Teiseks venestuse tagajärjeks võib pidada seda, et paljud ajakirjanudse väljaanded olid sunnitud ilmumise lõpetama, sest võimud seadsid sisse range tsensuuri kirjasõna üle ja pandi tugevad piirangud peale. Kuid ometi ei kandunud venestamine sellist vilja, mida tsaarivõimud oleksid tahtnud näha. Trükiti ikka edasi vaatamata raskustele eesti ajalehti ja ajakirju. Mis on minu arvates hea, sest sellega me näitasime, et me suudame venestusele vastu hakkata. Minu arvates üheks positiivseks tagajärjeks oli see, et paljud noored hakkasid rohkem väärtustama haridust. Nad hakkasid pürgima ülikoolidesse ja isegi paljud läksid õppima Riia, Peterburi või mõnda teise kaugemasse linna. Positiivse küljena saan veel välja tuua selle, et majanduse areng oli väga hoogne, paljud läksid linna ja vähem kui neljakümne aasta jooksul kahekordistus tööliste arv.
Venemaalt.Soositi vene õigeusu levikut. 1880-ndail aastail oli eesti rahvas ilma jäänud oma üldtunnustatud vaimsetest juhtidest.Suri kõrgesse ikka jõudnud Kreutzwald,Jansen lamas halvatune tõvevoodis.Enneaegselt lõpetas haigus C.R Jakobsoni ja Lydia Koidula elu.Jakob Hurt ja Mihkel Veske olid asunud võõrsile.Valitses üldine peataolek ja sihtide ähmasus.Omavahelises väiklases võimuvõitluses võeti appi intriigid ja salakaebused,aidates nõnda tahes-tahtmata venestusele kaasa.Sellega paistis eriti silma Põhja-Eesti ajalehe ,,Valgus"toimetaja Jakob Kõrv. Must aasta eestlastele oli 1893.Siis sulges sovinistlike vaadetega Eestimaa kuberner S.Sahhovskoi sisevastuoludest lõhestatud Eesti Kirjameeste Seltsi ja keelas tsensori ettepanekul jutustuste avaldamise eesti rahva ajaloost.Samuti läks võhikluse ja kuritarvituse tõttu pankrotti eestlaste esimene äriline ühisettevõte,laevanduse aktsiaselt ,,Linda". Kultuuri-ja poliitiline elu
Lahkhelid olid peamiselt tõekspidamiste ja eriarvamuste üle. Rahvuslik liikumine oli sattunud sügavasse kriisi, mida algav venestamine veelgi süvendas. Ebaõnnestumiseks võiks pidada saksameelse ja venemeelse suuna levitamist. Johann Voldemar Jannsen pooldas koostööd saksa seltskonnaga, et ühiselt vastu seista Venemaa slavofiilsetest ringkondadest lähtuvale venestuspoliitikale. Jannsen leidis, et ei eestlased ega sakslased suuda eraldi venestusele vastu panna ning peavad seetõttu unustama endisaegsed solvumised ja vastuolud. Seetõttu püüdis ta kaasata saksa seltskonna esindajaid mitmete eestlastele mõeldud suurürituse korraldamisele (näiteks pastor Willigerode üldlaulupeo ettevalmistamisel ja läbiviimisel 1869. aastal). Kuna C. R. Jakobsoni kirjutised olid üha enam vaenulikumad baltisakslaste suhtes lõpetas Jannsen 1871. aastal Jakobsoni kaastööde avaldamise "Eesti Postimehes". See andis
· 1880 Jakob Hurt siirdus St. Peterburgi eesti Jaani koguduse pastoriks · 1884 Otepää kirikus õnnistatakse EÜSi sinimustvalge lipp · 1882 C. R. Jakobsoni surm Voolud · 3 peamist voolu Saksameelne Venemeelne Eestimeelne · Saksameelne Suuna liidriks oli Johann Voldemar Jannsen. Pooldas koostööd saksa seltskonnaga, et ühiselt vastu seista venestuspoliitikale. Jannsen leidis, et ei eestlased ega sakslased suuda eraldi venestusele vastu panna ning peavad seetõttu unustama endisaegsed solvumised ja vastuolud. · Venemeelne Suuna liidriteks olid Carl Robert Jakobson ja Johann Köler. Leidisid, et eestlaste suurimateks vaenlasteks on endiselt balti parunid ja pastorid. Selle vastu võitlemiseks oli nende arvates parim võimalus toetuda vene liberaalsele ja demokraatlikule seltskonnale. · Eestimeelne Suuna liidriks oli Jakob Hurt Arvas, et eestlased peavad leidma oma tee,
said rahatrahvi, keelati tegutsemeni või pandi vangi. 1885-94.a LM kubermangu 135-st kirikuõpetajast 104 olid uurimise all. Poliitilised 1)kohtureform inimesed muutusid võrdseks. 2)linnareform selle tulemusena raad kadus ja asemele tuli valitud linnaduuma ja valitud linnapea, seda said valida majaomanikud. H. Jannsen arvas, et eestlastel ja lätlastel ei jää muud üle kui baltisakslastega kokku sulanduma, ainult nii saab venestusele vastu seista. Andis välja saksakeelset ajalehte Die Heimat. A. Grenzstein arvas, et rahvuslik liikumine on ajalooline eksimus, seda ei tohiks toimuda, eestlastel kui väikerahval pole üksi tulevikku, peaks sulanduma tulevikurahva venelastega. Kolmas suund üritati venestumise tingimutes rahvuslikku liikumist jätkata. Tegevust jätkasid endised laulu- ja mänguseltsid, juurde võis teha karsklusseltse ja pritsimeeste seltse. V
(1944-1990) TÄHTSAMAD DAATUMID: 1946. a. november Johannes Vares-Barbaruse enesetapp (?) 1949. a. 25. märts massiküüditamine 1949 talude massiline kolhoseerimine 1950. a. märts EKP Keskkomitee VIII pleenum (Venemaa-eestlaste võimu haaramine Moskva toetusel) 1979 EKP Keskkomitee otsus vene keele õpetamise ja omandamise täiustamisest (forsseeritud venestuspoliitika) 1980 - ,,40 kiri" , haritlaste avalik kiri, mis rahvast liitis, suurenes vastupanu venestusele 1987 kevad rahva protestilaine Kabala-Toolse fosforiidikaevanduse rajamise vastu (fosforiidikampaania) 23. august MRP-AEG, eesotsas Tiit Madissoniga korraldas Tallinnas Hirvepargis poliitilise meeleavalduse 26. september ajalehes ,,Edasi" ilmub Kallase, Made, Savisaare ja Titma ettepanek viia Eesti üle täielikule isemajandamisele (IME) -rajatakse Eesti Muinsuskaitse Selts esimene dem. põhimõtetele tuginev massiorganisatsioon 1. STALINI AEG (kuni 1953) 1944
1878. aastal sai Carl Robert Jakobson loa asutada oma ajaleht "Sakala". Nüüd oli tal võimalus viia oma radikaalsed ideed rahva hulka. "Sakalast" sai kiiresti Eesti suurima lugejaskonnaga ajaleht, kus autor kritiseeris teravalt baltisaksa võimu ja kirikut. Just see viis suure lõhe tekkimiseni Hurda ja Jakobsoni vahel 1878. aastal. VENESTUSAEG PÕHJUSED Venemaa tsaariks sai Aleksander III, kes otsustas hakata läbi viima venestust. Kuna vaibus rahvusiku liikumise hoog, ei olnud ka kedagi venestusele vastu võitlemas. Erilise hoo sai venestamine sisse 1885. aastal, kui Eestimaa kuberneriks sai Sergei Sahhovskoi ja Liivimaa kindralkuberneriks Mihhail Zinovjev. Enne seda oli 1882. aastal külastanud Balti kubermage vene senaator Manassein. Ta tuli siia baltisaksa aadlite kaebuste peale lätlaste ja eestlaste rahvusliku liikumise üle, kuid kogus hoopis ohtralt kaebusi viimastelt aadlite üle. Seda aktsiooni nimetatakse Manasseini revisjoniks. See oli vesi venestamispoliitika veskile.
keskharidus, kursuste süsteem. hariduse kvaliteet langes. 25. Milline oli kiriku roll ühiskonnas? Kas selle osatähtsus suurenes või vähenes? Kuidas suhtus kirikusse riigi juhtkond? Kirik oli väga tähtis. Osatähtsus vähenes. Riigi juhtkond tunnistas vormiliselt usutunnistuse vabadust, kui kirikule tehti takistusi. Propaganda kiriku vastu, surnuaiapühad asendati noortepäevadega jne. 26. Too näiteid vaimsest vastupanust venestusele. Optimism asendus pessimismi ja ükskõiksusega. Tagurlik murrang näitas kultuurielu vägivaldse juhtimise süvenemist, kaskeelsuse ülistamist ja tsensuuriolemasolude karmistumist. See tekitas haritlaskonnas protesti. "40 kiri"
See andis omakorda indu NSV Liidu teisitimõtlejatele, kes moodustasid mitmel pool nn Helsingi gruppe, jälgimaks inimõiguste täitmist Nõukogude impeeriumis. Venestusaeg Käbin vahetati välja, ta ise tahtis Vaino Väljast oma järglaseks, kuid Moskva otsustas, et saab hoopis Karl Vaino. 1978. Kuulutati välja kakskeelsuse nõue, kuigi tegelt taheti aint vene keelt õpetada. See oli ühepoolne kakskeelsus(eestlased vene keelt pidid, venelased eesti keelt mitte). Vastupanu vormid: 1) Tänu venestusele rahulolematuse kasv, koolirahutused, noorsoorahutused. Tervanes ka intelligentsi protestivaim: ,,40 kiri." 1980. okt-nov. Kaplinski, Rummo. Keeleküsimus, süvenev migratsioon, möödalaskmised noorsoopoliitikas. Katse inimlikustada reziimi. Kirja koostajad vallandati, koondati jms. Rahva seas levis salaja käest kätte. 2) 1970. aastate lõpus esmakordselt side pagulasorganisatsioonide ja vabadusliikumises osalejate vahel Eestis. Sellele pani aluse Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate
karjamaad ja heinamaad talude vahel. Talude ostmine toimus laiemas ulatuses 1860 aastate lõpust ja 1870 aastatest alates. Seltsiliikumine rahvaühiskonna organiseerumist tähistas ärkamisajal laia leviku saanud seltside asutamine ja nende tegevus. Eeskuju saadi baltisaksa seltsidelt linnades. Seltsid esindasid Eesti ühiskonnas uut nähtust: kodanikuühiskonna algete kujunemist ja rahvusliku identiteedi loomist. Isetegevus seltsides oli oluliseks vastukaaluks venestusele ning kasvatas aktiivsete inimeste oskusi ühiskondlikuks tegevuseks ja seltskondlikuks suhtlemiseks, millega levis uus käitumiskultuur ka eestlaste hulka. Vanimad seltsid olid laulu- ja mänguseltsid (,,Revalia" 1863, ,,Estonia" 1865, ,,Vanemuine" 1865). Üheaegselt hakati asutama põllumeeste seltse. Uutena lisandusid karskus- ja tuletõrjeseltsid, hiljem spordiseltsid. Tartu põllumajandusnäitused 1858 aastal Tartus Bürgermusse seltsimaja saalis ja
Nüüd oli valitsusjõududel võimalus Eesti Kirjameeste Selts üldse sulgeda. Selleks ajaks oli algul eesti rahvuslasi alahinnanud vürst Sahhovskoi juba tajunud ,,eesti separatismis" peituvat ohtu. 1893. aastal läks venestuse leeri üle autoriteetseima eesti ajalehe ,,Olevik" toimetaja A. Grenztein. Tema meelest tuli venestust kasutada sakslastele lõpliku hoobi andmiseks, püüda halvast olukorrast maksimaalne kasu välja imeda. Vastuhakk venestusele võis tema arvates rahva olukorda veelgi halveneda. Parem olevat oodata ja end uude ühiskonda vaikselt ja alandlikult sisse sulatada, samas selles ühiskonnas hiljem tegutsemisvõimalusi. Venestust ülistav A. Grenzstein hakkas nüüd radikaalsemalte rahvuslaste peale salakaebusi esitama, lootes sel teel oma positsioone Eesti avalikkuses kindlustada. Oleti olid just sellles lootusetus olukorras küpsemas muutuste juured. V. Reimanil
Arenguprotsessi kehutas oma loomingu ja tegevusega Kreutzwald. Rahvuslikul ärkamisajal eristatakse kolme põhilist voolu: 1. Saksameelne Suuna liidriks oli Johann Voldemar Jannsen, kes pooldas koostööd saksa seltskonnaga, et ühiselt vastu seista Venemaa slavofiilsetest ringkondadest lähtuvale venestuspoliitikale. Jannsen leidis, et ei eestlased ega sakslased suuda eraldi venestusele vastu panna ning peavad seetõttu unustama endisaegsed solvumised ja vastuolud. Seetõttu püüdis ta kaasata saksa seltskonna esindajaid mitmete eestlastele mõeldud suurürituse korraldamisele (näiteks pastor Willigerode üldlaulupeo ettevalmistamisel ja läbiviimisel 1869. aastal). Venemeelne Suuna liidriteks oli Carl Robert Jakobson ja Johann Köler, kes
-) Gümaansiumi õpilased ja üliõpilased olid edaspidi mundris * 100'000 inimest vahetasid usku luterlusest vene õigeusku. * Kohtureformi tagajärjel käsitleti kõiki kohtualuseid võrdsetena. * Linnareformi tulemusena raad kadus ja asemele tuli linna tuuma, koos valitud linnapeaga. -) Linna tuumat sai valida iga majaomanik. * Rahvuslik liikumine jätkus, kuid kuna eelnevad juhid olid surnud, ära koolinud või tahaplaanile jäänud, siis uueks juhiks sai Harri Jansen, kes uskus, et venestusele vastu seismiseks tuleb sulanduda baltisakslastega. -) Harri Jansen andis välja saksa keelsed ajalehte die Heimat. * A. Grenzstein oli mees, kes uskus, et eestlastel kui väikerahval pole tuleviku ning seega tuleb liituda suure rahva kui Venemaaga. * Laulu-, mänguseltsid jätkasid tegevust; juurde tekkis karsklus- ja tuletõrje seltse, kus jätkus rahvuslik liikumine. -) V. Reimann oli väga agar karsklusseltside propageerija, kes oli nagu Hurtki ametilt
a ÕES juhiks. Oli mees, kes esindas konservatiivsemat suunda. ÕES 25. juubeli puhul pidas kõne, milles seltsi algusaega mõnes mõtte naeruvääristas, seltsi rajajate eesmärke pidas naiivseiks. Ütles, et need ei sobi kaasaega. 1860. aastate keskpaigas võib rääkida sellest, et baltisaksaringkondades hakkab tekkima tõsine oht venestamise ees. 1864. aastal Liivimaa maapäeval peab jutluse vaimulik Walter. Tema pööras oma pidujumalateenistuse kõne tähelepanu pealetungivale venestusele. Pakkus välja, et baltisakslased peavad leidma kompromissi põlisrahvastega, kuid kõige parem võimalus selleks on eestlaste ja lätlaste saksastumine. Üsna paljud eestlased, kes olid paremale järjele jõudnud, haridust ja teenistust saanud, keerasid 53 tihti selja oma eesti juurtele ja saksastusid. 1860. aastate venestuse pealetungi ja
annaabi.ee 
