Varjude mäng (0)

Kadri Oviir
Etenduse analüüsi praktikum
I vahetöö
Tartu, 2016
Varjude mäng
Neljas pilt. Selle pildi keskmeks on Isabella ja Flavio mängud. Nad suhtlevad üksteisega tsitaatide kaudu, kusjuures on aru saada, et mõlemad teadvustavad, et mängupartner teab neid tsitaate ning ka seda, kust need pärinevad. Muidu mäng ei toimiks.
Isabella ja Flavio muinasjutuline tunnusmeloodia juhatab järgmise pildi sisse. Stseeni algul istuvad nad maas vastamisi ja palvetavad. On oluline ilmselt ära märkida, et kus pildis ka Isabella ja Flavio sees ei oleks, alati langeb neile peale roheline ja sinine valgus. Nii ka seekord . Kasutatakse ka kontravalgust ja … valgust, kuid terve pildi vältel valgustavad lava ka rohelised ja sinised valgusvihud .
Millised nad välja näevad? Nad näevad välja nii nagu muusikagi – muinasjutulised. Flaviol on seljas valge puhvvarukatega (ilmselt linane ) pluus, pruunid velvetis põlvpüksid. Peas on tal suured paksude raamidega prillid, mis muudavad ta näo uudishimulikuks. Tänapäevasemaks muudab ta kostüümi punaste triipudega froteesokid ja Converse ’i stiilis ketsid.
Isabellal on seljas samuti valge puhvvarukatega särk, kuid see on äärmiselt naiselik ja peenest kangast. Isabella seelik on tume ja puhvis. Jalas on tal mustad sukapüksid ja musta nahast kingad. Tema prillid on pisut tagasihoidlikumad kui Flaviol. Juuksed on sätitud keskeltlahuga hobusesabasse, mis jätab talle pisut koolijütsiliku ilme.
Paar võtab raamaturiiuli oma mängumaaks, nii on nad kord selle sees, peal ja ääres. Vahepeal loobivad ka üksteisele raamatuid karrikeerimaks nende dialoogi.
Visuaalsete märkide poolest läheb põnevaks pildi teine pool. Alates Koidula „Säärase mulgi“ dialoogist toimub selge positsioonide vahetus. Flavio etleb raamaturiiuli peal, Isabella seisab all või koguni istub seinaääres toolil. Flavio kutsub Isabellat nagu koera. (Kuigi kus see koht tekstis on???). Välgatusena tuleb kohe meelde, kuidas Indrek Marit kutsus.
Teine positsioonide vahetus toimub pärast „Säärast mulki“. Siis on Isabella kord võimupositsioon haarata, enda arvamus välja öelda - nii ronib temagi üles raamaturiiuli peale. Flavio peab Isabellaga küll monoloogi edasi, kuid kehakeel on tal nüüd Isabella suhtes pigem kinnine. Ta pöörab Isabellale selja ja pooleldi ignoreerib tüdrukut.
Analüüsides varje, mis seinale tekivad mõned märkimisväärsed tähelepanekud. Kui Flavio on raamaturiiuli peal, tekib temast seinale vari. Vari on tunduvalt suurem kui ta ise. Niisiis Flavio näeb ennast suure ja uhkena, suuremana kui ta tegelikult on. Kuna Isabella ja Flavio on sel ajal vastamisi, siis Isabella näeb Flaviot just sellisena nagu ta tegelikul on.
Joonis 1. Flavio vari suurena .
Kui Isabella ronib raamaturiiulile, siis tekib seinale ka temast suur vari. Kuna ta on näoga Flavio poole, siis ta ei näe enda suurt varju. Tegelikult Isabella ei näe üldse enda varju. Kui ta nüüd vaatab raamaturiiulilt alla Flavio poole, siis langeb Flaviole ka nüüd valgus peale nii, et selles positsioonis näeb Isabella Flavio varju, viimane on aga elusuuruses. Niisiis ei näe Isabella Flaviot suuremana või uhkemana kui ta tegelikult on.
Joonis 2. Flavio vari elusuurusena.
Kui Isabella lavalt lahkub , langeb valgus Flaviole peale ülalt – Flavio vari jääb nüüd temast endast väiksemaks.
Joonis 3. Flavio vari väiksena.
Flavio nägi enda varju suuremana kui ta Isabellaga rääkis. Kokkuvõttes oli tal Isabellat vaja, et ennast suurena tunda. Huvitav on ära märkida asjaolu, et Isabella lahkub sõnadega „Good by, my Superhero!“. Siinkohal saab seda lauset võtta üsna sarkastilise märkusena. Kangelase võimed jäävad väiksemaks, ehk kaovad, kui tal enam kedagi päästa ei ole, sest päästetav saab väga hästi ka omapead hakkama. ISABELLA: „Flavio, mu Flavio! It is frightening to consider just how deeply entrenched objectification of women really goes. We must certainly combat sexual objectification, but the battle will not end there . Women are objectified in more profound ways than we realise, and we must tear down every entwined shred of the patriarchy, in order to achieve our modest goal of being recognized and treated as human beings. Good by, my Superhero! Adieu, mon Flavio! Adiós! Lebewohl! Hüvasti! Ära lähen sinult nende õitsevi ilmuga!“
Kogu lugu nagu keerlebki naiselikkuse ja mehelikkuse ümber. Armastuse ümber. Isabella ja Flavio mängivad üle nagu kirjanikud kirjutavad üle, utreerivad. Tegelikult ollakse ikka Mari ja Indrek. Kõik tunded on suuremad. Isabella ja Flavio annavad edasi suurte sõnameistrite tekste.