Vihakõne (0)

1. VIHAKÕNE DEFINEERIMINE

Eesti põhiseaduse paragrahv 45 punkt 16 kohaselt: ’’Ei ole olemas ühtset vihakõne definitsiooni. Kvalifitseerimine sõltub isikutest, teemast, situatsioonist ja riigi ajaloost ja olukorrast. Euroopa Inimõiguste Konventsioon (EIK) rakendab sellises olukorras artiklit 17 – õiguste kuritarvitamise keeldu ja artikklis 10 (lg 2) sätestatud piiranguid (konventsiooniga kaitstud väärtusi). [3]
Vihakõne ehk vaenu õhutamine on mõiste, mida kasutatakse sageli, ent mitte alati ei saada sellest ühtemoodi aru. Tegemist on kontseptsiooniga, mille osas puudub ka rahvusvaheliselt ühene konsensus. Vihakõne on keeruline ja erinevaid arvamusi tekitav küsimus, mida erinevad õiguskultuurid ja jurisdisktsioonid käsitlevad erinevalt. Vihakõne on äärmiselt kontekstispetsiifiline nähtus, mis sõltub nii keskkonnast, kõnelejast kui auditooriumist. Vihakõne defineerimiseks on kasutatud erinevaid komponente, sealhulgas:
• väljaöeldu sisu,
• väljaöeldu (kirjalik või suuline ) toon,
• väljaöeldu olemus,
• väljaöeldu (individuaalsed ja kollektiivsed) sihtmärgid,
• väljaöeldu võimalikud tagajärjed või mõju. [1]
Valdavas enamikus maailma riikides on mingil kujul vaenu õhutamise keeld olemas ning seda nõuavad ka rahvusvahelised inimõiguskonventsioonid. Teadlane Raphael Cohen -Amalgor on vihakõne defineerinud kui: “… eelarvamustest motiveeritud, vaenulik , pahatahtlik vä ljendus inimese või inimeste grupi suhtes nende tegelike või arvatavate tunnuste tõttu. Sellega väljendatakse diskrimineerivat, hirmutavat, halvakspanevat, antagoniseerivat ja/või eelarvamuslikku hoiakut nende tunnuste suhtes, mille hulka kuuluvad sugu, rass , usk, etniline pä ritolu , nahavärv, rahvuslik päritolu, puue või seksuaalne sättumus. Vihakõne eesmärk on kahjustada, dehumaniseerida, ahistada, hirmutada, alaväärtustada, alandada ja ohvristada valitud gruppe, õhutada nende suhtes tundetust ja jõhkrust.’’ [1]
Sellest definitsioonist tuleb mitu olulist mõtet, mida on kasulik laiemalt lahti seletada:
    Vihakõne on enamjaolt vaenulik või pahatahtlik, aga ei pruugi alati seda olla. See võib olla ka lihtsalt oma eelarvamuste väljendamine suhteliselt neutraalses sõnastuses.

    Vihakõne on alati seotud inimese mingite arvatavate või tegelike tunnustega, nagu sooidentiteet, usutunnistus, etniline või rahvuslik päritolu, nahavärv , puue, seksuaalne orientatsioon. Vihakõne ei ole see, kui ütled kellelegi midagi halvasti või kedagi sõimad, sest arvad , et ta on rumal või halb inimene. Igaühte võib täiesti rahulikult kritiseerida või sõimata, ilma et tegemist oleks vihakõnega, kuni see pole seotud loetletud tunnustega.

    Vihakõne väljendab inimese hoiakut nende tunnuste suhtes, mida ta laiendab kõigile sellesse gruppi kuuluvatele inimestele. Näiteks eelarvamuslikku (“mustanahalised on laisad ega taha tööd teha”), hirmutavat (“moslemid on terroristid või vägistajad”), halvakspanevat (“homoseksuaalsus pole normaalne”), antagoniseerivat (“venelased tahaksid Eesti iseseisvuse kaotada kui vaid saaksid”), diskrimineerivat (“Aafrikast pärit pagulasele ei tasu korterit üürida”).

    Vihakõne eesmärk on kõigi nendesse gruppi kuuluvate inimeste suhtes kaasa tuua negatiivseid tagajärgi. Sealjuures pole oluline, kas otsene eesmärk on kohe saavutatud või isegi saavutatav, sest negatiivsed stereotüübid omavad juba iseenesest kaudset kahjulikku mõju. [1]

1.1 VIHAKÕNE JA VÄLJENDUSVABADUS

Euroopa Inimõiguste Kohus on selgelt öelnud , et vaenu õhutamine vähemuste suhtes ei ole kooskõlas Euroopa Inimõiguste Konventsiooni mõttega ja seetõttu jääb vihakõne väljendusvabaduse kaitsealast välja. Erinevalt mõttevabadusest pole väljendusvabadus üheski jurisdiktsioonis ja kunagi absoluutne. Kõikides arenenud ühiskondades on leitud sõnavabaduse ja teiste (inim)õiguste ja huvide vahel tasakaal. Vähemuste võrdsete võimaluste ja turvalisuse kaitse ei tohiks olla sõnavabadusest kuidagi vähem tähtis. Samas pole tõendeid selle kohta, et vähemuste vastase vihakõne keelamine või piiramine mõjutaks kuidagi poliitilise arutelu vabadust. [1]
Sõnavabaduse kasutamine argumendina vihakõne kui vähemusi kahjustava tegevuse toeks on ka inimõ iguste mõtte vastane. Sõnavabaduse kasutamisel on vähemused täna halvemas olukorras kui teised, sest nende väljaütlemistele võib järgneda nende jaoks rängem reaktsioon kui teiste omale. [1]
Muidugi tuleb olla ka ettevaatlik, et vihakõne vastase võitluse raames ei tekiks ohtu sõnavabadusele. Siin on kasulik meelde tuletada samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, mille kohaselt kaitseb väljendusvabadus ka selliseid väljendusi, mis solvavad, šokeerivad või häirivad teisi inimesi, ükskõik kui paljusid. Väljenduste mitmekesisus on samuti osa pluralistlikust ja demokraatlikust ühiskonnast, nagu ka vajadus vältida vaenu õhutamist vähemuste suhtes. [1]