10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-10-11
Kuupäev, millal dokument üles laeti
14 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
sallukas
Õppematerjali autor
Sõnamoodustus, EKSAMIKÜSIMUSED 2015, kevad. 1. Sõnamoodustus: tuletamine ja liitmine Tuletamine on uute sõnade saamine liidete abil, liite abil moodustatud sõnu nimetatakse tuletisteks. Eesti keeles on peamiselt järelliited (nt andekas, saarestik, korralik), eesliiteid on vähe (nt ebaõnn). Tuletusliidete abil saab moodustada käänd-, pöörd- ja määrsõnu, liited annavd sõnadele uusi tähendusi. Liitsõnu saadakse sõnade liitmisel. Liitsõna koosneb vähemalt kahest osast, põhisõnaks nimetatakse liitsõna viimast osa, täiendsõna täpsustab, iseloomustab põhisõna (hambaarst, kohvikoor, jalgpall). Liitsõna sõnaliigi määrab põhisõna 2. Tuletusalus. Liide. Tuletis. Tuletuspesa. Tuletusalus e alussõna – sõna, millest on tuletis moodustatud. Alussõna tüvi varieerub. Tuletusliited – väljendavad mingit väga üldist, kategoriaalset tähendust, mis ilmneb konkreetsemalt alles võrdluses tuletu
Eesti keele sõnamoodustus Sõnamoodustus tegeleb motiveeritud sõnade analüüsi ja kirjeldusega. o Arbitaarsed ehk kokkuleppelised: maa, mets, vihm, lumi. o Motiveeritud: nimetamise aluseks on seos mõne teise sõna või nähtusega: maanaine, metsloom. Siia alla kuuluvad ka deskriptiivsed sõnad: auh-auh, kriiks. Sõnamoodustuse analüütiline ehk staatiline aspekt kirjeldab keeles olevate sõnade moodustusstruktuuri (millistest osadest sõnad koosnevad, mis reeglite järgi on osad omavahel ühendatud). Sõnamoodustuse protsessuaalne ehk dünaamiline aspekt jälgib tegelikku keelekasutust ja kirjeldab, kuidas sõnad sünnivad ning kuidas ja mis eesmärgil neid moodustatakse. Sõnamoodustusliigid: 1. Sõnade liitmine ehk kompositsioon, st sõnade moodustamine tüvesid liites: liivarand, talumaja. 2. Sõnade tuletamine ehk derivatsioon, st sõnade moodustamine tüve ja afiksit liites: liivjas, randlane, põrgulik. 3. K
Miili on meeldiv inimene. Rabas leidus pohli ja jõhvikaid. Aluseks võib olla ka: a) mis tahes muu sõnaliigi sõna (või fraas), kui see esineb nimisõna tähenduses (vastates küsimustele kes? mis? keda? mida?), nt omadussõna: Virgad said kiita, laisad laita; hulgasõnafraas: Kaks meest astus tuppa. Linnas liigub palju sõjaväelasi; b) da- lühend, nt Mõtelda on mõnus; c) osalause, nt On tore, et sa tulid. ÖELDISTÄIDE Öeldistäide on verbi olema laiend, mis näitab, kes, mis või missugune on alusega tähistatu. Öeldistäiteks on harilikult omadussõna(fraas) nimetavas käändes või nimisõna(fraas) nimetavas või osastavas käändes, nt Laps on haige. Härra Tamm on kunstnik. Juku on kooli paremaid õpilasi. Öeldistäiteks võib olla ka muu sõnaliigi sõna (või vastav fraas), kui see esineb omadus- või nimisõna tähenduses: a) hulgafraas, nt Vahetunni kestus on kümme minutit; b) järgarvsõna(fraas),
liitsõna tüvedeks. Sõnajuur on selline sõnatüvi, millele ei ole liidetud teisi tüvesid ega ka tuletus liiteid. Sõnajuured on klass, paat, maja, suur, kala. Tuletatud tüvesid saadakse siis kui lisame tuletu liiteid. Näide: paatkond, ühiskondlik, suurus, headus. Liitsõna tüvesid saadakse, kui liidetakse kaks või rohkem sõnatüve omavahel. Näide: kalapaat, sõnaraamat. Tuletus liited jagunevad ees- ja järelliidetakse. Eesliide ehk prefiks ja järelliide ehk sufiks. Eesti keeles on kaks eelliidet: eba- ja üli-, mitte. AGLUTINATSIOON . . . nimetatakse keeleteaduses sellist sõnade vormide moodustus viisi, mille sõnatüvedele lisatakse liiteid. Mõiste ise on tulnud ladina keelest ja tähendab eesti keeles otsetõlkes külge liitmist; ehk erinevate morfeemide külge liitmine sõnatüvedele. Eesti keelt iseloomustab see, et meie sõnavormide moodustamine aglutinatsioon i teel. Samas võib öelda, et eesti keeles on võimalik grammatilisi
tegevusnime variantide valik (vt M 74). des kui da-tegevusnimes da, nt ela/da → ela/des tes kui da-tegevusnimes ta, nt hüpa/ta → hüpa/tes es kui da-tegevusnimes a, nt `käi/a → `käi/es Morfeemivariandid liituvad alati otse tüvele. Variandi es liitumine oo- või öö-lõpulisele tüvekujule toob tüves kaasa samasuguse vokaaliteisenduse oo → öö, uu → üü naguda-tegevusnime tunnuse a liitumine, nt `joo/ma : `juu/es, `söö/ma : `süü/es. 30. Kesksõnad Kesksõna on verbi infiniitne vorm, mis väljendab tegevust omaduse või seisundina. Seetõttu on kesksõna sõnaliigilt lähedane omadussõnadele ja saab esineda täiendina, nt tõusev päike, praetud kartulid. Verbikategooriatest seostub kesksõna aja ja tegumoega, nt tõusev päike (suhteline olevik, isikuline tegumood), praetud kartulid(suhteline minevik, umbisikuline tegumood). Kuna olevikus ja minevikus on kesksõna tunnused ja süntaktilised kasutusvõimalused erinevad, on
adverbiaalina ning viitavad kontekstist selguvale ja tekstis täistähendusliku adverbiga tähistatavale tunnusele, noomenile või suuremale süntaktilisele üksusele või ka kõnesituatsiooni elemendile. Tähendus võib jääda ka konkretiseerimata. Proadverbid täidavad asendusfunktsiooni. Umbmäärased üldistavad: välistavad: küsivad Abimäärsõna - Afiksaaladverbid on muutumatud sõnad, mis kuuluvad lauses verbi juurde, moodustades koos verbiga püsiühendi, nn ühendverbi, mis on uus semantiline tervik ja määrab enamasti lausemalli valiku, nt kokku saama, ära minema, üle jääma, peale käima, valmis tegema, läbi lugema, kinni maksma, vastu võtma, alla kukkuma. Sõna saab afiksaaladverbiks liigitada siiski ainult tekstisõna (sõne) tasandil, sest afiksaaladverbid ja tavalised adverbid erinevad üksnes oma iseseisvusastme poolest.
Tähenduse järgi jagatakse pronoomeneid: 1. Isikulised e personaalsed (mina, sina, tema, meie, teie, nemad) + nende lühikujud (ma, sa, ta, me, te, nad) esindavad lauses kõneleja või kuulaja isikut või ka kõnesituatsioonivälist isikut märkivat substantiivi; 2. Enesekohased e refleksiivsed (enda, enese, iseenese, iseenda, omaenese, omaenda). Enesekohaste asesõnadega seotud tegevus on suunatud tegijale enesele ja seotud tegevussituatsiooniga. Enesekohane asesõna laiendab verbi. Nt ta ostis omale saapad. 3. Vastastikused e retsiprooksed (üksteise, teineteise) viitavad substantiividele või prosubstantiividele, mis märgivad kaht või enamat vastastikku toimivat isikut või asja. 4. Omastavad e possessiivsed (oma, enda, omaenese ~ omaenda, iseenese, iseenda, iseoma). Väljendavad sisuliselt omamist, laiendavad substantiivi. Nt Ta ostis oma pojale auto. 5. Näitavad e demonstratiivsed (see, too, sama, seesama, toosama, seesugune, selline, sinane,
Kanji m¨arkide morfoloogilisi seletusi. V~ordlev analu ¨u¨s m¨argis~onastike kanji etu ¨moloogiatest. Indrek Pehk 2000 m¨arts ¨o diplomito ¨ ¨ Helsingi Ulikooli Humanitaarteaduskond Aasia ja Aafrika keelte ja kultuuride osakond Sisukord Eess~ ona 7 I P~ohim~ oisteid 9 1.1 Kanji m¨arkide makrostruktuur . . . . . . . . . . . . . . . . 9 1.1.1 Kanji erinevad kujud . . . . . . . . . . . . . . . . . 11 1.1.2 M¨arkide ajalugu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 14 Luukiri
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid