Ülemaailmne majanduskriis (0)

Ülemaailmne majanduskriis
1929. aastal alanud majanduslangus oli rängim seni olnud kriisidest, sest krahh halvas tervet maailma ja kestis väga pikalt – 5 aastat. Kriis sai alguse USA-st, mille majandus sai suure tagasilöögi kiire majandusliku tõusu järel, pärast Esimest maailmasõda. Esimene maailma- sõda oli USA jaoks pigem positiivne, sest tõi kaasa majanduslikku kasu – USA vahendas sõdivatele riikidele sõjavarustust ja andis samuti ka laene . Majandus oli paranemas, inimesed hakkasid väärtpaberitega spekuleerima (ostsid odavalt, aga müüsid kallilt) börsidel, lootuses kiiresti rikastuda, kui aga raha nappis siis laenati see pankadelt. Seoses sellega väärtpaberite hinna muutusid ebanormaalselt kõrgeteks.
24. oktoober 1929. a oli New Yorgi börsil spekuleerijate jaoks must päev (Must Neljapäev), sest järsku soovisid kõik korraga oma aktsiad müüa, kartes raha kaotada. Sellega kaasnes aga aktsia hindade langus ja paljud aktsiatega rikastuda soovijad kaotasid hoopiski väga suuri summasid. Börsi oli tabanud krahh ehk majandus langus. Seejärel halvas majanduskriis tervet USA-d ja peagi ka kogu maailma.
Majanduskriisi üks põhjustest oli vale majandamine ehk võeti liialt laene ja pärast ei suudetud tagasi maksta. Paralleele 1929. a krahhiga võib tuua ka tänapäevast, 2009. a alanud kriisiga, üks suuri põhjuseid oli samuti ülejõu käivate laenude võtmine. Laene võeti, et ehitada endale maja, alustada oma äriga või osta hoopiski uus auto. Kuid kahjuks olid laenud liialt suured ja inimesed ei suutnud neid enam tagasi maksta. Tagasi minnes 1929. a majanduskriisi juurde, siis üks põhjusi oli ka kaupade ületootmine. Konveieri kasutusele võtt võimaldas kaupu kiiremini toota, mis tingis liigse kaupade tootmise, inimesed ei tarbinud nii palju kaupu kui tehased valmistasid. Kolmandaks põhjuseks võib lugeda maailma majanduse kohanematuse, kuigi Esimene maailmasõda oli lõppenud kümmekond aastat tagasi, olid siiski säilinud hulgaliselt lahendamata majandusprobleeme. Peapõhjuseks võiks siiski pidada riigi soovimatust sekkuda majanduse juhtimisse.
Kriisi mida kutsuti ka Suureks depressiooniks, tõi kaasa miljonite inimeste töökaotuse, need vähesed kellel õnnestus töö säilitada, said aga väga väikest palka, millega suudeti vaevu ära elada. Sissetuleku kaotusega kaasnes jõuetus maksta laene ning sageli kaotasid inimesed oma eluasemed, mis olid soetatud suurte laenude eest. Taaskord võib sarnasusi märgata 2009. a kriisiga, kus paljud inimesed kaotasid oma kodud ja autod, sest ei suutnud laene enam tagasi maksta. Paljud seni olnud tehased ja firmad pidid oma tegevuse lõpetama nii 1929. a majanduslanguse kui ka 2009. a kriisi tõttu. 1929. a kriisi käigus pidid paljud elama asuma tänavatele, moodustades omamoodi linnakuid mida hakati kutsuma Hooveri küladeks (ühe Ameerika poliitiku järgi). Kaasnesid ka näljahädad, sest polnud raha, et süüa osta. Need õnnelikud, kes olid suutnud oma majandusliku seisu säilitada või mitte väga palju sellest kaotada, korraldasid vaesematele supikööke, et nad saaksid natukenegi süüa.
Kriisi ajal toimusid Ameerikas presidendi valimised, mille võitis Franklin Delano Roosevelt , kes soovis rahvale pakkuda kolme asja – Kergendust, Taassündi ja Reforme. Valimiskampaania ajal võitis Roosvelt inimeste südamed oma „Uue kursi“ (New Deal) plaaniga. See nägi ette, et riik hakkab sekkuma majandusse, peamiselt toetati nelja valdkonda: pangandust, kus taastati inimeste hoiused ; põllumajandust, kus riik hakkas maksma farmeritele, et nad toodaksid vähem kaupu; toetati töötuid sellega, et loodi uusi töökohti, inimesed said nüüd palka ja majandus hakkas tasapisi elavnema; samuti pandi alus riiklikule sotsiaalsüsteemile, riik hakkas hoolitsema vaesemate ja nõrgemate eest, hakati maksma toetusi ja pensioneid. Tänu Roosvelti kavalale ideele hakkads Ameerika 1933. a tasapisi kriisist väljuma.
Selleks et kriisist väljuda, hakkasid riigid kasutama peamiselt kahte teed, tugeva demokraatiaga riigid hakkasid teostama reforme Ameerika eeskujul, selleks koostati kava, mis oli jagatud mitme aasta peale, lootuses ergutada tootmist ja luua uusi töökohti, sellega loodeti väljuda kriisist. Nõrga demokraatiaga riikides asendus demokraatia diktatuuriga. Inimesed üllatusid demokraatia suutmatuses ning pettusid selles sügavalt, nüüd usuti et asja saab parandada vaid kindlakäeline ja tugev juht. Riikides, kus demokraatia asendus diktatuuriga, hakkas riik täielikult majandust juhtima ja kontrollima.
On olemas selged sarnasused nende kahe majanduskriisi vahel, inimesed võtsid liialt kergekäeliselt laene ja hiljem ei suutnud neid tagasi maksta, jäädes ilma oma eluasemetest. Samuti suleti mõlema majanduslanguse tagajärjel paljud tehased ja firmad. Siinkohal tekib mul üks väike küsimus, kas me oleks suutnud 2009. a kriisi ära hoida või selle kahjusid vähendada, kui me oleksime natuke ajaloos ringi vaadanud ja õppinud mineviku vigadest - pole mõtet liialt laene võtta lootuses, et midagi ei juhtu.
Suure majanduskriisi lõpuaastaks peetakse tihti 1933. a, sest siis hakkas USA kriisist üle saama. Tegelikkuses ei suutnud aga enamus riike 1930. aastate lõpuni oma majanduslikku olukorda täielikult taastada, mida halvendas veelgi 1939. a alanud Teine maailmasõda, mis tõi endaga kaasa veel rohkem kahjusid.