analüüsimisele kaasa. Uuriti autorite erinevaid stiile. Lugeja- lugemisprotsess; iga lugeja loob 1 teksti; lugeja ootused; lugemispraktikad. Kui analüüsikese on lugeja, siis on siin mõeldud lugejaid, kes on saanud vastava hariduse ja seeläbi retsenseerivad mingit teost. Kontekstikesksed lähenemised Kirjanduslugu paigutab teose perioodidesse. Ökokriitka keskendub inimese ja looduse suhtele – millised on nendevahelised suhted/seosed. Uushistoritsism lõhkus ranged piirid kirjanduslike ja ajalooliste tekstide vahel, tõstes esile kirjanduslike ja mittekirjanduslike tekstide lahutamatut ringlust. Uushistoritsistide analüüsimeetod võimaldab tekstides väikeste detailide kaudu paljastada kogu ühiskonda reguleerivaid käitumuslikke koode, loogikat ja liikumapanevaid jõude. Postkolonialistlik kriitika. On otsitud võimalusi esile tõsta neid sotsiaalseid ja ideoloogilisi püüdeid, mida kolonialistlikud võimud rakendavad oma ülemvõimu
süsteemidena ning levinud arusaama kohaselt väljendab kirjandus inimkonna kõrgemaid huve ning näiteid inimmõtteist. Seega on kirjandus mõjuvõimas kultuuriline praktika, millel on ka sookategooriate üle suur võim. Feministlikke kirjandusteoreetikuid huvitab see, kuidas kirjandus kui kultuuripraksis osaleb tähenduste ja väärtuste loomisel, mis põhjustab naiste ebavõrdset seisundit ühiskonnas. Uushistoritsism. Alused ja põhiseisukohad. Ajaloo tekstuaalsus ja teksti ajaloolisus. Uushistoritsism vastandub formalismile, uuskriitikale ja dekonstruktsioonile (dekonstruktsonalistid: tekstil pole ainutähendust, tõlgendusvõimalused on lõputud). Fookus on teksti loomise ajaloolistel ja kultuurilistel tingimustel ning selle hilisematel tõlgendustel. Alused: * Louis Althusser: ideoloogia allutab inimesed valitseva klassi huvidele * Bahtini dialogismi teooria
konspekt. KIRJANDUSLUGU 1.Paigut. kirjandustekstid suuremasse kirjandusloo konteksti (kuid ka laiemasse kultuurilisse ja ühiskondlikku, rahvuslikku, soolisesse jne.) 2. Kõige olulisem suund kirjanduslugu: jaotus perioodideks, tekst suhtes ajaloolise taustaga, tekstide dateering, konteksti ja teksti vastasmõjud, ajalooline metodoloogia. 8(vt. Moodle ‘Kirjandus(aja)lugu’) 3. UUSHISTORITSISM: Kirjandustekste vaadeldakse koos või suhtes ajalooliste tekstidega, AGA ajalootekste ei vaadelda kirjandustekstidest eraldiseisvana, vaid samuti kirjandusliku nähtusena. (Vt 6 Moodle’Uushistoritsism ja uus kultuurilugu’) 4.Ajalo tekstuaalsus ja tekstide ajaloolisus. 5. Ühiskonda mõjutavad võimustruktuurid sisalduvad nii ajalooürikutes kui kirjandustekstides 6
Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti? 1960ndatel retseptsiooniteooriad Fookus lugemisprotsessil Tekste on sama palju kui on lugejaid Iga lugeja loob oma teose Lugemist mõjutavad ootused Uuriti kuidas ja miks mingit teksti loetakse, lugemispraktikad Kuidas tekst haakub kirjanduse peavooludega, mida selles oluliseks peetakse Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu, uushistoritsism ja uus kultuurilugu, postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika). Millistele kirjanduse konteksti elementidele keskenduvad need lähenemised ja teooriad? NB! Kirjanduslugu saab uurida mitmete erinevate teooriate ja arusaamade valgusel kirjandusest ja kirjanduse ja ühiskonna ja ajaloo suhtest, sellest annab lühiülevaate kirjandus(aja)loo konspekt. Kirjanduslugu Paigutatakse tekstid suuremasse kirjandusloo konteksti (ka laiemasse kultuurilisse,
Kontekstid a)keele & filoloogia ajalugu b)kirjandustraditsioon, kuhu teos/tekst kuulub ja mis on selle loomist mõjutanud c)autori elulugu d)ühiskondlikud, kulltuurilised ja poliitilised kontekstid, mis võivad teost mõjutanud olla. Harud Kirjanduslugu – paigutab tekstid kirjandusloo ja ka kultuuri konteksti, periodiseerib, suhestab teksti ajaloolise taustaga, dateerib, uurib konteksti ja teksti vastasmõju. Uushistoritsism: Kirjandustekste vaadeldakse koos või suhtes ajalooliste tekstidega, AGA ajalootekste ei vaadelda kirjandustekstidest eraldiseisvana, vaid kirjandusliku nähtusena. !Ühiskonda mõjutavad võimustruktuurid sisalduvad nii ajalooürikutes kui kirjandustekstides Kultuuriuuringud: keskendub kultuurilise eneseväljenduse erinevatele aspektidele, kujutav kunst, film, TV, reklaamid, mood, arhitektuur, muusika, massikultuuri erinevad nähtused
kirjanduses üldse. Mida uurib kirjanduses feministlik kirjandusuurija (küsimused, vt. viimane slaid). *kas naised kirjutavad/loevad teisiti kui mehed? *kas naiskirjanduse keelekasutus on meesautorite omast erinev? *kas ja mille poolest erinevad erinevate naiskirjanike teosed üksteisest? *milline on kirjanduse roll soo ja seksuaalsuse sotsiaal-kultuurilises tähenduses? *milliseid väärtusi ja ideaale kannab kirjandusklassika, kas ja kuidas on need sooliselt markeeritud? Uushistoritsism. Alused ja põhiseisukohad. Ajaloo teksuaalsus ja teksti ajaloolisus. Uusthistoritsism vastandub formalismile, uuskriitikale ja dekonstruktsioonile (dekonstruktsonalistid: tekstil pole ainutähendust, tõlgendusvõimalused on lõputud). Fookus on teksti loomise ajaloolistel ja kultuurilistel tingimustel ning selle hilisematel tõlgendustel. Alused: * Louis Althusser: ideoloogia allutab inimesed valitseva klassi huvidele * Bahtini dialogismi teooria
5 olla. Kirjanduslugu, uushistoritsim ja uus kultuurilugu, postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika KIRJANDUSLUGU Paigut. kirjandustekstid suuremasse kirjandusloo konteksti (kuid ka laiemasse kultuurilisse ja ühiskondlikku, rahvuslikku, soolisesse jne.) Kõige olulisem suund kirjanduslugu: jaotus perioodideks, tekst suhtes ajaloolise taustaga, tekstide dateering, konteksti ja teksti vastasmõjud, ajalooline metodoloogia. UUSHISTORITSISM: Kirjandustekste vaadeldakse koos või suhtes ajalooliste tekstidega, AGA ajalootekste ei vaadelda kirjandustekstidest eraldiseisvana, vaid samuti kirjandusliku nähtusena. UUS KULTUURILUGU Ajaloo tekstuaalsus ja tekstide ajaloolisus. Võimu ühiskonnas on näha nii ajalooürikutes kui kirjandustekstides KULTUURIUURINGUD: keskendub kultuurilise eneseväljenduse erinevatele aspektidele, kujutav kunst, film, TV, reklaamid, mood, arhitektuur, muusika, massikultuuri erinevad nähtused
kriitiline pilk kaanonile, naisautorite kaanonisse kaasamine (nt. V. Woolf, Kate Chopin, Christina Rosetti, Aphra Behn) naiskirjanduse traditsiooni uurimine naiskirjanike loomingu uurimine (kuidas kirjutatakse, kuidas erineb meesautoritest, teistest naisautoreist) kuidas loevad mehed ja naised? Feministlik kirjanduskriitika ühendab kaasaegseid kirjandusteoreetilisi raamistikke ja feministlikke eesmärke. Feministlik teooria on olnud oluline mitmete teooriate arengus, nt, uushistoritsism, postkolonialistlik teooria ja kriitika, eetiline kriitika, ökokriitika. Feministliku kriitika areng 1 ) Naistegelaste analüüs (mees)autorite teostes: Kate Millet "Sexual Politics," (1969), M. Ellmann, "Thinking About Women" (1968) 2) Naiskirjanduse traditsiooni ja naiskirjutuse poeetika uurimine: E. Showalter, A Literature onf Their Own (1977) S. Gilbert ja S. Gubar, Madwoman in the Attic (1979), No Man's Land
V. Woolf, Kate Chopin, Christina Rosetti, Aphra Behn) naiskirjanduse traditsiooni uurimine naiskirjanike loomingu uurimine (kuidas kirjutatakse, kuidas erineb meesautoritest, teistest naisautoreist) kuidas loevad mehed ja naised? Feministlik kirjanduskriitika ühendab kaasaegseid kirjandusteoreetilisi raamistikke ja feministlikke eesmärke. Feministlik teooria on olnud oluline mitmete teooriate arengus, nt, uushistoritsism, postkolonialistlik teooria ja kriitika, eetiline kriitika, ökokriitika. Feministliku kriitika areng 1 ) Naistegelaste analüüs (mees)autorite teostes: Kate Millet “Sexual Politics,” (1969), M. Ellmann, “Thinking About Women” (1968) 2) Naiskirjanduse traditsiooni ja naiskirjutuse poeetika uurimine: E. Showalter, A Literature onf Their Own (1977) S. Gilbert ja S. Gubar, Madwoman in the Attic (1979), No Man’s Land
vene formalism (mis on kirjanduslikkus, avaldub ainult keele kaudu, distantsi loomine teose lugeja ja keele vahel) ja strukturalism; müüdikriitika, arhetüübikriitika; uuskriitika (põhimõiste on lähilugemine. Oluline on objekt, tõlgendamine); dekonstruktsioon (tekstikeskne tekst on nagu telliskivimüür, lammutus ja ülesehitamine on teksti protsess) ;semiootika. Lugejast lähtuvad kirjandusteooriad: retseptsiooniteooria. Kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad: kirjanduslugu; uushistoritsism, feministlikud kirjandusteooriad, sooteooriad; kultuuriuuringud; postkolonialistlik teooria; ökokriitika. 5.Mis on tõlgendamine? Tõlgendamine on üks kirjanduse uurimise põhipraktikaid. Oluline on mõistmine, see on esmane tase ehk loeme teksti hoolikalt läbi. Konkreetse teksti puutuva informatsiooni kogumine, nt tegelased, miljöö, sündmused, retoorilised ja narratiivsed võted, vaatepunkt jne. Kirjandusteadlane eelkõige tõlgendab ehk pöörab tekstile intensiivset tähelepanu.
• Virginia Woolfi lugu Shakespeare'i õest: Naiste ja naiskirjanike ees seisvad takistused tulenevad sellest, et elatakse meeste maailmas. Kui naine meest kritiseerib, kahaneb mehe enesehinnang ja usk endasse, seega püüavad mõjukad mehed naisi enda varju jätta, et meestel endil oleks võimalus „särada“. Shakespeare'i õde oli vennaga sama andekas, kuid jäi ta varju, sest ühiskond ei andnud talle võimalust end väljendada. Uushistoritsism. Alused ja põhiseisukohad. Ajaloo teksuaalsus ja teksti ajaloolisus. • Alused ja põhiseisukohad: Põhiteksti loomise ajaloolistel ja kultuurilistel tingimustel. Tekst ise on ajalugu/osa ajaloost. 1)ideoloogia allutab inimesi valitseva klassi huvidele 2)(ajastu diskursused) ei peegelda tegelikult eksisteerivaid nähtuseid, vaid loovad neid 3)tihe kirjeldus • Ajaloo teksuaalsus ja teksti ajaloolisus:
Märgitüübid: indeks(märk, tähistatava ja tähistaja vahel on alati otsene füüsiline või põhjus- tagajärg suhe. Looduslikud märgid: suits, jalajälg, kaja), ikoon (sarnasus: näib, kõlab, maitseb, tundub samamoodi (nt. diagramm, foto, joonis).ja sümbol (märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuse või sisulise jätkuvuseta, üldlevinud arusaamade (näiteks ühiskondliku kokkuleppe) alusel, nt. numbrid, liiklusmärgid. 20. Uushistoritsism ja uus kultuurilugu. Vastandub formalismile, uuskriitikale ja dekonstruktsioonile. Fookus teksti loomise ajaloolistel ja kultuurilistel tingimustel, selle tähendustel, mõjul, hilisematel tõlgendustel. NB! Ajalugu ei ole teksti taust, tekst ise on ajalugu/osa ajaloost. Mida tähendab L. Montrose’i väide ajaloo tekstuaalsusest ja teksti ajaloolisusest? Vastastikune huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu. Ajalugu ei
(kirjanduse mõjutatus eri ajastutest, sündmuste kajastatus teostes). Kirjandust saab uurida kui ajalugu. Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel (formalism, funktsionialism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval). 20. saj teisel poolel lagunes arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutusest. Dekonstruktsioon ja uushistoritsism: ajaloo- ja filosoofiatekstide faktuaalsuse problematiseerimine näitas, et teadmine on võimatu ning võimalik on vaid tõlgendamine. Poliitiline kriitika: kirjanduse funktsionaalne olemus, kirjanduses kajastatud materialistlikud (majandussuhted, sotsiaalsed kihid jms) aspektid, kirjandus kui kultuuriloome, kirjandusajaloo olevikukesksus (uurija on olevikuga paratamatult piiratud; loomishetke eesmärgid ja
annaabi.ee 
