Uurimustöö Sergei Prokofjevist (1)

Sergei Prokvjev
( 1891 -1953)
Sergei Prokovjev oli pianist ja helilooja , 20. sajandi alguse üks olulisemaid vene moderniste, kes emigreerus 1918 Ameerikasse.
Helilooja sündis 23. või 27. aprillil Sonzovka mõisas Jekaterinoslavi lähedal Ukrainas.
1936. aastal läks ta tagasi Nõukogude Liitu elama ja kirjutas seal oma autobiograafias , et oli tervitanud rõõmsalt 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni Venemaal, oodates radikaalset traditsiooni murdumist.
Prokovjevi huvi traditsioonide lõhkumise vastu oli siiski pigem kunstilist kui poliitilist laadi .
1918. aastal viibis helilooja Vladivostokis ja Jaapanis ning jõudis välja New Yorki , kus andis klaveril soolokontserte.
Prokovjev on kirjutanud muusikat peaaegu kõikides žanrides, tema loomingu põhiosa moodustavad balletid, seitse sümfooniat ning instrumentaalkontserdid. Et Prokovjev oli ise väljapaistev pianist, on klaveril tema muusikas eriline tähtsus.
Prokovjev õppis Peterburi konservatooriumis komponeerimist, klaverit ja orkestrijuhtimist. Avalikkuse tähelepanu äratas Prokofjev esimest korda oma klaveriteostega. Juba oma 1. klaverikontserdi (1912) esmaettekandel näitas tollal vaid 21-aastane Prokovjev end küpse meistrina.
Selleks ajas oli Prokovjevi klaverimängustiil juba välja kujunenud. Seda iseloomustab kiire tempo, rütmiline aktiivsus, energiline motoorika ja tokaatalikkus, mida nimetatakse mõnikord ka löökpianismiks. Hiljem avaneb tema natuuri järelemõtlik, tundlik ning lüüriline poolus.
1917. aastal kirjutas Prokvjev sümfoonia nr. 1 "Klassikaline". Seda sümfooniat peetakse esimeseks neoklassitsistlikuks heliteoseks üldse.
1938. aastal pöördus Prokovjev lõplikult tagasi Nõukogude Liitu. Publikumenu saatis tema balletti "Romeo ja Julia " (1938), 5. sümfooniat (1944) ja kantaati "Aleksandr Nevski " (1939). Pärast 6. sümfoonia (1947) esiettekannet aga süüdistasid nõukogude ideoloogid Prokovjevit formalismis. Ent Prokovjevi rahvusvaheline autoriteet oli siiski sedavõrd suur, et tema teoste ettekandeid ei söandanud keelata isegi Kremli võimuliidrid.
Prokovjev on kirjutanud 8 ooperit, kuid edu saatis vaid koomilist ooperit "Armastus kolme apelsini vastu" (1919).
Prokovjevi ballettidest on menukaimaks osutunud "Romeo ja Julia" (1938). Helilooja on teinud balleti muusikast ka kaks samanimelist süiti ja kümnest klaveripalast koosneva tsükli.
1936. aastal kirjutas Prokovjev lastele mõeldud sümfoonilise muinasjutu " Petja ja hunt" lugejale ja sümfooniaorkestrile. Selles teoses iseloomustab iga tegelast kindel teema, mida alati esitab ka üks ja seesama pill.
Prokovjevi muusikas on jälgitavad eri muusikastiilide tunnused. Üldkarakterilt on tema loomingut paigutatud enim neoklassitsismi alla, kuid 1920. aastatel kirjutatud teostes aga väljenduvad ka ekspressionistlikud jooned ning hilise perioodi loomingut iseloomustavad meloodilisus ning eepika .
Prokovjev suri samal päeval Jossif Staliniga, 5. märtsil Moskvas. Ta on maetud Novodjevitše kalmistule.
Sergei Prokovjev oli viie Stalini preemia laureaat.
Sergei Prokovjev Stseen „Romeost ja Juliast“