Väljakutsed tänapäeva noore (noorte) elus (4)

Arutlus
Väljakutsed tänapäeva noore (noorte) elus
Inimese katsumused ja väljakutsed algavad juba varajases eas. Peamine küsimus on kas ja kuidas elus läbi lüüa ning ennast maksma panna. Päris noorena avalduvad need „võitlused“ liivakasti ja mänguasjade jagamisega, hiljem jällegi kellegi armastuse eest võideldes.
Vanemate inimeste seas on levinud väljend „ Tänapäeva noorus on hukka läinud“. Kuid minu aspektist vaadatuna, ei ole eakamad lihtsalt viitsinud aru saada ega vaadata noorte elu teise nurga pealt. Vaid teevad oma järeldused pelgalt välise mulje põhjal. Selle järgi kuidas oli nende ajal ja kuidas on nüüd. Vanurid ei pane tähele, et ühiskond on edasi arenenud ja keerukamaks muutunud. Vanasti olid noored väga piiritletud ja neil oli enda väljendamise viise ja vahendeid vähe. Seega ei antudki võimalust noortele ennast ja enda eripära välja näidata. Kuid see vabadus on tänapäeva noortel olemas ja seda nad ka usinasti kasutavad. Vanamemmed võiksid mõelda vähekenegi selle peale kui paljuga peab nüüdisaja noor hakkama saama ja mille kõigega silmitsi seisma.
Lastel tuleb otsustamist alustada juba maast madalast. Alguse saab see kõige lihtsamatest asjadest nt. mida seljas kanda. Tänapäeva noored on enamus väga pealiskaudsed ja esmamulje kujundatakse välimusest. Selle järgi lahterdatakse inimene ära kas temaga sobib ja kõlbab suhelda või mitte.
Üks tähtsamaid väljakutseid on minu arust leida endale õige sõpruskond, sest tavaliselt on sõbrad need kelle käitumismallidest ja tegudest õppust võetakse. Selle väljakutse raskus seisneb selles, kas noor ja rikkumata inimene on nii enesekindel , et suudab iseendaks jääda ning kindel olla enda tõekspidamistes. Või läheb kergema vastupanu teed, ühineb teistega ning surub enda arvamuse alla. Püüdlus jääda iseendaks ja samas mitte saada tõrjutuks on kõige raskem ülesanne nüüdisaja ühiskonna noorte seas. Kuid just seda õiget sõpruskonda saab ka vaadata mitmest aspektist. Iga inimese vajadused ja ka kriteeriumid mida esitatakse sõbrale on erinevad. Seega kõigi jaoks seda ainsat ja õiget seltskonda ei leidugi.
Järgmine proovikivi ja minu arvates ka kõige raskem on eristada head halvast. See otsus lasub just rohkem nooruspõlvele kui täiskasvanu eale. Kui õpid nooruses halvad kombed külge ja lähed kurjale teele, ei ole sealt enam nii kerge välja pääseda. Tänapäeval on väga palju ahvatlusi, millele peab nooruk vastu astuma . Toon näiteks narkootikumid . Seda sorti mõnuainete levik ajaga aina kasvab. Algul peol sõbrad pakuvad, võidakse küll ära öelda, kuid kui pidevalt näed, et tuttavad uimasteid pruugivad mõtled, et miks mitte proovida ka ise. Vahel tõesti proovitakse korra ja rohkem ei tarvitata, kuid enamusele siiski hakkavad seda sorti ained meeldima. Alguses võib olla lahe kui pidudel on väga hea tuju sees. Kuid kui selline asi muutub juba harjumuseks või hullemal juhul juba sõltuvuseks, siis ei ole enam eriti pääseteed elu allakäigu trepil . Saab otsa raha mille eest narkootikume osta ja hakatakse varastama. Mõned inimesed on võimelised isegi ühe doosi mõnuaine pärast tapma .
Tavaliselt peetakse perekonda lapse esimeseks õpetajaks ja suunajaks. Kuid on palju juhuseid, kus korralikust perekonnast on tulnud varas või narkomaan ja sellises olukorras mängib ikkagi põhilist rolli sõpruskond. Võib olla on vanemad lihtsalt liiga palju piiranud enda last ja ta ei ole kursis laias maailmas asetsevatest ohtudest ja pahedest. Ning kui nooruk ükskord saab priiks pere kaitseva tiiva alt, siis avastab alles enda jaoks maailma ja hakkab kõike valimatult järgi proovima, millest seni on ilma jäänud. Minu arvates on lapsele vajalik teatud vabadus. Mingi piiratus ja kontroll peab lapsevanemal siiski olema, aga pigem on ikkagi turvalisem lasta lapsel elu tundma õppida enda kõrvalt ja selgitusi jagada kui lasta võsukesel üksipäini kõike läbi proovida ja katsetada.
Minu seisukoht on selline, et noored peavadki katsetama ja otsuseid ise tegema, nii leitaksegi kõige õigem tee tulevikku. Ja kui mõelda narkootikumide ja varguste suhet siis alati tuleb mõelda enne kui midagi teed, sest üks tegu viib teiseni ja lõpptulemus ei pruugi olla sugugi hea. Kõige parem ja tõhusam abivahend noorte aitamisel otsuseid teha on suunamine, mitte keelamine ja käskimine.
Kristi Lember
XIIÕA