· Riigi ehk kroonumõisad- riik rendib mõisad riigiteenistused olevatele aadlikele, kellel pole mõisa · Kirikumõisad ehk pastoraad- annab toitu kirikuõpetajale ja tema perele · Linnamõisad- Tallinn, Tartu, Pärnu neil olid olemas oma mõisad. · Rüütelkondade mõisad- olid ühiskasutuses Mõisates majandati teraviljaga (rukis, oder) 18 sajandil sai oluliseks viina põletamine, kuna viina hind oli vilja hinnast 2 korda kallim. 1/3 teraviljast põletati viinaks ja ainult mõisnik võis põletada. Talupoegi oli ~40 000 Talupojad kasvatasid vilja, lina herneid, naerist ja musta villaga lambaid, kitsed, sead, kanad ja härg. Suvel toodi Tallinna sadamasse soola, mis talvel laiali veeti üle kogu eesti, samuti mööda Emajõge pidi ka Venemaale ja kasutati hobuseid. Kirikus käidi hobustega. Rootsi ajal pandi vakuraamatusse kirja talusuurus ja töölisvõimeliste inimeste arv Inimeste täpsed andmeid saadi kirikuraamatutest.
Kroonumõis riigimõisad, mis riik rentis välja neile riigiteenistuse olevatele aadlikele, kellel rüütlimõisa polnud. Pastroraad kirikumõis ,mis oli rüütli- või kroonumõisaga võrreldes väiksem ja andis elamut kirikuõpetajale. Teraviljaeksport muutus tähtsaks mõisade majandamisel veel keskaja lõpul ja varauusajal see kahekordistus. Viinapõletamine 18. saj tõusis tähtsale kohale, sest viina hind oli 2 korda suurem, kui viinaks aetava vilja hind. Vakuraamat kui talumaa kuulus mõisnikule, pidi selle kasutamise eest maksma koormisi, mis seisnes teotöös mõisapõllul ja koormiste üle peeti arvestust vakuraamatus. Adramaarevisjon mõisad maksid riigile makse talupoegade tööjõu kasitamise eest ja neid arvestati adramaade järgi. Adramaarevisjone korraldati iga 7-8 a. tagant, et panna kirja kõik töövõimelised talupojad.
Mõisate liigid: rüütlimõis - eramõisad, mis kuulusid saksa mõisnikele. kroonumõis - riigimõisad, mille riik rentis mõisnikule. pastoraat - väike mõis, kuulus kirikuõpetajale. Mõisamajanduse areng: Eesti kui Rootsi viljaait - Eestist hea vilja välja eksportida, kuna toodang on suur (lähedal ka). Hakati kasvatama musta villaga lambaid, kitsi ja sigu. Transpordiks härjad, söögiks lehmad. Viinapõletamine - viin 2x kallim, kui viinaks aetav vili ja seega üks osa viljast läks viinaks. Talurahva olukord: pärisorjus - isik, kellel pole kodanikule iseloomulikke õiguseid, võeti kui eset. Kujunes välja 13.saj ning selleks, et talupojad teeksid tollase ühiskonna aadlike jaoks tööd. Koormisteks peamiselt teotöö (6 päeva nädalas) ning jagunes 3-ks: 1) rakmetegu 2) jalategu 3) abitegu loonusrent - talupoja tasu kasutatava maa eest mõisnikule kirikukümnis - Euroopas kirikule kogutav maks Kohustuslik mõisavooris käimine ning teede korrastamine/ehitus.
Kroonumõisad renditi riigi poolt välja aadlikele, kellel seda polnud. Kirikumõisad ehk pastoraadid olid väiksemad. See andis elatist kirikuõpetajale. Mõisaid omasid veel suuremad linnad(Tallinn, Tartu, Pärnu) Mõned mõisad olid rüütelkondade ühiskäsutuses. Mõisnikud said peaaegu piiramatud õigused oma talupoegade üle. Teraviljaeksport teravilja sai Eestimaalt välja vedada. Viinapõletamine viina hind oli kaks korda kallim viinaks aetava vilja hinnast, mistõttu umbes kolmandik kogu teraviljasaagist läks viinakateldesse. Vakuraamatud. Adramaarevisjonide käigus pandi kirja kõik töövõimelised talupojad. 1783. aastal pearahamaks koos asehalduskorraldusega, mis ühtlustas Baltikumi maksusüsteemi. Mõisate reduktsioon: reduktsioon: 1680-ndatel alanud eramõisate osaline riigistamine. 17.sajandi esimesel poolel kuni 1680-ndateni oli iseloomulik Rootsi riigi käes olevate maade (e. riigimaa)
sõjaväeteenistuse eest kestis kogu nekrutikohustuse ajajärgu vältel, kuigi kubermanguvõimud seda takistada püüdsid. Haruldane ei olnud ka juba väeteenistuses olevate meeste deserteerumine (Laur, 2003). Teine märkimist vääriv detail 18. sajandi teisest poolest oli viinapõletamine, mida harrastasid mõisnikud. Alkohoolsetest jookidest olid eestlased seni tuttavad õlle (germaani sõnatüvi) ja mõduga (vene sõnatüvi) ning kirjanduse kaudu ka veiniga, mida nimetati viinaks. Mõisa viinaköökides aetavat ollust nimetati seetõttu esialgu põletatud viinaks ja sellega tehti lähemat tutvust mõisakõrtsides või viinavaate Peterburi küütides. Mõisakõrtsid tähendavad ühtlasi kaubalis-rahaliste suhete arenemist, statsionaarse maakaubanduse laienemist. Juba 18. sajandi autorid kurdavad eestlaste laiskuse, 23 salakavaluse jm. halbade omaduste kõrval ka nende alkoholilembuse üle. Siiski ei
justiitskolleegiumi Peterburis (kõrgem kohus). Siinsete aadlike jaoks suurt vahet polnud, kas Rootsi või Vene võim, said tegutseda nagu tahtsid. Põllumajandus ja talurahva olukord Jätkuvalt põllumajanduses oli kõige olulisem teraviljakasvatus (püsis nii sajandivahetuseni). Saagikus oli suurem, umbes 5-6 seemet, see saavutati maa paremini väetamisega. Üks osa viljast veeti Rootsi, teine osa osteti ära sõjaväe poolt, kõige rohkem, umbes 1/3 aeti viinaks. See oli mõisate jaoks tulus äri, sest sama kogus viina oli palju kallim kui teravili. Ühelt poolt müüdi Vene riigile, teiselt poolt kõrtsides. Viinaajamist jäi järele praak (omastav: praaga), sellega hakati mõisates nuumama härgasid, neid toodi Eestisse Ukrainast, siin nuumati ja suured härjad aeti Peterburi. Nende nuumamine tähendas, et peeti karja, oli sõnnikut, põllud said hästi väetatud. Kuigi mõisnikud rikastusid, siis nad ka kasutasid seda, eeskätt et ehitada
oskus liikus hoopis Euroopa lõunaosast Saksamaa kaudu mööda hansateid ida ning põhja poole. Igal juhul osutus see nii tulusaks tegevuseks, et varsti tossas väike viinaköök pea igas Poola, Preisi- ja Baltimaa mõisas. Liigset aega ega raha talumatsidele aetava viina peale ei raisatud. Seda müüdi mõisale kuuluvates kõrtsides, mõisasaksad ise jõid samal ajal peenemaid jooke. Saksamaal öeldi meil viinaks või tuliveeks kutsutud napsi kohta gebrannte wasser, mõnel pool ka branntwein või weingeist, Poolas gorzale wino või wodetczka, Ukrainas harjache vyno ning Venemaal hlebnoje vino, mis viitavad üsna üksmeelselt veele, (leiva-)viljale või veinile ja põletamisele. Dzinni ajalugu Komme maitsestada alkoholi kadakamarjadega on pärit hollandlastelt. Rotterdami sadamast ning selle lähiümbrusest sai mitmeks sajandiks dzinnikaubanduse keskpunkt, kust jook mujale
Kõrb sai külmetada, nüüd pistab teravat traavi. Ja Tõnul on soe, uni ei kiusa, pea tundub nii selgena, et imesta. Kuid korraga hakkab Tõnul külm. Ning ka varvaste ja näppude otsas on kinni, - ja ninaalune habe rebib mokka, - ja uinuva tuuliku juurest Kuid korraga puhkeb ta naerma. Et ta seda võis unustada! Külmetab, ja endal külmarohi rees! Tõnu kobab heinte seest otsida ja tõmbab toobise pudeli välja. On küll piiritus, kodu kangemaks viinaks tempida kui harilik atsissina, aga läheb ka selgelt sihukese pakasega. Võtab lonksu ja tunneb kuidas sees kuumab. Võtab aegajalt lonkse veel, et külm ei hakkaks ja tunneb kuidas tal kõik jube mugav ja hea on. Ent äkki ei näe teekäija enam. Aina kogudus ilmakauges kirikus laulab ning orel mängib, ja kellad löövad, ja kellad löövad. Kuid siis ei kuule teekäija enam. Hobune aina jookseb ja jookseb ja mõtleb et kas täna peatust ei tulegi? Peremees ei paista aga
teostada eesti kirjanduses seda pööret, mida mujal taotlesid terved rühmitused. Eelnevate töö oli küll luuletaja eesmärgile jõudmist lihtsustanud, kuid tema enda rahuldamatuse raev ja sõnatulv näisid põhjatuna. Sellest teosest jääb lugejale meelde imelisi sümbolite tähekujusid ja nende metamorfoose: kalu tuultes ja naerus samastumas juustega, kaljusid tõusmas kergetena õhku, võtmeid ja valevõtmeid laotuses, kive sulamas viinaks, sünnitusveest salaaj tõusvaid terasmulle, sambaid, torne ja orgaaniliselt ainestatud pilvi.(Aspel,1989) Olla pikem kui elu olla siruli raudahel Aja logiseval sohval, jalad üle serva jalad sündimatuses embrüo ümisev laulu nabaväät lipunööriks tuvide hämarale kalasoomustet lipule, pea ülel teise serva pea surematuses koidu mõrk oopium
2. Mõisavooris käimine mõisniku vilja ja viina vedamine linna. 3. Loonusrent kohustus anda maaomanikule osa oma talumajapidamise saagist. 4. Kirikukümnis Euroopa kirikule korjatud maks umbes 1/10 saagist.5. 5. Teedeehitus kuulus kogukondliku koormise alla. 4) mõisamajandus viinapõletamine, metsaraie · 18. sajandil tõusis olulisele kohale viinapõletamine viina hind oli kaks korda kõrgem viinaks aetava vilja hinnast, mistõttu umbes kolmandik kogu teraviljasaagist läks viinakateldesse. · Viinapõletamisega kaasnes hoogne metsaraie, mis muutis märgatavalt Eesti maastikupilti nii metsalage, kui oli 18.sajandi lõpul, pole Eesti kunagi olnud. · Eestis valmisatud viin turustati peamiselt Venemaal. · Talupoegadele oli viina valmistamine ja sellega kauplemine keelatud. 9. Vaimuelu XVIII saj.
nimed nendest inimestest, kes said Maapäevadel otsuseid langetada. -) Säilis Rootsi kohtusüsteem, kus nüüd esitati kaebusid Eesti- ja Liivimaa asjade justiitskolleegium Peterburgis. Põllumajandus ja talurahva olukord * Põllumajanduses oli kõige olulisem teravilja kasvatamine. -) Saagikus oli suurem, umbes 5-6 seemet, mis saavutati parema väetamisega. -) Üks osa viljast veeti Rootsi, teine müüdi sõjaväele, kuid enamik aeti viinaks, sest selle müük oli mõisnikele tulusam, müües viina Venemaale või kõrtsides talupoegadele. *) Viinast tulenev raha investeeriti uute majade ehitusse. * 1739 sõlmiti Roseni deklaratsioon, mille kohaselt: -) Talupoeg oli pärisori. -) Kogu talupoegade vara kuulub mõisnikule. -) Koormised on mõisniku määrata. -)Kohtuvõim kuulub mõisnikule. * 1765 võttis kindral kuberner Browne Maapäeval, Katariina II ettepanekul, hääletusele
oskus liikus hoopis Euroopa lõunaosast Saksamaa kaudu mööda hansateid ida ning põhja poole. Igal juhul osutus see nii tulusaks tegevuseks, et varsti tossas väike viinaköök pea igas Poola, Preisi- ja Baltimaa mõisas. Liigset aega ega raha talumatsidele aetava viina peale ei raisatud. Seda müüdi mõisale kuuluvates kõrtsides, mõisasaksad ise jõid samal ajal peenemaid jooke. Saksamaal öeldi meil viinaks või tuliveeks kutsutud napsi kohta gebrannte wasser, mõnel pool ka branntwein või weingeist, Poolas gorzale wino või wodetczka, Ukrainas harjache vyno ning Venemaal hlebnoje vino, mis viitavad üsna üksmeelselt veele, (leiva-)viljale või veinile ja põletamisele. 1818. aastat peetakse valge viina ja maailmakuulsa kaubamärgi sünniaastaks, just siis panid pärisorjadest vennad Aleksejevitsid Moskvas püsti oma alkoholiäri. Mõne aja pärast ostsid
Voitinski! Jumala pärast, rääkige ometi!" ,,Imed sünnivad avasilmi!" vastas Voitinski. ,,Mis?!" hüüdis Elbe. ,,Mis imed? Milles on asi?" ,,Nagu Kaana pulmas," vastas Voitinski. ,,Kristus on sündinud, Valekristus!" ,,Issand halasta!" rääkis Elbe heidutatult. ,,Patujuttu räägite vastu ööd, härra Voitinski." Teistest tubadestki tuli poisse ja kõik surusid härra Voitinski ümber. ,,Jumala eest, tõsi jutt," kinnitas see. ,,Viin muutub veeks ja vesi viinaks." ,,Kus? Millal? Kuidas?!" imestasid poisid. ,,Minu oma taskus, pudelis, Aleksander Matvejitsi käes," piiksus Voitinski. ,,Püha jumalaema, niisugune jutt vastu ööd!" imestasid poisid. ,,Aga siis olete teie ise ju Valekristus, härra Voitinski. Kuis me siis teiega veel ühe katuse all elame. Peame tingimata sellest härra Maurusele teatama. Ütleme: vabandage, härra Maurus, aga härra Voitinski on Valekristus." ,,Mis, mis?!" kiilus vanamees. ,,Mina Valekristus? Hihihi! Hihihi!"
annaabi.ee 
