US Art galerii (1)

US Art Gallery
Sai külastatud härra Urmas Sõõrumaa kunstigaleriid Rotermanni kvartalis . Kohe sisse astudes olin meeldivalt üllatunud, et kui soe vastuvõtt oli. Proua, kes müüs pileteid, pakkus välja natukene ka iga pilti kohta tausta ja lugu rääkida ning olime muidugi nõus sellega.
Proua kohe algul tutuvustas meile kollektsiooni kõige väärtuslikumat eset, milleks on u. 1654 aastal tehtud löögikell. See oli väga osavalt eksponeeritud, et alla oli sätitud peegel klaas, kust siis peegeldus kella sisemus. Kella kõrval seintel oli kohe kaks suuremõõtmelist portreed ühe vene kunstniku poolt, kes olevat töötanud Eesti pinnal umbes 30 aastat ja kellele meeldis kasutada modellideks eesti inimesi.
Kõige rohkem avaldasid muljet Sadovnikovi maalid Tallinna vanalinnast, mis olid joonistatud ulmelise täpsusega. Proua küll ütles, et need olid ilustatud , aga minu meelest paistsid need välja nagu fotod vanalinnast, mis tehtud lihtsalt väga hea valgusega . Üks maal oli tehtud nii, et näha olid vanalinn ja paberitehas Tartu maanteel . Ülejäänud oli tühermaa. Kõik Sadovnikovi maalid olid väikesemõõtmelised.
Kuna kogu galerii oli täidetud põhimõtteliselt ainult eesti kunstnike või eestist joonistatud maalide ja muude kunstiväärtustega, siis väga eredalt jäid meelde Konrad Mägi üks maal, mis kandis vist nime „ Maastik “. See oli väga sinises tonaalsuses, aga hakkas väga silma.
Väga palju oli seal Eduard Wiiraldi teoseid. Tema graafika pildid on väga suure detailsusega ja näitab, et inimvõimetel pole piire. Ühel tema teosel olid kaks väga kleenukest vanameest, kellel oleks nagu vankri rattad peas. Proua, kes tiiru tegi, kasutas selle töö iseloomustamiseks väljendit „mürgised värvid“. Ja kui peale seda lauset teost uuesti jälgida, siis tõesti sai seda täheldada, et tumehalli ja musta peale olid tehtud lihtsalt väga erksad rohelised/punakad/oranžid pintslitõmbed. „Vagatsejad“ erinesid väga palju Wiiraldi teistest teosetest.
Kuna sakslaste pommitamist ei elanud üle Tartu kivisild, siis oli väga tore seda näha seal galeriis lõuendil. Autoriks siis Blumenfeldt. Peale esimest reustareerimist olevat paljud kunstnikud seda kasutanud oma tegemistes, kuna selle väärtus tõusis peale esimest pommitamist, aga kahjus ta siiski hävis lõpuks.
Kõige patriootlikum teos kogu galeriis oli minu jaoks Eerik Haameri „Mehed kajakatega“, kus tagaplaanil oleva mehe jakk on sinine ning esiplaanil mehe müts must ja juuksed valged. Kokku moodustasid need väga tugevasti eristatava sini-must-valge trikoloori ning see hakkab kohe silma. Arvestades, et teos maaliti aastal 1956, on väga imestusväärne, et see teos üldse veel eksisteerib.
Lõpetuseks istusime massiivsel India päritolu pingil ning meid pandi sundseisu külaliste päeviku täitmisel.
Proua kutsus lähiajal tagasi, kuna pidavat näitust muutma ning peale nii positiivset elamust, on see isegi täitsa mõeldav. Soovitan soojalt seda kohta.