Noorem rauaaeg (8.saj 13.saj p.Kr) Peamiseks tegevusalaks oli maaharimine (oder, talirukis). Levis kolmeväljasüsteem ( talvevili, suvivili, kesas) Tegeldi ka loomapidamisega (veised, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja metsmesindusega. Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine. Rauaaeg Tegeldi vahetuskaubandusega. Tänu soodsale asendile tegeldi edukalt ka vahenduskaubandusega. Valdavalt elati maal, elamuks hakkas kujunema rehielamu. Talud moodustasid küla, külad moodustasid kihelkonna, välisohu tõttu olid kihelkonnad liitunud maakondadeks. Rauaaeg MuinasEestis polnud veel tekkinud seisuslikku ühiskonda, kuigi võis juba eristada vabasid kogukondlasi, kõrgema ühiskondliku positsiooniga vanemaid ja trääle e. orje, kes olid naabermaadest pärit sõjavangid. Eestlased säilitasid muinasusu
Maakäsitöölistest esivanemate kaubitsemine lähemate harkader, karuäke, olulisim oli sepp. Maaelanikkond tasus ka naabritega. konksader. enamiku maksudest. *tegeldi peamiselt *Käsitöölistest väga *Oluliseks majandusteguriks keskaegses vahenduskaubandusega. olulisel kohal sepp. Eestis oli ka Hansa Liit, kuhu kuulus *leiud näitavad, et kaupade hinda enamik linnadest. Kõige olulisemad arvestati hõbeda kaalu järgi. kaubalinnad olid Tallinn ja Tartu, olulisel kohal olid veel ka Pärnu ja Narva kui
Seedrit kasutatakse ehituspuuna ja laevade ehitusel. Aastal 3000 ekr tekkisid Foiniikias esimesed linnriigid alguses Byblos, hiljem Siidon ja Tüüros. Linriik koosneb linnast ja seda ümbritsevast maa-alast. · Ka Foiniikias polnud küninga võim piiramatu ja ta valitses oma riiki kaupmeestest koosneva nõukogu abil. Foiniikia linnad olid eelkõige kaubalinnad. Tähtsaimad väljaveoartiklid olidki seedripuu ja purpurpunane riie. Tegeleti ka vahenduskaubandusega. · Foiniikia asutas palju kolooniaid ehk asumaid ja kõige tähtsam neist oli aastal 814. eKr rajatud Kartaago. · VIII sajandil ekr langes Foiniikia Assüüria kuningate võimu alla. Hiljem on olnud Foiniikia ka Uus-Babüloonia ja Pärsia võimu all. · Foiniikias oli kasutusel tähestikkiri, milles iga märk tähenas ühte häälikut. See okksnes 22 kaashäälikust. Kiri arenes välja Egiptuse ja Mesopotaamia tähestikust.
keskajal linnadeks kujunesid. Seega ei saanud eriti midagi muinasajaga samaks jääda. No muidugi vajasid linnad samasugust kaitset, nagu linnusedki, sest ka linnades oli vaja korda pidada ja kaitsta oma vara sissetungijate eest. Tavaliselt oli linna ümber ehitatud kaitsemüür, millel valvurid vahti pidasid ja kui nad midagi märkasid, anti sellest teistele teada. Linnad asusid keskajal kaubateede ristumiskohtades, sest siis oli lihtne tegeleda vahenduskaubandusega. Mööduvad kaupmehed põikasid linna sisse ja said seal oma kaupa vahetada. Erinevalt muinasajast olid keskajal linnakodanikud, kellel olid oma õigused ja kohustused. Nad pidid linna sõjaliselt kaitsma ja maksma makse. Ometi oli neil rohkelt vabadusi. Linnakodanike üle võidi kohut mõista ainult linnakohtus. Ainult nemad võisid linnapiires tegeleda kaubanduse ja käsitööga. Samuti olid nad vabad tollimaksust ja võisid kasutada linna metsi ja heinamaid
teenisid rändrahvaste vastu. Tänapäeva tsuudid on setud. 8. Milline tähtsus on Eesti ajaloos perioodil 1030-1061? Nurjati venelaste tõsine vallutuskatse. EESTLASED MUINASAJA LÕPUL 1. Mil moel muutusid eestlaste elatusalad muinasaja lõpus võrreldes varasemaga ? Peamine tegevusala oli maaharimine, võeti kasutusele kolmeväljasüsteem ning juures oli veel ka metsamesindus. Tegeldi aktiivselt vahenduskaubandusega. 2. Kas sepad võisid teie arvates ära elada põllutööd tegemata? Põhjendage oma arvamust. See võis olla täiesti võimalik, kuna relvade ja ehete levik sel ajajärgul oli küllaltki suur. 3. Kirjeldage muinasaja lõpuks kujunenud haldusjaotust. Millised märgid viitasid kujunevale riiklusele ? Olid külad, mis moodustasid kihelkonnad(45) ning mis omakorda moodustasid maakonnad, mida oli kaheksa: Rävala, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi, Sakala
leidus 13 saj ,,läti henriku kroonikast" ja 1230 ,,taani hindamisraamat". Sumbküla(majad on keset põldu tihedalt koos), ridakülad, hajakülad(talud üksteisest kaugel) Ilmus uus adratüüp(Rauast), hobused vahetati härgade vastu, võeti kaarsirp kasutusele, talirukis hakkas levima. Alles oli veel Nisu, oder, hernes, kaer. Lõuna-eestis kasvatati kanepit, hakkas levima kolmeväljasüsteem. Käsikivi kasutusel. Rukkikasvatuse Levik, hapendatud taignast tehtud leib. Tegeleti vahenduskaubandusega, kus kaup vahetati kauba vastu. Eestisse toodav kaup oli hõbe, pronks, raud, sool... vastu Viidi karusnahka ja vaha. Eestis oli 8 maakonda milles oli 45 kihelkonda. Tähtsamaid küsimusi arutati rahvakoosolekutel, eraomanduse kasvuga Kaasnes varanduslik ebavõrdsus, rikkamateks sais esmajoones küla ja kihelkondade vanemad. Relvastuses tähtsal kohal Olid odad, kilbid.
Maa suurust määrati adramaades. Levis kolmeväljasüsteem. Tegeldi ka loomapidamisega (veised, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja metsmesindusega. Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine, hiljem ka savinõude valmistamine. Tegeldi vahetuskaubandusega. Tänu soodsale asendile Läänemere lääne-ja lõunaranniku ning Venemaa linnade vahel tegeldi edukalt ka vahenduskaubandusega. Valdavalt elati maal, elamuks hakkas kujunema rehielamu. Talud moodustasid küla, teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna(45),välisohu tõttu olid kihelkonnad liitunud maakondadeks(8). Muinas-Eestis polnud veel tekkinud seisuslikku ühiskonda, kuigi võis juba eristada vabasid kogukondlasi, kõrgema ühiskondliku positsiooniga vanemaid ja trääle e. orje, kes olid naabermaadest pärit sõjavangid
EESTLASED MUINASAJA LÕPUL 1.Loetle muinasmaakonnad. 1.Rävala 2.Harjumaa 3.Järvamaa 4.Virumaa 5.Saaremaa 6.Sakala 7.Ugandi 8.Läänemaa Täida lüngad 2. Eesti elanike arv oli umbes u 9 .korda väiksem kui praegu. Põhiliseks elatusalaks oli karjakasvatus ., ent toidu hankimiseks tegeldi veel küttimise ja kalapüügiga.Käsitööaladest olid tähtsamad sepandus ja hõbesepandus.Tänu soodsale asendile Lääne- ja Põhja Euroopa vahel tegeldi Eestis edukalt vahenduskaubandusega. Eestlaste elamuteks olid suitsutuba ., mida kasutati ka vilja kuivatamiseks Tähtsamaks haldusüksuseks olid kihelkonnad , mida 13. saj võis olla umbes 45.. Muinasaja lõpul oli alanud ka nende liitumine maakondadeks. Varem arvati , et enamik eestlasi olid varanduslikult ja õiguslikult enam vähem võrdsed. Viimasel ajal on jõutud seisukohale, et muinasaja lõpul on varanduslik ebavõrdsus. Ühiskond jagunes talupojad ja maaomanikud, kes pidid ülikutele tasuma andamit.
EESTLASED MUINASAJA LÕPUL 1.Loetle muinasmaakonnad. 1.Rävala 2.Harjumaa 3.Järvamaa 4.Virumaa 5.Saaremaa 6.Sakala 7.Ugandi 8.Läänemaa Täida lüngad 2. Eesti elanike arv oli umbes u 9 .korda väiksem kui praegu. Põhiliseks elatusalaks oli avaasula ., ent toidu hankimiseks tegeldi veel küttimise ja kalapüügiga.Käsitööaladest olid tähtsamad sepandus ja hõbesepandus.Tänu soodsale asendile Lääne- ja Põhja Euroopa vahel tegeldi Eestis edukalt vahenduskaubandusega. Eestlaste elamuteks olid suitsutuba ., mida kasutati ka vilja kuivatamiseks Tähtsamaks haldusüksuseks olid kihelkonnad , mida 13. saj võis olla umbes 45.. Muinasaja lõpul oli alanud ka nende liitumine maakondadeks. Varem arvati , et enamik eestlasi olid varanduslikult ja õiguslikult enam vähem võrdsed. Viimasel ajal on jõutud seisukohale, et muinasaja lõpul on varanduslik ebavõrdsus. Ühiskond jagunes talupojad ja maaomanikud, kes pidid ülikutele tasuma andamit.
Kõrvalelatusallikateks olid küttimine, kalastamine ja metsmesindus. Omaette käsitööerialadeks olid kujunenud raua tootmine ja töötlemine (n rauatootmiskeskused Virumaal ja Saaremaal) ning koos potikedra kasutuseletulekuga 11.saj savinõude valmistamine. Aktiviseerusid kaubanduslikud suhted naabermaade hõimude ja riikidega. Kauplemine toimus peamiselt vahetuskaubandusena (kaup kauba vastu). Kasutades Eesti soodsat asendit Venemaa ja Lä-Eur vahel tegeleti vahenduskaubandusega, müües vene päritolu kaupu (karusnahad, vaha jm) edasi saksa kaupmeestele või viidi ise Põ- ja Lä-Eur turgudele. Haldusjaotus muinasaja lõpul: teatud piirkonna külad moodustasid enesekaitse eesmärgil suuremaid haldusüksuseid – kihelkondi (kihl – lepe). Muinasaja lõpul oli Eesti alal khk ~45. Khk-d omakorda moodustasid välisohu kasvades maakondi. Suuremateks ja rahvarohkemateks mk-deks olid Sakala, Ugandi, Virumaa ja Saaremaa, kus igaühes oli
Eestlased muinasaja lõpul Tõusuaeg: rahvaarv kasvas, asustus tihenes. Peamine tegevusala maaharimine (levis talirukis). Maa suurust arvestati adramaades. Kolmeväljasüsteem (ühele põllule talivili, teisele suvivili ja kolmandale kesa). Tegeleti ka loomapidamisega, küttimise, kalapüügi ja metsamesindusega. Kujunesid välja rauatootmiskeskused. Silmapaistev oli relvaseppade toodang. Tehti pronksehteid, hõbeehteid. Rahvusvaheline kaubandus kerkis esile. Tegeleti vahetuskaubandusega ja vahenduskaubandusega. Eestisse toodi hõbedat, pronksi, soola, paremaid relvu ja luksuskaupa. Vastu viidi karusnahku ja vaha. Tekkisid esimesed varalinnalised asulad, mis tekkisid tähtsamate teede ristumiskohtadesse. Elamuks oli suitsutuba (rehielamu eeskäija), mida kasutati ka vilja kuivatamiseks. Seda köeti ilma korstnata kerisahjuga. Erinevad külatüübid: sumbküla (Lääne-, Kesk- ja Põhja-Eestis ning Saaremaal), ridakülad (Ida-Eesti voortel), hajakülad (Lõuna-Eesti).
NB! Vaata linnuseid ka oma kordamise lehelt, kui sul see on. Paremat pilti ei leidnud. Muinasaja lõpp - 11.-13. sajand. Elanike arv küündis umbes 150 000. Põhiliseks elatusalaks oli maaharimine, kuid toidu hankimiseks tegeleti veel küttimise, kalapüügi ja loomakasvatusega. Käsitööaladest olid tähtsamad ehte ja tööriistade valmistamine. Nenega tegelesid sepad. Tänu soodsale asendile Läänemere lääne- ja lõunaranniku ning Venemaa linnade vahel, tegeldi edukalt vahenduskaubandusega ja vahetuskaubandusega. Vahetusväärtuseks oli kujunenud hõbe. Elamuks oli välja kujunenud suitsutuba, mida kasutati ka vilja kuivatamiseks. Suitsutuba peetakse rehielamu eelkäijaks. Ühetoaline elamu, millel puudus korsten. Talud moodustasid endiselt küla. Kuid tähtsamateks haldusüksusteks said kihelkonnad, mida oli muinasaja lõpuks 45. Muinasaja lõpul oli alanud nende liitumine maakondadeks. Varem arvati, et enamik Eesti elanikest olid varanduslikult ja õiguslikult võrdsed
muutus (kivikirst kalmed); säilinud ohvripaiku. Asukohad: Asva asula (Saaremaal), Ridala, Kaali, Narva. Kujuneb välja kaks erinevat asustuspiirkonda: rannapiirkond, sisemaapiirkond. Rauaaeg ja iseloomulikud jooned (500 eKr-1200 pKr): tööriistad valmistati rauast, kuna see oli vastupidavam, tugevam ja sai teha teravamaid tööriistu. Põhiliseks elatusalaks oli maaharimine, kuid tegeleti ka loomapidamisega, küttimise ja kalandusega. Lääne ja ida vahel tegeleti läbi Eesti vahenduskaubandusega. Käsitööaladest olid tähtsamad relvameistrid ja ehtekunstnikud. Elamuks oli suitsutuba. 3. Eestlased muinasaja lõpul Muinasmaakonnad: Saaremaa, Revala, Läänemaa, Sakala, Ugandi, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa, Alempois (suuremad). Naabrid ja suhted nendega: läänenaabrid – svealased (kaubandus, vastastikused röövretked), lõunanaabrid – liivlased, kurelased, latgalid, kuršid (liivlastega head suhted, latgalidega rüüsteretked),
kojaks; rehes kuivatati vilja Tegevusalad: •maaharimine, oma aja kohta üsna kõrgel tasemel. Kolmeväljasüsteem- ühel põllul talivili, teisel suvivili, kolmandal kesaks(väli, millega valmistatakse ette taliteravilja kasvatamist) •loomapidamine- veis, hobune, lammas, kits, siga, kana •küttimine ja kalapüük sisevetel •metsmesindus-mesi ainus magusaine,vahale suur nõudlus Lääne- Euroopas •käsitöö alad (raua tootmine ja töötlemine). •Tegeldi vahetuskaubandusega, vahenduskaubandusega. Vanemad –arukamad ja mõjukamad mehed, kelle oli kõrgem ühiskondlik positsioon (küla- ja kihelkondadevanemad) valiti rahvakoosolekutel. •Ühe versiooni järgi oli enamik elanike varanduslikult ja õiguslikult enam-vähem samal tasemel. •Teise versiooni järgi oli muinasaja lõpul varanduslik ebavõrdsus suur- valitsev kiht suurmaaomanikud, kellest valiti ka vanemad. Malev – põhiline väeüksus maakonnas, mis koosnes jala- ja ratsaväest USUND:
Põlluharimise kõrvalt tegeldi loomapidamisega, küttimisega, kalapüügiga ja oluline tähtsus oli ka metsamesindusel. Paljud töö- ja tarberiistad, ehted, ehitised, liiklusvahendid valmistati igas peres oma jõududega. Keerulistemal alatel nt. metallide töötlemisel, olid oma meistrid. Kujunesid rauatootmisüksused ja väga silmapaistvaks sai relvasseppade toodang. Tegeleti vahetus ja vahenduskaubandusega = vahetus(kaup kauba vastu), vahendus ( kaup osteti ja müüdi edasi). Eestlaste elamuks oli suitsutuba, talud paiknesid lähestikku ja moodustasid küla. Teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonnad ja need omakorda maakonnad. 2.) Vaimuelu vene aja alguses Luteri kirik oli põhiliseks vaimuelu kandjaks. Vene riigivõim tunnustas luteri kirikut siinse valitseva kirikuna. Vahetult pärast Põhjasõda levis siinsete kirikuõpetajate hulgas pietism
Nt Sigtuna 1187.a. Ida poolt olid ohuallikateks Novgorod ja Pihkva vürstiriigid. Tegevusalad ja kaubandus - peamine tegevusala oli maaharimine, kus põllumaa suurust arvestati adramaades. Väike osa elanikkonnast tegeles raua tootmisega (Saaremaa, Virumaa), kaubanduse või käsitööga (relvad, pronks- ja hõbeehted). Kaubitseti lähinaabritega - liivlased, soomlased, rootslased, Pihkva ja Novgorod. Peamiselt tegeleti vahetus- või vahenduskaubandusega. (hõbe, sool jne viidi itta, karusnahad ja vaha läände, tegeleti ka vangidest orjade edasimüümisega). Eesti haldusjaotuse kirjeldamine - Teatud piirkonna talud moodustasid külad, mis omakorda moodustasid kihelkonna ning 13.sajandi alguses oli neid 45. Kihelkonnad liitusid maakondadeks: Virumaa, Rävala, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala Eesti polnud muinasaja lõpus riik, sest Eesti oli jagunenud maakondadeks!
kuid osadest ei kujunenud välja linnu (nt Otepää, Lihula, Varbola). Sellegi poolest ei olnud muinasajal Eestis olemas linnu, sest polnud ei linna õigusi ega linna kultuure. Linnad tekkisid alles seoses vallutustega. * Muinasajal läbis Eesti alasid Venemaad ja Lääne-Euroopaga ühendav kaubatee (Venemaalt said alguse rännakud peamiselt Pihkvast ja Novgorod; lääne-Euroopast said rännakud alguse Gotlandilt) ja tegemist oli peamiselt vahenduskaubandusega. -) läänest-itta liikusid sool, pronks, hõbe, relvad. -) idast-läände liikusid karusnahk, (mesilas)vaha küünalde valmistamiseks. * Valitseb kaks seisukohta. Vanem seisukoht on see, et Eesti ühiskonnas valitses peamiselt võrdsus. Uuem seisukoht on aga see, et Eesti ühiskonnas valitses suur varanduslik ebavõrdsus ning suured maaomanikud maksustasid ka vesemaid kodanikke. * Eesti hõime ümbritsesid läänes soome hõimud, kes jagunesid läänest-itta
Põlluharimises tuli vana kaheväljasüsteemi kõrval talirukki levikuga alates 11. saj. aina enam kasutusele kolmeväljasüsteem, mille puhul üks osa põldudest oli talivilja, teine suvivilja ja kesa all (puhkas). Koduloomadena peeti veiseid, sigu, lambaid, kanu ja hobuseid. Peamisteks töö- ja veoloomadeks olid härjad. Laienes kaubavahetus naabritega. Eestit läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere lõuna ja läänerannikut Venemaa linnadega. Tegeleti ka vahenduskaubandusega ja vahetuskaubandusega. Novgorodi ja selle tagamaid varustati viljaga. Vilja eest saadud karusnahad, vaha ja muu toormaterjal viidi edasi Lääne- ja Põhja-Euroopa turule. Kaubateede äärde tekkisid linnalised asulad. Ranniku tähtsaimaks kaubanduslinnaks kujunes Tallinn, mida on esmakordselt oma 1154 aastal valminud maailmakaardil nimetanud Araabia õpetlane Abu Abdallah Muhammad al-Idrisi Koluvani nime all. Eestis polnud 13. saj. algul veel oma riiki
annaabi.ee 
