Väike Merineitsi (0)

Väike Merineitsi
Hans Christin Andersen
Merekuninga elust, tema kuuest tütrest, vanast emast, kes tütreid õpetas ja 15-nda sünnipäeva järel neid ehtis ja esma -kordselt merepinnale lubas. Nende loss ja merepõhja elu oli väga ilus ja värviline, suursugune . Igal tütrel oma lilleaed. Väikese Merineitsi aias oli valgest marmorist poisi kuju, mis laevahuku järel merepõhja sattus.
Oma viieteistkümnendal sünnipäeval, vanaema poolt kaunilt ehituna, esma-kordselt veepinnale ujudes, märkas toredat purjekat , seal peeti kauni printsi sünnipäeva. Öösel tugeva äikese tormil purjed purunesid, laev murdus pooleks. Väike Merineitsi nägi palju vaeva, et selle risu seest prints päästa ja kaldale viia. Maapeal olid ilusad mäed, loss, kirik . Rannale jooksis noor tüdruk, leidis sealt printsi, tulid ka teised tüdrukud. Prints ärkas ja naeratas neile, nad lahkusid.
Kurb Merineitsi palus merenõialt abi, et pääseda printsi lähedusse. Tee nõiani oli väga hirmus ja täis raskeid takistusi. Nõid kuulas ta soovi ja ütles, et kui prints sind ei armasta ja pastori ees seda ei tõota, muutud sa vaid vahuks veepinnal. Väikese Merineitsi tungival palvel andis nõid talle võlujoogi, vastutasuks lõikas tema keele ja võttis ka kauni hääle. Jõudes lossi lähedusse, jõi võlujoogi tugeva valuga, sai ta saba asemel kaks jalga. Prints leidis ta sealt paljalt, viis lossi, riietati ja jäeti lossi kui leidlaps. Ta püüdis seal palju tantsida, kuid iga jalaga maapuudutus tekitas tulist valu.
Ühel päeval võttis prints Väikese Merineitsi kaasa, läksid meretagusesse kuningriiki, printsessi endale naiseks vaatama. Printsi pulmas oli ka Väike Merineitsi siidis ja kullas, kandis pruudi kleidisaba. See oli tema saatuslik surmapäev, sest prints polnud temasse armunud.
Veepinnale ilmusid tema õed, kes olid oma pikad juuksed andnud nõiale noa eest, mille Väike Merineitsi pidi torkama printsi südamesse, et sealt tulev veri ta jalad jälle kokku sabaks kasvataks. Väike Merineitsi vaatas õnnelikku pruutpaari magamas suudles printsi kaunile laubale, viskas noa voogudesse, sukeldus vette, kus muutus liuglevaks õhumullikeseks.
Kui palju head suudavad korda saata, jõuavad kolmesaja aasta pärast jumalariiki.
Christjan Jung (jutustus)
Kaugel avamere sügavuses elas Väike Merineitsi oma õdedega, ta oli imeilus .
Esmakordselt oma viieteistkümnendal sünnipäeval, merepinnal ujudes, nägi toredat laeva , inimesi, peeti kauni printsi sünnipäeva. Merel algas torm , laev hukkus, Väike Merineitsi päästis printsi. Kaldal rannaliivale printsi asetanud nägi ta ümberringi mägesid, kaunist lossi. Hommikul tuli kaunis tütaraps, prints ärkas ja naeratas talle. Kurb Merineitsi laskus vetesügavusse. Tahtis kangesti printsi lähedusse. Palus abi merenõialt, kes andis talle võlujoogi, et saba asemele kaks jalga saada, kuid vastutasuks nõid lõikas ta
keele ja võttis ka ilusa lauluhääle. Peale võlujooki istus ta lossilähistel. Prints leidis ja viis Väikese Merineitsi lossi, anti talle korralikud riided, ta liugles tantsimist, see meeldis kõigile. Prints kohtles teda nagu õde.
Prints ja Väike Merineitsi läksid koos meretagusesse kuningriiki, seal kohtus kauni printsessiga, kes oli teda päästnud. Printsi pulmapäeval oli Väike Merineitsi väga kurb, sest see oli tema surmapäev. Ilmusid õed, kes loovutasid oma juuksed nõiale, et nuga saada, millega Väike Merineitsi pidi printsile südamesse torkama, et see veri langeks tema jalgadele, moodustaks uuesti merineitsisaba. Ta polnud suuteline selleks, viskas noa merre, muutus vahuks, hõljus väikese mullikesena, teiste õhutütarde hulgas.
Kui nad olid head teinud, said nad 300 aasta möödudes uuesti merineitsiks vetesügavusse.