Vangis Taanimaal ja kogu maailmas - kirjand (0)

Vangis Taanimaal ja kogu maailmas
 
    Hamlet kirjeldab kogu maailma vanglana, Taanimaad aga, mida sidusid temaga troon, religioon , kohustused ja Ophelia , tema jaoks rangeima vanglana. Ta ei saanud sealt lahkuda, kuigi ta tahtis ülikooli tagasi minna. Hamleti jaoks on maailm vangla kõigi omakohustuste ja nende liigsuse tõttu, tema peal lasus rahva lootus helgemale tulevikule, Ophelia armastus ja kättemaks isa surma eest. Rosencrantz ja Guildernstern aga väga ei pooldanud tema filosoofiat , sest nende elu oli kergem ja muretum, vähemalt nii kaua, kuni nad oma silmakirjalikkuse, pugemise ja oma sõbra reetmise eest kallist hinda pidid maksma. Kõigil ''Hamleti'' tegelastel on oma saladused ja mured, mis paneb neid käituma inimlikult: Ophelia vaevles armuvalu käes, Claudiuse hirmus tegu ja auahnus kummitasid teda ning Gertrud oli masendunud ja endas pettunud . Kuid kui Hamlet kirjeldab kogu maailma vanglana, kas siis on olemas ka täielikku vabadust? Edmund Burke, inglise poliitiline kirjanik laulus kord : ''Abstraktset vabadust, nagu ka muid abstrakseid asju, pole tegelikult olemas.''
    Ükski riik ega isik ei saa tänapäeva maailmas täiesti suveräänseks jääda, alati sõltume kellestki mingil moel. Ka kõige võimsamad riigid peavad arvestama endast väiksematega, kuna kõik siin maailmas on koosluses: riigid on omavahel seotud liitude, mineviku ja organisatsioonidega, inimesed aga suhete ja tunnetega. Vabadus tähendab inimeste jaoks erinevaid asju, kuid kõige sagedamini seda, et inimesi koheldakse hästi ning nad pole võõra võimu all, et kõik on seaduse ees võrdsed ning kõigil on võrdsed õigused ja võimalused.
    Mõnikord saab inimene midagi enda jaoks teha ning oma elu paremaks muuta, kuid paljudel see võimalus puudub. Problemaatilistes riikides on isikuline vabadus raske tulema , noored pannakse varakult tööle või sõjaväkke, kuhu nad tavaliselt jäävad ka elu lõpuni. Nende elu on justkui enne nende sündimist ära planeeritud. See ei ole kindlasti vabadus, kuid kas sinna saab midagi parata? Sündinute vabadus ja heaolu on eelkõige tingitud nende perest , riigist ja ühiskonnast. Üks tänapäeva poliitikute eesmärk on tagada kõigile vabadus, aga nagu ütleb vanasõna: ''Nokk kinni, saba lahti.'' Kui kusagile midagi panustada, siis tuleb mujalt see miski jällegi ära võtta. Sellepärast on kaheldav, kas kõik inimesed saavad kunagi rahulolevateks ja vabadeks.
    Vabadus ei pea aga alati midagi füüsilist tähendama, inimesed võivad tihtipeale olla oma tunnete, iseloomu, mõtete ja alateadvuse vangid. Ka kõige võimsamad inimesed on jõuetud oma tunnete vastu, ka kõige julgematel inimestel võib olla mõni hirm või foobia , mida ta pelgab ja häbeneb. Kui hea inimene tahab kellelegi paha teha, siis hakkavad teda painama süümepiinad- kõik see on omamoodi vangistus, millest väljuda on harva kergem, kui füüsilisest vabadusekaotusest.  
    Kellegi või millegi kontrolli all olemine ei pea aga alati halb asi olema. Hirm, mida loetakse puuduseks, võib päästa ulja inimese elu, kes muidu riskiks enda heaoluga millegi rumala tegemisel. Enamik inimesi on teadlikult ja vabatahtlikult kellegi kontrolli all- nad tahavad, et neid juhitaks ning et vajalikud otsused teeks nende eest keegi teine ja nende arvates pädevam inimene, kes väidetavalt püüdleb parema heaolu suunas. Ühelt poolt on see hea, sest jõud koondades suudavad inimesed rohkem, kui üksi, teiselt poolt aga võib kõigi inimeste elu kvaliteet langeda, kui nende juht teeb vale otsuse.
    Nüüdseks on selgunud , et vangistus ei pea tähendama inimese jaoks füüsilist ega negatiivset olekut, vaid iga inimese vangistus sõltub sellest, mida ta tunneb ennast kontrollivat ja juhtivat. Täielik vabadus esineb vaid utoopias ja muinasjuttudes.
    Levinud on ütlus: et vabaks saada, peab võitlema. See on täpselt nagu Korintose kuninga Sisyphose kivi mäkke veeretamine, sest võitlemine külvab uut vimma ning seda võibki jääda tegema.