1929 -1933-majanduskriis (0)

1929.-1933. aasta majanduskriis (Great Crush) Karl Kristofer Orgse, 10. majandus 1929. aasta 24. oktoobril leidis New Yorgi fondibörsil aset aktsiahindade järsk langus.  Ajaloos tuntakse seda päeva “musta neljapäeva” nime all, sellele järgnes ülemaailmne  majanduskriis, mis tekkidas demokraatia lõpetamist ja rahvuslike diktatuuride teket  maailmas.  1920. aastatel kasvasid USA börsidel aktsiate hinnad ning paljud inimesed hakkasid uskuma,  et kiire tee rikastumiseks on aktsiate ostmine, samas inimesed ei teadvustanud enesele, et  aktsiatega kauplemine on suur risk ja kaotada võib kõik üleöö. Kuna aktsiate ostmine  suurenes tõusid ka aktsiate hinnad, tõus oli tingitud mitte hinnatõusu tõttu vaid see  psühholoogiline tõus, sest kõik tahtsid aktsiaid omada. Aktsiate ostmine oli niivõrd suur,  sellepärast et aktsiaid sai osta järelmaksuga, seega oli põhimõtteliselt igal ameerika kodanikul võimalik soetada omale aktsiaid laenu abil. Peagi sai kõigile selgeks fakt, et väärtpaberitest  teenitav tulu ei vasta ootustele ning ettevõtted ei suutnud enam võlgu tagasi maksta. 1920.  aastate majandustõusu ajal loodi ka palju nö riiulfirmasid, mis eksisteerisid vaid paberite järgi ning millega rumalatelt inimestelt raha välja peteti. Teised firmad, aga prestiizhi hoidmise  soovil ei avalikustanud oma majandusnäitajaid, ja ega tavakodanikud ei olnud ka nendest eriti huvitatud, investeerimine käis kuulujuttude ja massi järgi. Tänu sellele ei teadnud ka  suurinvestorid ja majandustaiplikumad inimesed millisesse firmasse peaks investeerima ja  milline on kõigest õhuloss, mis võib igal hetkel kokku kukkuda. 1929.- 1933. aastate  majanduskriisile aitas uus majandusteooria, et riik ei tohi majandus ellu sekkuda ja et  majandus peab arenema ise ja valitsuse sekkumine tooks majandusele pigem negatiivseid  tulemusi kui positiivseid tagajärgi. Kriisi ajal aga tõusis esile briti teadlase John M. Keynesi  õpetus ehk keinsianism, mis pooldas riigi suuremat sekkumist majandusellu. Tema teooria  kohaselt pidi riik elanike ostujõu suurendamiseks oma kulutusi tõstma ning pakkuma  hädaabitöid ja maksma toetusi abivajajatele. Mõõdukas inflatsioon ja negatiivne riigieelarve  on lubatud, sest need soosivad majanduslikku aktiivsust. Tegemist oli ka suuresti üle  tootmiskriisiga- toodeti rohkem kui nõudlust oli, sõjajärgne majanduskasv tõi kaasa usu, et  kasv kestab igavesti, laene anti kergekäeliselt ning ettevõtted investeerisid suuri summasid  moodsatesse tööstusharudesse, mille toodangule ei jätkunud tarbijaid. 


Kriisi süvendas tekkinud ahelreaktsioon, et kui kaup jäi seisma, ei saanud tootja oma raha  tagasi ning oli sunnitud töötajad koondama, elanike ostujõu langus tõi kaasa kriisi  süvenemisele.  Samuti ka 1920. aastate USA presidentide, Warren Hardingu ja Calvin Coolidge`, ükskõiksus börsil toimuvate protsesside suhtes. Tõsi küll, Ühendriikides leidus ka neid, kes mõistsid, et  sellisele suurele majandus tõusule võib ka järgneda langus. Kahjuks aga enamik ei võtnud  seda tõsiselt ja uskusid, USA majanduses on kõik korras ja läheb aina paremaks. Hiljem  selgus, aga et õigus oli jälle targal vähemusel. Majanduskriisile järgnes usalduse kadumine, inimesed hakkasid säästma ja oma raha  pankadest madratsisse hoiule panema, mille tagajärjeks oli pankade pankrotistumine, mis  omakorda tekitas majanduses ahelreaktsiooni- ettevõtted sulgesid uksed, kasvas tööpuudus ja  inimeste elatustase langes. 1933. aastaks oli USAs umbes 13 miljonit töötut. Töötud kaotasid  oma eluasemed ja olid sunnitud ennast silla all sisse seadma või siis kogunesid elama suurtes  hurtsiklinnakestes, mis olid suurte tööstuslinnade ümbruses ning elades on onnides või  vanades konteinerites. Selliseid külasid hakati kutsuma Hooveri küladeks (Hoovervilles),  nimetus pärineb Ameerika kriisiaegse (1929.-1933.) presidendi Herbert Hooveri järgi, kes ei  võtnud midagi olukorra parandamise eesmärgil ette. Poliitiliselt uskus Hoover „ranget  individualismi“, ta uskus et igaüks peaks oma tegemiste eest ise vastutama ja eluga hakkama  saama. Kui ta aga 1931. aasta lõpul oma ideid veidi muutis ja raskes olukorras olevaid  kodanike abistada otsustas, oli abiks ainult laen. 1932. aasta presidendi valimistel tuli  võitjaks, aga demokraat Franklin Delano Roosevelt. Oma valmitsemis kampaania ajal 1932.  aastal kõneles Roosevelt „uue kursi“ (new deal) kehtestamise vajadusest.  Hiljem hakati kõiki tema poliitilisi tegevusi kutsuma nii. Üks tema populaarsemaid tsitaate, mis ta rahvale ütles  oli: „I pledge you, I pledge myself to a new deal for the American people“ („Ma pühendan  Teid ja pühendan iseend uuele kursile kogu ameerika rahva hüvanguks“). Ta peamiseks  eesmärgiks oli taastada usaldus Ameerika föderaalvalitsuse vastu, selle saavutamiseks sulges  ta Ameerikas kõik pangad neljaks päevaks, et raha seal püsiks. Ise samal ajal esinedes  raadios, kus jagas infot kuidas valitsus plaanib olukorda parandada, andes käsu, et kõik  Valgesse Majja saabuvatele kirjadele tuleb vastata ja igat abivajajat tuleb võimalusel aidata.  Rahvale soovis Roosevelt anda kolme asja- Kergendus, Taassünd ja Reform (Relief,  Recovery and Reform). 


Selle nime all hakkasid üle riigi tööle valitsusasutused, kus pakuti abi abivajajatele ja  korraldati ühiskondlikke töid: istutati puid, puhastati saastatud alasi, ehitati hooneid ja taastati põllumajandust. Tänu tööpakkumis organisatsioonidele oli 1940. aastaks langenud 13  miljonilt 8 miljonile.  1930. aastal levis kriis ka Euroopasse, kus see kõige hullemalt tabas Saksamaad, sest  Saksamaa majandus oli tugevalt seotud Ameerika Ühendriikide rahandusega. Saksamaa oli  tugevalt seotud USA majandusega, sellepärast et Ühendriigid laenasid Saksamaale raha, et  too saaks oma majanduselu korrastada ja viia läbi rahareformi. Majanduskriisi tõttu tekkis  Saksamaal kiirest tööpuudus, 1932. aastaks oli seal juba 6 miljonit töötut. Tööpuudus, hea  kõnepidamis oskus ja head töötule rahvale peale minevad lubadused tagaski Adolf Hitlerile ja tema Natsionaalsotsialistlikule Parteile hea võimaluse kaua oodatud võimule tulla 1930.  aastate alguses. Natside võimule saamisele aitas kaasa ka riigi valimis süsteem. Nimelt  moodustati Saksa parlament ehk Reichstag proportsionaalsevalmissüsteemi alusel, mis  tähendas seda et nii palju kui saab partei hääli nii suure osa ka parlamendi kohtadest saab  partei. Nii juhtuski et 1932. aastal sai Natsionaalsotsialistlik Partei valmimistel 13,7 miljonit  valijat ja 230 kohta parlamendis. Paljude silmis oli Hitler rahva viimane lootus ja kriisi  kasvades hakkasid lihtkodanikud üha enam kuulama Hitlerit ja tema ideid ning välja vaateid  uskuma. Võib tõdeda, et tänu 1929.-1930. aasta majanduskriisile sai Saksamaal võimule  Adolf Hitler.   Majanduskriisi lõpetas 1939. aastal puhkenud II maailmasõda, millesse USA sattus alles  1941. aasta detsembris. Tänu sõjale sai USA palju rasketööstusettevõtetele tellimusi, tänu  millele tööpuudus peaaegu kadus.  1929.-1933. aasta majanduskriis aitas inimestel mõista riski ja tänu sellele loodi mitmeid  majandusteooriaid, mõned neist on kasutusel ka täna või olid kasutuses pikka aega. Kasutatud materjalid: https://en.wikipedia.org/wiki/Great_Depression https://www.taskutark.ee/m/majanduskriis-pohjused-levik-ja-moju-roosevelti-uus-kurss/ https://www.syg.edu.ee/oppematerjalid/U_Kiil_ajalugu/must_neljapaev.html