Minu esimene juhtum. Oli laupäeva öö kell 23.40 . Sain väljakutse. Oli toimunud järjekordne kallaletung. Kui kohale jõudsin märkasin teadvuseta olevat vanameest keda abistasid parameedikud. See kallaletung oli toimunud pangas. Uurisin kuriteo paika hästi uurivalt ja leitsin sealt mandariinikoore, kontoväljavõtte, purunenud pokaali, väikse punase nööbi ja linnu sule (minu arvates oli see kotka oma). Viisin asitõendid politsei jaoskonda ja läksin koju. Mu nimi on John Smith kui te seda veel ei teadnud. Hommikul esimese asjana läksin haigla seda vanameest vaatama. Arst ütles: ,, Ta on nüüd valmis selgitusi andma ,kuid ta räägib kogu aeg mingist vanast kellast " . Kui ma jõudsin vanamehe juurde nägin, et ta süda oli just seiskunud
President tuleb valida. Ja igaüks üldse ei kõlbagi presidendiks, president peab olema väga tark. Kalad: Sina oledki tark! Me valime sind! Kinnas presidendiks! Kinnas: (kummardades) Tänan teid! See on mulle suur au! Tänutäheks kutsun ma teid kõiki endale külla. Te peate minust mööda ujuma ja mina surun teil kõigil kätt. Kalad: (nuttes) Oh õnnetust! Meil polegi käsi! Mis nüüd saab! Kinnas: Sellest pole midagi. Teeme nii, et ma surun teie sabasid. Kalad: (uurivalt) Kas nii tohib? Kas päris president ka oma külaliste sabasid surub? Kinnas: Jaa. Ainult, et talkäib väga harva sabaga külalisi. Tavaliselt on tema külalised kätega. Aga kui mõni sabaga inimene siiski juhtub tulema, siis surub ta alati saba. Kalad mõtlevad veidi ning muutuvad rõõmsamaks. Kalad: Teeme siis nii. Suru meie sabasid. Kalad ujuvad aegamisi mööda ja kinnas surus nende sabasid. Kinnas: Palju õnne Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul!
Dave Morgan ja Crickette Sanz. Esimene kohtumine kohalike elanikega Seades sisse laagri, milles uurimusretke meeskond elama pidi, kuulsid Dave Morgan ja Crickette Sanz kaugelt meessoost sipmanse rämedalt häälitsemas. Hiljem kuuldi neid hääli aina lähenemas ning seepärast võis arvata, et kogu ahvide rühm liikus kiiresti läbi tiheda taimestikku teadlaste laagri poole. Pärast lühikest vaikust, nägi meeskond peade kohal tervet ahvide karja, mis silmitses teadlaseid uurivalt ja tähelepanelikult.Mõni hetk hiljem tõusis telkide kohal õudne maniakaalne ahvide kisa, mis ajas teadlased segadusse. Selline ahvidepoolne käitumine pani teadlased imestama kuna tavaliselt põgenevad simpansid paanikas minema. Kus on simpanside pesad? Juba hilisõhtul esitas Morgan endale küsimuse :" Kus on siis ahvide pesad?" ning sai sellele üsna kiire vastuse nähes, et simpansid ehitasid pesa otse tema telgi kohale.
3Aastat varem kui oli oma esimeses nooruses(enne kui tema võimas rind ja õlad olid jõulised ja tema pruunikarvaline kasukas oli vahatatud nii sassi. Leedi oli ostetud Kohta/Paika. Ta toodi peremehe mantli taskus nagu pehme karvane kuldpruun karvapall mitte suurem kui poole kiisu suurune. Peremees võttis kuuse kutsika, kes keerutas, väänles ja kniunus ja pani ta verenda põrandale maha. Lad kõndis ettevaatlikult üle veranda, nuusutas uurivalt pilgutavat kääbust, kes esitas kangeslalikult urina, kaitstes ennast suure tervitaja eest- esimesest hetkest oli ta võtnud ta enda kaitse alla. See oli puhtatõuline loomalik impulss kaitsta nõrgemat. Siis kui korrapäratu kujuga kollane beebi kasvas saledaks kauniks kolliks, tema kaitsmine kasvas täielikuks jumaldamiseks. Ta oli Leedi elu ori. Ta lollitas teda halastamatult, ta käsutas õrna hiiglast häbiväärselt, teda kamina ette kõige
"Puudutus" (1981) ja "Salateadvus" (1983). Kogud avaldati ajakirjas Noorus. Kareva olinoorte hulgas väga populaarne ja muutus omamoodi kultuspoetessiks. Tema luule on kirkalt isikupärane ja kannab endas sügavat sõnumit. Kareva astus illusioonideta maailma ja on algusest peale selgelt indiviidikeskne lüürik. Tema esimesed luuletused paistavad silma mängleva stiili ja iroonia poolest lähiümbruse vaatlemisel. Sama uurivalt ja arvustavalt vaatleb ta ennastki kõrvalt. T akirjutab küll lihtsates lausetes, kuid need väljendavad muret inimsuhete pinnapealsuse pärast. Hiljem kirjutab Kareva peamiselt iseenesest; mõnikord on luuletused nagu pihtimused, kus välismaailmastki räägitakse nii, nagu autor seda tunnetab. Armastus on Kareva luuletustes peamine teema, see on olemise mõte ja algtingimus ning suurim inimlik lähedus üldse. Lisaks
Iga päev sama rutiin. Hommikul IT firmasse tööle,lõunal kiire oode ja õhtul hiilisõhtul koju. Laura: “Eraeluks pole ka siis aega olnud või? Andres :” Ei ole jah aega olnud.” Vaatab välja selle peale ja tänavale sajab aina lund juurde.Peaks Laura külla kutsuma,kuigi korteris pole ta ööbinud kaua aega.Pole ju aega ega ka viitsimist koju magama minna.Otsustatud:jõuluks kraamin toad ära ja kutsun Laura külla.Saabki üle pika aja taas normaalse inimega rääkida. Laura uurivalt: “Kellegiga ju kinos või klubis ikka oled käinud?” Andres: ”Ole normaalne!Sa ju mäletad milline ma olin!? Paks kui tünn,pidevalt vererõhk kõrge jne.Ja nüüd pole mul lihtsalt aega kuskil käia.Aga nüüd pean ma kahjuks taas tööle minema,muide anna oma mobla number.” Laura:”Hea oli sind taas näha.Tsau” Andres: “Tsau.” Nädal möödub kui linnutiivul.Andrese iga päev algab ja lõppeb pimeduses.Aasta viimasel päeval saab Andres hinge tagasi tõmmata
kui päikesepaiste esimesel suvehommikul. Kord oli ta taas aknal vihmamuusikat kuulamas, kui kuulis korraga mootorratta põrinat. Saamata aru, mida nii kaasaegne sõiduriist sellises üksildases tänavkülas teeb, hüppas ta oma pisikese katusetoa puitpõrandale , pani vihmamantli selga, kummikud jalga ja jooksis välja metsarajale tundmatut mootorratturit otsima. Ta jooksis ja jooksis mööda käänulist metsateed, vaadates uurivalt ringi. Korraga astus ta ühele eriti libedale männijuurele ja lendas pea ees porilompi! See oli kohutav! Ta oli läbinisti märg ja must, meeleolust rääkimata! Peagi kuuldus ta selja tagant mootorratta lähenev mürin ja mõne hetke pärast ilmusid nähtavale kaks meest, mustad kostüümid seljas. Alandusest sokeeritud Nathalie proovis varjuda puu taha, ent mootorratturid olid kiiremad. Nad aeglustasid hoo, peatudes ehmunud tüdruku kõrval. Üks noormeestest kummardus ja ulatas
ainult veidi pikemaid, peaaegu õlgadeni juukseid. Mõlemale meeldis maalimine, ent nende ema ja isa olid liiga vaesed selleks, et lastele paberitki osta, värvipliiatsitest rääkimata! Seega harjutasid kaksikud kätt looduses, maalides poris jm, kus aga ruumi leidsid. Kord läksid lapsed metsa marju otsima, et siis hiljem koopaseintele maalida. Nad kõndisid vaikides mööda kitsast ja käänurohket metsateed, vaadates uurivalt alustaimestikku, ent soovitud tulemust nende pikaajaline otsing ei andnud-mets oli marjadest kui tulvaveega puhastatud. Marii tundis paari tunni pärast rasket väsimust, ent ei julgenud seda vennale öelda oli ju too niigi halvas tujus, mis teda ikka enam ärritada. Nii nad kõndisid ja kõndisid, kuni lõpuks metsarada nagu laiemaks tundus minevat ja peagi lapsed suurele lagendikule välja astusid. Nüüd peatus Martin, heites pilgu pilves taevasse.
Autori arvates on maastik kui plats, kus üksteiselt mõõtu võetakse. Samuti võib maastik olla märg, risune, kiire, raske, igav, hästi läbitav, tuttav või pooltuttav või uus. Maastik võib olla kaardistatud ideaalselt või kohati nihu. Pimedas on maastik öise võistluse plats. Orienteeruja maastik ei ole kindlasti jääst pudenenud kruusahunnikute jaotus, maastik on millegi laotus nendel. Orienteeruja võib maastikku uurida, veidi omamoodi, aga kindlasti uurivalt, orienteeruja kaardistab maastiku. Soorituse ajal on maastik eeskätt vahetult tajutav võsa su ümber ja tallaalune pinnas. Hilisemas kaardianalüüsis või võistlust plaanides on maastik kogu kaardistatud tükk. Minu arvates sobib see maastikukäsitlus kõige paremini praktikutele ning ka maastikuhooldajatele, kuna on selgelt välja toodud maastiku olemus, ning milline on tegelik maastik. Samuti meeldis mulle väga, see kuidas autor kirjeldas, milline on
Tõõt-öelda ta peas end venelaseks ning oli kindel, et ta isa on venelane. Kuid teda lähedased põlgasid neid hingepõhjani. Tahan pöörata tähelepanu dioloogile peategelase ja täditütra vahel: -"Miks sa tahad venelane olla? Ükski eestlane ei taha. Ma olen uhke, et ma eestlane olen." -,,Ega ma tahagi venelane olla, aga mis teed, kui ma olen," seletasin nukralt. ,,Ma arvan et mu isa on venelane. See polegi nii hull, venelased on üldiselt ilusad." Täditütar vaatas mind uurivalt ja arvas: ,,Sina küll ilus ei ole." Siis jooksis ta sõna lausumata minema."(Berg 2004:10) Väga haavav väljendus minu meeles. Tekkib niisugune tunne, et nende peres üldse ei olnud sellist arusaamist, nagu kombelisus ja viisakus. Kui inimene tunneb end natuke isemoodi kui teised, see ei tähenda et ta on rahvavaenlane. Kui tüdruk tunneb ühendust venelastega, ei saa selles teda süüdistada. Keelega seotud probleemid on alati aktuaalsed. Võttes episoodi haiglas, kui poiss ei saanud
" hüüdis Pöialpoiss. Linnud rõõmsalt vastu: ,,Ära enam karda! Meie kaitseme sind! ,,Oi, sa oled nii ilus!" vastas teine lind. Kolmas lind aga päris: ,,Mis su nimi on?" Poiss vastas: ,,Pöialpoiss!" ,,Kuidas sa metsa sattusid?" küsis karu uurivalt. Pöialpoiss rääkis, mis temal juhtus. ,,Teiega koos oli tore olla, kuid ma pean nüüd edasi minema enne kui pimedaks läheb!" ütles Pöialpoiss kiirustades. Pöialpoiss jooksis edasi, ta oli juba väga väsinud. Järsku märkas ta puude vahelt väikest majakest. Ta koputas ja astus sisse. Kedagi polnud kodus.
'' ''Siiski!Keisril on peale teie tütre, printsess Mary veel teine nõbu, Portugal printsess Isabel. See on sale tumedajuukseline daam, parajasti õiges abiellumiseas ning Kastiilia kõrge seisustekogu cortes ootab teda vaimustusega keisri abikaasaks.'' ''Ha-ha, naer tuleb peale!'' ''Ja Portugali kuningas raputab lihtsalt nii muuseas käisest 400 000 tukatit ?'' ''Portugali kuningas pakkus keisrile koguni kohe 900 000 tukatit kullas.'' ''Siis on ju kaup juba koos ?'' küsib Henry uurivalt. Hispaania saadik kehitab sõnatult õlgu. Seepeale kirjutab Henry keisrile uhkelt, et ta ei tee printsess Isabeliga kavatsetud abielule mingeid takistusi. Ta ootavat aga kõikide laenatud rahade kohest tagasimaksmist ning kuulutab seega kõik keisriga sõlmitud lepingud tühistatuks. Nüüd ilmneb Henry tõeline iseloom. Niikaua, kui talle sõbralikult vastu tullakse, niikaua, kui ta tunneb, et talle püütakse meeldida ja tema ümber lipitsetakse, võib ta olla väga armastusväärne
saada? Südametu naine annab mehele hundipassi, kui talle soodsam võimalus avaneb.“(lk.67) „ Proua Linde: Ma pean tööd tegema, keui elu taluda tahan... Nüüd aga olen ma maailmas ihuüksinda, kõik on kohutavalt tühi ja mahajäetud. Iseenese jaoks töötamine ei valmista ju mingit rõõmu. Krogstad, korraldage nõnda, et mul oleks keegi ja miski, mille jaoks tööd teha.“(lk.69) „Krogstad(vaatab talle uurivalt otsa): Kas sellest tuleb niimoodi aru saada, et te iga hinna eest tahate oma sõbrannat päästa? Ütelge aga otse välja. On see nonda? Proua Linde: Krogstad! Kes end korra teiste pärast ära on müünud, see teist korda enam ei tee.“(lk.70) „Helmer: Lõpp peab alati efektne olema, proua Linde; s e d a aga on mul võimatu Norale selgeks teha. ..“(lk.73) „Nora: Tänan, Kristine, nüüd ma tean, mida teha...“(lk.73) „Nora: Jah, ma olen väga väsinud
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit
puhastades, aga isand Mäeberg oma saapaid ei hoia, tema mitte, ja sellepärast on tema saabastel puhastades hoopis eriline kõla ja hääl. Jah, isand Mäebergi saabastel on puhastamisel midagi hääletaolist ja sellest tunneb Indrek nad kõigi teiste saabaste hulgast. See ongi ehk ainuke lohutus isand Mäebergi tulekul, muidu oleks temaga veel raskem kui nüüd. Sest kui tema saabastel poleks seda häält, nii et isand Mäeberg võiks ootamatult sisse astuda ja sulle oma ühe silmaga uurivalt otsa vahtida, siis ei teaks üldse, mis härra Mauruse majas sünniks. Aga nüüd oskab Indrek ette valmistuda, sest saapad hüüavad juba külmast kojast: ,,Meie tuleme!" ja nõnda leiab ta ikka midagi mõistlikku, mis tulijale öelda. Ühest on Indrek aru saanud: igal inimesel on oma saatus, oma elureeglid. Kui härra Maurus teda tema praegusesse ametisse õnnistades õpetas rahatahtjaile ütlema, et teda, härra
näost näha, kas ta teeröövel on või mitte.» «Küll ma sind õpetan, kuidas sa mind pead kartma. Kohe kasi sinnapoole!» Risbiter näitas näpuga maantee poole. «Mul on teises küljes tegemist. Jumalaga, junkur.» Võõras pööras junkrule selja ja tegi minekut. «Pea kinni! Hoi, sõbrad!» hüüdis Risbiter. Kaaslased lähenesid kurelt ratsutades. «See on kahtlane inimene,» seletas Risbiter, «vist vene salakuulaja. Me peame ta mõisa kaasa võtma.» Noor talupoeg silmitses uurivalt, aga ilma kõige vähema arguseta uhkeid ratsamehi, kelle seltsi ta nii ootamatul viisil oli sattunud. «Kes sa oled?» küsis Delvig. «Rootsi kuningas!» kostis võõras tõsiselt. Junkrud pidid vastu tahtmist naeratama. 236 «Ära nii palju naljata, talupoeg, sa võiksid seda kahetseda,» hoiatas Delvig. «Kui ise teate, et mina talupoeg olen, miks te siis veel küsite?» ütles võõras õlgu kehitades. «Mis seal palju lõriseda!» hüüdis Risbiter, kärsitult
magab, see sööb.» Ja Planchet sõi unes. Sisse astus üsna kahtlase ilmega mees, nähtavasti linnakodanik. Planchet oleks heameelega magussöögi asemel vestlust pealt kuulanud, kuid kodanik teatas d'Artagnanile, et tal on midagi väga tähtsat ja salajast teatada, ja soovib temaga nelja silma all kõnelda. D'Artagnan saatis Planchet' minema ja pakkus külalisele istet. Valitses hetkeline vaikus, mille jooksul kaks meest teineteist uurivalt silmitsesid, otsekui tahaksid nad kõigepealt eelnevalt tutvuda. Seejärel d'Artagnan kummardas märgiks, et on valmis kuulama. «Ma olen kuulnud kõneldavat härra d'Artagnanist kui tublist noormehest,» sõnas kodanik, «ja see õigusega pälvitud kuulsus viis mind otsusele usaldada teile oma saladus.» «Kõnelge, härra, kõnelge,» ütles d'Artagnan, haistes instinktiivselt, et asi tõotas kasu. Kodanik vaikis uuesti ja jätkas siis:
tema pilgu ees; selles oli midagi, mis tätis isegi sü utud kartusega. Tekkinud vaikuses võs lugeda küneni; õetaja kogus oma viha. Siis küis ta: «Kes rebis selle raamatu katki?» Mingit hä alt. Oleks võnud kuulda nõla kukkumist. Vaikus kestis; õetaja otsis näu nä jäel sü utunnuseid. «Benjamin Rogers, kas sina tegid seda?» Eitus. Uus paus. «Joseph Harper, kas sina?» Jäle eitav vastus. Tomi rahutus kasvas üa suuremaks juurdluse pikaldase piina all. Õetaja silmitses uurivalt poiste ridu, mõles veidi ja pö ordus siis türukute poole. «Amy Lawrence?» Pearaputus. «Gracie Miller?» Sama mäguanne. «Susan Harper, kas sina tegid seda?» Jäle eitus. Jägmine türuk oli Becky Thatcher. Tom väises äevuse ja seisukorra lootusetuse päast pealaest jalatallani. «Rebecca Thatcher . . .» (Tom vaatas türuku näku; see oli hirmust valge) --«kas sina rebisid . . . ei, vaata mulle otsa (Becky käd tõsid paluvalt) kas sina rebisid katki selle raamatu?»
annaabi.ee 
