EE, 2006). Analüüsis määratakse ränivetikate hulk 1 cm3 sette kohta (EE, 2006). Põhjus, miks diatomeesid paleouuringutes kasutatakse on diaomeede liigirikkus ja hästi dokumenteeritud taksonoomia (Puusepp). Diatomeed reageerivad kiiresti veekogu seisundi muutustele ja paljud liigid elutsevad vaid väga kitsastes keskkonnatingimustes (Javois, 2011). Abiootilistest teguritest mõjutavad ränivetikaid enim valguse intensiivsus, toitainete sisaldus veesambas, lainetus, veetemperatuur, pH, räni sisaldus veesambas ja erinevate mikrotoitainete (nt raud) sisaldus. (Lehtpuu, 2014). Ränikestade pikaajaline säilimine setetes muudab diatomeed väärtuslikuks materjaliks, mille abil on võimalik kirjeldada veekogu ajalugu ja hetkeseisundit (Javois, 2011). Paleogeograafiliste uuringute tarbeks kasutatakse setete kogumiseks puurkannu ja puurimisvardaid (Heinsalu, 2003). Puuri ehitus on lihtne: meetri pikkune ja 3-10 cm
ligikaudu sajast sinivetikaliigist on vohamistega seotud 20 liiki. Nende rohket kasvamist suve teisel poolel on registreeritud umbes 15% järvedes. Sinivetikate vohangud võivad väljenduda lihtsalt vee värvuse muutusena või tugevamate kogumikena järve tuulealusel kaldal. Piltlikult öeldes: kätt vette pistes ei määrdu see esimesel, küll aga teisel juhul (#). Vee muutunud värvus näitab, et rakud on jaotunud ühtlaselt kogu veesambas; see on omane eelkõige liikidele, mis ei moodusta kolooniaid. Rakud võivad ka ebaühtlaselt jaotuda nii veesambas kui ka järve eri osades ning see on tunnuslik koloonialistele liikidele. Pindmistesse veekihtidesse kerkivad kolooniad tuulevaiksete ilmadega. Arvukamaid kolooniaid võib näha palja silmaga (#). Nii suurendatakse fotosünteesi aktiivsust ning seeläbi kiirendatakse rakkude kasvu.
kõrge (100-300). Planktonis on vetikad väikesed produktsioon on seevast suhteliselt madal. P/B ja biomass on reeglina madal, kuid nad kasvavad on vaid 0,5-2,0. ja paljunevad kiiresti. Mis vahe on toitumispüramiidil maailmameres ja maismaal? Enamus mereloomadest on kõigusoojased Maismaaloomad nii püsisoojased (imetajad ja (imetajad väljaarvatud). Mereloomad elavad linnud), kui ka kõigusoojased nt putukad, hõljuvalt veesambas ja ei vaja eriti energiat kulutavad palju energiat liikumisele. liikumiseks. Maismaaloomad saavad suhteliselt väiksema osa Mereloomad saavad suhteliselt suure osa oma oma energiast kulutada paljunemisele. energiast kulutada paljunemisele ja kasvule. Mererikkuste üldiseloomustus Merede looduslikud rikkused toiduainete ja tehniliste toorainete varude näol on hiiglaslikud ning erakordselt mitmekesised
Järvenõo tekkimise järgi jaotame järvi seitsmeks: Tehisjärved, looduslikud paisjärved, mandrijäätekkelised järved, laugasjärved ehk rabajärved, rannajärved ehk merelahtedest tekkinud järved, karstijärved ja meteoriidijärved. Järvi saab eristada ka toitelisuse ehk troofsuse alusel. Näiteks oligotroofsed, düstroofsed ja eutroofsed järved. Troofsus on veekogu aineringes liikuvad orgaanilised ja anorgaanilised ained, mis ringlevad nii veesambas kui veekogu settes, kusjuures see väljendab nende ühendite hulka, liikumiskiirust ja akumuleerumisintensiivsust põhjasetteisse. Eesti järved on dimiktilised, mis tähendab et järvevesi seguneb kaks korda aastas kevadel, kui vesi soojeneb, lumi ja jää sulab ning sügisel mil vesi jälle jaheneb ja jäätub. Raukas, A. ,,Eesti loodus" Kasutatud kirjandus 1. Raukas, A. ,,Eesti loodus" , Valgus Tallinn 1995 2. Ott, T., Kõiv, T
8 Toitained ja valgus Alt üles kontroll - produktsioon Ülevalt alla - toiduahela tipus olevate organismide kontroll *valgusintensiivsus - kiirgus, millega footon tabab antud pinda, varieerub ajas ja ruumis. Sügavamale minnes pole veesammas ideaalselt puhas (plankton, erinevad aineosakesed) ja järele jääb aina vähem valgust. EKSPONENTSIAALSELT veesambas valgus ülevalt alla väheneb. Kõige pindmises kihis on valgust üleliia ja see pidurdab fotosünteesi. Põhjuseks arvatakse olevat valguskiirguse poolt põhjustatud fotooksüdatsiooni reaktsiooni, mis pärsib fotosünteesi mehhanismi toimet, aga samuti kaasneva UV-kiirgusekahjulik mõju. Profiili kõige sügavamates osades on valgust liiga vähe ja seega on fotosüntees võimatu vähe produktsiooni. Fotosüntees leiab aset veel rohkem kui 100 meetri sügavusel. Mõne allika
ja loomade elutegevuse ja nende jäänuste lagunemisel vabaneva aine kaudu. Võrtsjärve vees sisalduvate toiteelementide kontsentratsioonide põhjal võib järve kesk- ja põhjaosa pidada rohketoiteliseks ehk eutroofseks ning lõunaosa kaldub pigem ülirohketoitelisuse ehk hüpertroofsuse suunas. Toiteelementide sisaldus Võrtsjärves muutub nii aastate kui ka aastaaegade lõikes, ruumilised erinevused ilmnevad nii piirkonniti kui ka veesambas sügavuti. Biomassi moodustamiseks peavad elemendid olema kindlas vahekorras. Kuna süsinikku on karbonaatiderohkes vees alati ülehulgas, määrab enamasti just taimetoitainete varu, kui suureks saab taimede biomass kasvada. Toiteelementide vähesus Võrtsjärves kasvukiirust enamasti ei takista, sest neid vabaneb pidevalt setete segunemisel, pudeme bakteriaalsel lagunemisel ning zooplanktoni ja teiste loomade toitumisel. Sagedamini vähendab esmastootjate kasvu hoopis valgus.
Kevadine segunemine toimub reeglina aprillis-mais ja sügisene oktoobris-novembris, kui kogu veesamba temperatuur on ca 4°C. Püsiv jääkate tekib enamasti novembris ning laguneb aprillis. Jääkatte paksus võib olla märtsis 30-50 cm, väga karmidel talvedel külmuvad madalamad veekogud vahel põhjani. Suvel võib veesamba temperatuur kihiti olla vägagi erinev. Gaasireziim. Meie järved on suhteliselt kehvade hapnikutingimustega. Ideaalset olukorda, kus hapnikusisaldus kogu veesambas on lähedane küllastumusele, enam ei esine. Peaaegu kõigis kihistunud väikejärvedes puudub hapnik hüpolimnionis või kaob sealt perioodiliselt. Suhteliselt hea hapnikureziim on veel säilunud eutrofeerunud oligotroofsetes järvedes, kus hapnik puudub vaid sügavamates põhjalähedastes kihtides ning üleküllastumist veesambas praktiliselt ei esine, kuid iseloomulikku ortograadset hapnikujaotust seal siiski enam pole. Ohtralt
Sellega algab järve enesereostumine. See protsess toimub juba praegu peaaegu kõikides kihistunud veega Eesti väikejärvedes. Rohke ammooniumlämmastiku korral moodustub leeliselises keskkonnas ammoniaak, mis on kaladele äärmiselt mürgine. Ökosüsteemi seisund Järve ökosüsteemi hindamisel on oluline ka selle gaasi-, eriti hapnikureziim. Ideaalsel juhul on aastaringselt küllastumusele lähedane hapnikusisaldus terves veesambas. Paraku sellist olukorda Eesti järvedes ei esine. Suhteliselt hea hapnikureziim on Nohipalu Valgjärves, kus hapnikuvaesed on vaid põhjalähedased veekihid ja hapniku üleküllastus ülemistes kihtides on minimaalne. Hea gaasireziimiga on veel Piigandi, Uiakatsi, Koorküla Valgejärv, Udsu jt toitesoolade vaesed järved, kus hapnik puudub vaid süvikute piirkonna põhjalähedastes veekihtides. Enamikus Eesti sügavamates kihistunud veega
Gaaside koostis gaasivakuoolis on sama, mis väliskeskkonnas ja gaasirõhk vakuooli sees on ca 1 at. Aerosoome on rakus mõni kuni mõnisada. Kui neid rakus palju koos, siis nimetatakse moodustunud struktuuri gaasivakuooliks. Esinevad veebakteritel. Eriti tüüpilised tsüanobakteritele. Annavad rakule ujuvuse ja võimaldavad neil reguleerida erikaalu, püsida seega neile soodsas veekihis (kus sobiv hapnikusisaldus, valgustatus jne.) ning muuta ka asendit veesambas. Seetõttu on neid vahel käsitletud ka liikumisorganellidena. Sageli puuduvad viburid ja gaasipõiekesed annavad neile võimaluse vees üles-alla liikuda. Kui rakke töödeda ultraheliga või tõsta rõhku, siis gaasipõiekesed lõhkevad ja rakud sadenevad. Karboksüsoom Esinevad autotroofsetel bakteritel, just oligaatsetel autotroofidel. Need on hulknurksed valgulise membraaniga struktuurid. Nad sisaldavad ribuloosdifosfaadi karboksülaasi (rubiscot) ja karboanhüdraasi.
põhjustanud erinevad valikusurved, kuid väga juhuslik see asi vist olla ei saa, sest vastuvarjutus on vägagi üldlevinud ja klassifitseerub suisa loodusseaduseks. Valguse peegeldamine on alternatiivseks ja just veekeskkonnas sobivaks leitavuse vähendamise mehhanismiks. Miks veekeskkonnas - aga tollepärast, et peeglit seinal me näeme väga hästi, aga vee alla sukeldunult väidetavalt mitte (tahtsin suvel proovida, aga läks meelest ära). Seda omakorda sellepärast, et veesambas on valgusväli ühtlane - kui peegel on seal vertikaalselt, tuleb valgust nii paremalt kui vasakult samapalju ja peegeldus ei eristu taustast. Õhukeskkonnas see üldjuhul nii ei ole ja seetõttu kasutavad peegeldamist kaitsekohastumusena väga paljud kalad, kuid mitte maismaaloomad. Krüptilisuse tagamiseks peab peegeldav pind olema vertikaalne, mis kala puhul tähendaks seda, et keha peab olema väga lapik. Seda teed on mõned kalad ka läinud, aga siin on mõistagi lõivsuhe ujumisvõimega
Gaaside koostis gaasivakuoolis on sama, mis väliskeskkonnas ja gaasirõhk vakuooli sees on ca 1 at. Aerosoome on rakus mõni kuni mõnisada. Kui neid rakus palju koos, siis nimetatakse moodustunud struktuuri gaasivakuooliks. Esinevad veebakteritel. Eriti tüüpilised tsüanobakteritele. Annavad rakule ujuvuse ja võimaldavad neil reguleerida erikaalu, püsida seega neile soodsas veekihis (kus sobiv hapnikusisaldus, valgustatus jne.) ning muuta ka asendit veesambas. Seetõttu on neid vahel käsitletud ka liikumisorganellidena. Sageli puuduvad viburid ja gaasipõiekesed annavad neile võimaluse vees üles-alla liikuda. Kui rakke töödeda ultraheliga või tõsta rõhku, siis gaasipõiekesed lõhkevad ja rakud sadenevad. Karboksüsoom Esinevad autotroofsetel bakteritel, just oligaatsetel autotroofidel. Need on hulknurksed valgulise membraaniga struktuurid. Nad sisaldavad ribuloosdifosfaadi karboksülaasi (rubiscot) ja karboanhüdraasi
o Neid on rakus kuni mõnisada, kui nad on tihedalt koos nim moodustunud struktuuri gaasivakuooliks o Esinevad veebakteritel, eriti tsüanobakteritel o Sageli puuduvad neil bakteritel, kel aerosoomid on, viburid o Kui rakke töödelda ultraheliga või tõsta rõhku, siis gaasipõiekesed lõhkevad ja rakud sadenevad o Funktsioon: Annavad rakule ujuvuse Võimaldavad reguleerida raku erikaalu Muuta asendit veesambas · Magnetsoomid o 1970 a. isoleeris Richard Blakemore järvemudast baktereid, kes reag magnetväljale o Magnetosoomid raku pikiteljel tsütoplasmas paiknevad ahelana magnetiidi terad o Koosnevad Magnetiidist või Greigiidist (väävlirikkas keskkonnas) o Leidub enam järve- ja meremudas, aga ka mullas ja soos o Magnetosoomi ümbritseb ühekihiline membraan, milles on valke ja lipiide o Funktsioon
2. libisev (viburiteta) liikumine tahkel pinnal, kollektiivselt ainult. 3. voogamine (swarming). Kollektiivne viburitega liikumine tahkel pinnal. 4. spiroheetide liikumine periplasmaatiliste viburitega. libisev liikumine tahkel pinnal. 5. Twitching e. piiltõmbumine (liikumine tahkel pinnal tüüp IV piilide abil) (Neisseria gonorrhoeae, Pseudomonas aeruginosa jmt). pole tõmblemine !:D 6)liikumine veesambas üles-alla gaasivakuoolide abil 5.Doomenide kohta on eksamil küsimused - nimetus ja millist infot see nimetus sisal dab. NT bakteri nimi kooseneb perekonnanimest ja liigi epiteedist Bacillus - pulgake lad k, bacterium - kreeka k. bacterium coli - soolekepike. Bakteritel eesti k pm nim pole. Sageli kasutatakse bak nimedes inimeste nime, kes on nime andnud või bak kirjeldanud. Perekonna nime järgi tuletades lõppeb sõna a - ga (bakteri nimi).
VIBURID, PIILID JA LIIKUMINE Bakterite liikumisviisid: 1) Viburitega liikumine vedelas keskkonnas 2) Viburitega liikumine tahkel pinnal (voogamine e. swarming; Proteus jt.) 3) Liikumine periplasmaatiliste viburitega vedelas keskkonnas (spiroheedid) 4) Libisev liikumine tahkel pinnal (vibureid ei vajata) 5) Piiltõmbumine ehk twitching (liikumine tahkel pinnal tüüp IV piilide abil; Neisseria gonorrhoeae, Pseudomonas aeruginosa jmt). 6) Liikumine veesambas üles-alla gaasivakuoolide abil Viburite keskmine pikkus on 10 mkm. Viburi läbimõõt on 20-30 m Viburiniit koosneb valgust- flagelliinist. On valgusmikroskoobis nähtav peitsimisel enne värvimist. Viburivalk on happeline - Asp ja Glu rikas. Viburite paigutus: 1) Monopolaarne monotrihh, Caulobacter, Vibrio 2) Monopolaarne polütrihh e. lofotrihh, Pseudomonas, Thiospirillum, Helicobacter 3) Bipolaarne monotrihh, Wolinella succinogenes
arhedel.Taksised. Kuidas saab viburiga liikuv bakter suunda muuta? Libisev liikumine ja limadüüsid. Bakterite liikumisviisid: o Viburitega liiikumine vedelas keskkonnas o Vibruritega liikumine tahkel pinnasl (voogamine e swarming) o Liikumine periplasmaatiliste viburitega vedelas keskkonnas (spiroheedid) o Libisev liikumine tahkel pinnal (vibureid ei vajata) o Piiltõmbumine ehk twitching (liikumine tahkel pinnal piilide abil) o Liikumine veesambas üles-alla gaasivakuoolide abil Voogamine ehk Swarming on bakterite kollektiivne liikumine tahkel pinnal viburite abil. Seda iseloomustab: o Rakkude pikenemine (filamentsed paljude nukleoididega rakud), o Rohkete külgmiste viburite moodustumine, o Kõrvutipaiknevate rakkude vaheline kontakt (ühised viburikimbud) Piiltõmbumine ehk twitching - üks vorm libisevast liikumisest See on liikumine tüüp IV piilide abil,
km2. Vesi vahetub enamasti 2-4 korda aastas. Umbjärvedes ja allikalistes lähtejärvedes võib veevahetuseks aga kuluda isegi 3-5 aastat. Kuna enamus Eesti järvedest on madalad, siis on neis ka veesamba temperatuur ühtlane ja veemassid segunevad hästi. Need järved on polümiktilised. Meie järved on suhteliselt kehvade hapnikutingimustega. Ideaalset olukorda, kus hapnikusisaldus kogu veesambas on lähedane küllastumusele, enam ei esine. Peaaegu kõigis kihistunud väikejärvedes puudub hapnik hüpolimnionis või kaob sealt perioodiliselt. Suhteliselt hea hapnikureziim on veel säilunud eutrofeerunud oligotroofsetes järvedes, kus hapnik puudub vaid sügavamates põhjalähedastes kihtides ning üleküllastumist veesambas praktiliselt ei esine. Valgustingimused on Eesti väikejärvedes aasta jooksul küllaltki
34 VIBURID JA LIIKUMINE Bakterite liikumisviisid 1. Viburitega liikumine vedelas keskkonnas 2. Kollektiivne viburitega liikumine tahkel pinnal (voogamine e. swarming, Proteus). 3. Liikumine periplasmaatiliste viburitega vedelas keskkonnas (spiroheedid) 4. Libisev liikumine tahkel pinnal (ilma viburiteta) 5. Piiltõmbumine (twinching)- liikumine tahkel pinnal tüüp IV piilide abil, Neisseria gonorrhoeae) 6. Liikumine veesambas üles-alla gaasivakuoolide abil KÕIK BAKTERID EI LIIGU! Kuna viburi läbimõõt on ainult ca 20-30 nm (pikkus küll ca 10 µm), siis ei ole nad valgusmikroskoobis läbivas valguses nähtavad. Vibureid saab valgusmikroskoobis näha rakkude peitsimisel enne värvimist. Peits muudab viburi jämedamaks.Hästi on viburid näha ka elektronmikrofotodel. Vibureid saab rakkudelt eraldada loksutamise või homogeniseerimisega. Viburi paigutus 1. Monopolaarne monotrihh (Caulobacter, Vibrio) 2
Kaiavere, Kaiu, Kalli, Kooru, Koosa, Kuremaa, Lahepera, Lõõdla, Nõuni, Pangodi, Raigastvere, Soitsjärv, Tänavjärv, Vagula, Otepää Valgjärv, Äntu Sinijärv). Iseloomulikud nähtused sel perioodil on: järvetüüpide piiride ähmastumine nähtused, mis kaasnevad veesamba teravama kihistatuse, valguse leviku vähenemisega veesambas ja hapnikuvaese tsooni laienemisega (taimede levikusügavuse vähenemine, üldine liigilise koosseisu vaesustumine) madalates järvedes kaldaveetaimestiku leviku suurenemine haruldaste liikide arvukuse vähenemine või kadumine lepiskalade osakaalu suurenemine zooplanktonis keriloomade osakaalu kasv veeõitsengute sagenemine tolerantsete liikide prevaleerimine
annaabi.ee 
