Varakeskaegne Euroopa – kas ühiskonna areng või langus? (1)

Varakeskaegne Euroopa – kas ühiskonna areng või langus?
Varakeskaeg algas 476 aastal Rooma riigi lagunemisega ning kestis 11. sajandini. Varakeskaega iseloomustab naturaalmajanus, feodaalne killustatus, kiriku tähtsuse suurenemine ning linnaelu , käsitöö ja kaubanduse allakäik.
Lääne-Rooma lagunemise kaosest tekkis uus elukorraldus- feodaalkord . Feodaalkord reguleeris lääniisanda ja vasalli suhteid. Vasalli sõjaliste teenete eest andsis lääniisand talle nii kaitset kui ka toetust, see väljendus vasallile maavalduse annetamises. Tugeva valitsejaga valitsemisajal olid feodaalid kuulekad, kuid nõrkade valitsejate ajal suurendasid feodaalid oma võimu ja volitusi ning ajapikku loobusid üleüldse kuningate sõna kuulamast. Lõpuks jõuti seisukorrani, kus kuningas oli ainult "esimene võrdsete seas". Seega feodaalid kasutasid oma võimu ära ning kõikidel talupoegadel polnud võrdseid tingimusi. Selleks, et vasallid oma maalt ei lahkuks, muudeti nad sunnismaiseks. See on üks märk ühiskonna langusest.
Varakeskajal mindi üle naturaalmajandusele kuna puudus keskne võim, mis majandust korraldaks. Kõik vajalik toodeti ise või saadi vahetuskaubanduse teel. Raha kasutati üha vähem. Sidemed rikaste idamaadega ning Euroopa teiste riikidega nõrgenesid. Kaubeldi vaid feodaalide jaoks vajalike luksusesemetga. Kuna suurt kaubandust ei toimunud, oli majandus languses.
Varakeskajal hakkas domineerima katoliiklus. Kirikuvõim tahtis ka ilmalikku võimu ning sellset tekkisid tülid keisriga. Ristiusk levitas küll kultuuri, moraali ning kobeid, kuid ristiusk pidurdas ka majanduse arengut, sest keelatud oli rikastumine . See halvendas niigi langevat majandusolukorda.
Sõjad ja vallutused toovad kaasa nii ühiskonna langust kui ka arengut. Vallutustega tuuakse üle teiste rahavste kultuuru ning oskusi, arendatakse sõjatehnikat. Kuid sõjaga kaasneb ka töövõimekate meeste hukkumine, mis toob kaasa majanduliku languse. Kuna enamus ristisõdu luhtusid, siis tõid need kaasa vaid ühiskonna langust.
Varakeskajal toimus suur linnade allakäik. Lääne-Euroopa linnad ei olnud enam ühiskonnas keskused. Vahemere linnade teed lagunesid, veevärk jäeti hooletusse, paljud avalikud hooned hüljati. Kuid Bütsantsis jäi linnaelu langus ajutiseks ning hiljem hakkas taas elavnema. Siiski üldiselt toimus pigem linnaelu langus kui tõus.
Minu arvates toimus varakeskajal pigem ühiskonna langus kui areng. Sellepärast, et majandusolukord halvenes, kehtis feodaalkord, millega kaasnes sunnismaisusning pärisorjus. Samuti soikus linnaelu ning ebaõnnestusid ristisõjad.