Valguse ja varju piiril (0)

Valguse ja varju piiril
Valgus ja vari on tihti võrdluseks heale ja halvale. Inimesed sildistavad tihti inimesi, olukordi ja tegusid , kas heaks või halvaks. Kes paneb piiri hea ja halva, valguse ning varju vahele? Inimesed, kas me nende puhul ei tee ennatlikke järeldusi? Kas saab olla üdini positiivset olevust, või hoopis negatiivset? Vaevalt, nii on see nii reaalses elus kui ka raamatukangelaste puhul.
Tüüpilise näite näiliselt halvast , kuid nagu tegelikult välja tuleb – sugugi mitte nii halvast tegelasest võib tuua Bulgakovi romaanist „Meister ja Margarita”. Woland , kes kehastas romaanis kurjemat poolt, kuid kas ta oli läbinisti halb tegelane? Minu arvates ei olnud, kui esmapilgul tunduvad ta teod koledad ning kõhetud, siis tegelikult oli tal kindel eesmärk – ta soovis ahnetele inimestele anda õppetunni. Parimaks näiteks oli Varieteeteatri juhtum, kus Woland oma võimetega muutis inimesed täiesti hulluks, kui võlus rahatähti, kingi ning riideid . Nad rabasid kõike, mida käsi ulatas ja ei pilgutanud silmagi. Sellisele rahvale lihtsalt pidi õpetust andma ja Woland seda tegigi. Seega ei saa teda üdinisti halvaks tembeldada.
Kass Peemot, Azazello ja teised Wolandi abid tundusid samuti raamatus väga kurjade ning salakavalatena, ent kass Peemoti kiusasid teised käsilased ja ta polnud üldse halb, lihtsalt meeldis mõnikord vempe visata . Ka Margarita teemal võiks arutleda – kas too muutus kuradiga sõbraks saades pahatahtlikuks? Ei, lihtsalt Margarital poleks selles „õiglases” maailmas enam midagi teha olnud ja ta otsustas „hinge” anda Wolandile.
Ka armastus on üks valdkond , kus me üritame oma kehvemad omadused jätta tagaplaanile, soovides jätta endast võimalikult hea mulje. Eriti on see varajase armumise puhul, kui üritatakse mängida kedagi teist. Armudes analüüsime iga oma pisematki liigutust, soovime jätta endast parima mulje. Ka selline käitumine tundub valena, sest seda tehes valetame me oma kaaslasele kuid soovime vaid head. Teoses pandi Meistri ja Margarita armastus proovile, neilgi oli lahkarvamusi, aga see ei vähendanud tunded üksteise vastu. Täpselt nagu kõigi teiste eluvadkondadegagi on, ei tea me iial, kas astume valguse või varju rajal. Tunnete puhul peame lihtsalt ise täpselt teadma ja järjekindlad olema. Kui oleme kellegi välja valinud ja arvame, et ka temal on sarnased tunded, siis peab seda välja näitama.
Valguse ja varju vahel ei ole määratletavat piiri. Samuti pole maailmas üdini häid või halbu inimesi – kõik ju sünnivad ühesuguste „valgete lehtedena”. Üldjuhul on lihtsalt teatud tegurid, mis kujundavad olevusest tema isiksuse, kas see on kodune kasvatus või on need sõbrad või üleüldine ühiskondlik kord – see võib kõigi puhul olla erinev. Nii tuli ka Bulgakovi romaanis välja. Ilma heata ei oleks halba, halvata ei oleks head –selline kord juba elu on.