Väike Merineitsi Hans Christin Andersen Merekuninga elust, tema kuuest tütrest, vanast emast, kes tütreid õpetas ja 15-nda sünnipäeva järel neid ehtis ja esma-kordselt merepinnale lubas. Nende loss ja merepõhja elu oli väga ilus ja värviline, suursugune. Igal tütrel oma lilleaed. Väikese Merineitsi aias oli valgest marmorist poisi kuju, mis laevahuku järel merepõhja sattus. Oma viieteistkümnendal sünnipäeval, vanaema poolt kaunilt ehituna, esma-
imeilusad ja moodsad kleidid ning trumpab ikkagi saksa preili üle, nii et igaüks näeb, kes on mõisa esimene kaunitar.“ (lk. 70). Lisaks nendele olid ka imeelukaid, mis tootsid kasutajale kasu, nagu näiteks tuulispea „Oli ju üldteada, et tuulispeaks käib üksnes paha inimese hing, kuna tema lihakere vedeleb sel ajal kusagil võsa vilus ja tundub otsekui surnud.“ (lk. 38) või merilehmad „Merekuninga enda kari! Nad söövad talviti lund ja lakuvad suviti hommikust kastet ning annavad piima rohkem kui ükski inimese lehm! Sarviku saba ja kabjad!“ (lk. 82). Mõned rituaalid andsid ka erilisi oskusi ja võimeid inimestele „Rehepapp oli näinud haldjat korra elus – ta oli teinud parajast heina, kui märkas, et talle läheneb üks kummaline olend, silmad hiilgamas. Vanameeste juttude põhjal teadis rehepapp kohe, et tegemist oli haldjaga. Ta võttis vikati, lõikas
annaabi.ee 
