Varakristlik kunst (0)

VARAKRISTLIK KUNST
Palestiinas tärganud ristiusk levis kiiresti kogu Rooma riigis, kuna oli pigem “vaeste ja kannatajate” usk. Rooma oli üldiselt tolerantne erinevate usundite suhtes, kuna kombes oli alistatud rahvaste usukombed üle võtta. Ristiusk aga oma radikaalsusega sattus riigivõimudega vastuollu. Seetõttu võtsid Rooma valitsejad aeg-ajalt ette kristlaste tagakiusamisi.
Tavaliselt paigutatakse varakristlik periood 1. saj. – 5. saj. p.Kr (Rooma Impeeriumi languseni).
Polüteism – tunnistatakse mitmeid jumalaid.
Monoteism – tunnistatakse ühte jumalat.
313. a. Milano edikt – ristiusk kuulutatakse Roomas lubatuks.
Varakristlikus kunstis oli keskmeks piibel (Vana ja Uus Testament ).
4. saj. keelustatakse ümarskulptuur. Varakristlased suhtuvad eitavalt ka tahvelmaali.
Uue nähtusena tekib miniatuurkunst- köidetud raamatute käsitsi kaunistamine (Seoses pärgamendi kasutuselvõtuga, pühakiri ei tohtinud olla halvastisäilival materjalil)
Usukommete täitmiseks oli tarvishooneid. Tagakiusamise tõttu pidid kristlased esialgu varjatult kogunema. Seetõttu on 1.-2. sajandi kristliku kunsti ainsateks allikateks katakombid – maa-alused koopad, mille seintesse maeti surnuid (laipmatus). Kataombe on leitud mitme pool Lähis-Ida, Itaalias jm. Kuulsaimad on Calixtuse katakombid, kuhu on maetud esimesed paavstid.
Katakombides leiduvad ka esimesed seina- ja laemaalid. Üldilmelt on need tavaliste rooma seinamaalide sarnased, aga oluline vahe on temaatikas. Ära on jäetud kõik erootiline , samuti kõik, mis võib seostuda paganlike jumalatega .
Kristlikus kunstis kasutati palju usule viitavaid sümboleid. Näiteks kristlust sümboliseeris rist, kala, karjane.
Jumala kujutamine oli raskendatud, kuna jumalal oli kolm aspekti (Isa, poeg, pühavaim). Pühavaimu sümbol oli valge tuvi.
Paabulind sümbolisseris surematus .
Ankur sümboliseeris lootust.
Roos sümboliseeris armastust.
Harrastati ka reljeefikunsti. Temaatika oli võetud piiblist.
Pärast Milano Edikti hakatakse looma avalikke kristlike kirikuid. Esialgu võeti eeskujuks rooma basiilikad.
Varakristlik kirik olgi lihtne pikergune hoone, mis oli kahe rea sammastega jaotatud kolmeks lööviks. Kirik oli orienteeritud ilmakaarte suhtes: ida-lääne suunas – pikihoone (uks läänepoolses seinas, löövidega), põhja-lõuna suunas – transept. Kiriku idaosas asus poolringikujuline osa – apsiid , kus asus altar. Suuremate basiilikates või olla ka rohkem lööve.
Kiriku välisilme oli väga lihtne. Tavaliselt puudus torn, mõnikord asetse eraldiseisev kellatorn ( kampaniil ) kiriku kõrval. Sageli näeme varakristlike basiilikate läänefassaadi ees sammaskäikudega piiratud nelinurkset õue – aatriumit.
Rooma vana Peetri kirik- ehitati 4. -5. saj. Erandina oli see orienteeritud läände. 5 löövi, aatrium .
Varakristlike kolmelööviliste basiilikate näiteks on veel Santa Costanza ja Santa Maria Maggiore ning Santa Sabina Roomas.
Teised kirikutüübid basiilika kõrval olid veel tsentraalehitis ( kupliga , põhiplaan ring või ruut) ja kodakirik.
Seest kaunistati kirikud mosaiikidega ja seinamaalidega. Kõige rikkalikumalt oli kaunistatud kiriku idaosa ja eriti altari ümbrus.