nii, et ülesande sooritamine viimasel minutil võib suurendada ülesande sooritamise tõenäosust, sest neid motiveerib ajapuudusest tulenev pinge, mis paneb neid kiiremini mõtlema ja paremini töötama (Chu & Choi, 2005; Ferrari, 1994). Lisaks on erinevad autorid välja toonud ka erinevaid prokrastinatsiooni vorme (Ellis & Knaus, 1977, viidatud Sweitzer, 1999 j), millest enamlevinumateks vormideks on üldine prokrastinatsioon ja akadeemiline prokrastinatsioon. Üldine ja akadeemiline prokrastinatsioon puudutavad just ülesande tegemise vältimist, teised prokrastinatsiooni liigid on seotud otsuste tegemisega.
/Õppeülesande 1. osa lõpp/
Kasutatud kirjandus
Aus, K., Arro, G., Jõgi, A. L., & Malleus, E. (2014). Kus tegijaid , seal nägijaid?
Akadeemilise prokrastineerimise õpetajapoolse märkamise seosed õpilaste individuaalsete erinevustega. Eesti Haridusteaduste Ajakiri. Estonian Journal of Education, 2(1), 217-240.
Burka, J. B., & Yuen, L. M. (2008). Procrastination: Why you do it, what to do about it now. Boston: DaCapo Press.
Chu, A. H., & Choi, J. N. (2005). Rethinking procrastination: Positive effects of " active " procrastination behavior on attitudes and performance . The Journal of socialpsychology, 143( 3), 245-264.
Ferrari, J. R. (1994). Dysfunctional procrastination and its relationship with self-esteem, interpersonal dependency, and self-defeating behaviors. Personality and Individual Differences, 17(5), 673-679.
Beswick, G., Rothblum, E. D., & Mann, L. (1988). Psychological antecedents of student procrastination. Australian psychologist, 23(2), 207-217.
Joonas, P. (2014). Prokrastineeriv käitumine ja eelistused sekkumisprogrammi osas. Publitseerimata bakalaureusetöö. Tartu Ülikool.
Knaus, W. J. (2002). The procrastination workbook: Your personalized program for breaking free from the patterns that hold you back . Oakland: New Harbinger.
Senécal, C., Koestner, R., & Vallerand, R. J. (1995). Self- regulation and academic procrastination. The Journal of Social Psychology, 135(5), 607-619.
Steel, P. (2007). The nature of procrastination: a meta -analytic and theoretical review of quint essential self-regulatory failure . Psychological bulletin, 133(1), 65-94.
Širin, E. F. (2011). Academic procrastination among under graduates attending school of physical education and sports : Role of general procrastination, academic motivation and academic self-efficacy. Educational Research and Reviews , 6(5), 447-455.
Üliõpilaste õpingute katkestamiste põhjused ja võimalikud meetmed õpingutes edasijõudmise toetamiseks üheksa rakenduskõrgkooli näitel (2015). Külastatud aadressil http://www.tktk.ee/wp-content/uploads/%C3%9Cli%C3%B5pilaste-%C3%B5pingute-katkest amise-uuring.pdf2015.pdf

.DOCX Laadi alla originaalfail 4 lk · .docx · 7 allalaadimist