Tuuma kiirgus. Kiirgus igapäevaelus. Kiirgus ja elusorganismid. (0)

Ettekanne: Tuuma kiirgus. Kiirgus igapäevaelus. Kiirgus ja elusorganismid.
Ioniseeriv kiirgus. Radioaktiivse aine poolt kiiratav kiirgus koosneb kas osakestest , energiast või mõlemast korraga.See kiirgus on ioniseeriv. Kiirguse võime ioone tekitada - ioniseerida - ongi omadus, mis teeb ta eluskudedele kahjulikuks.Inimesel on kokkupuutevõimalus nelja sorti ioniseeriva kiirgusega. Kolm neist - alfa-, beeta- ja gamma -kiirgus - pärinevad looduslikest või kunstlikest radioaktiivsetest ainetest. Röntgenikiirgus on inimese poolt tekitatud.Mitte-ioniseerivateks kiirgusteks loetakse näiteks mikrolaineahjus tekkivat kiirgust, ultraviolettkiirgust ja nähtavat valgust. Kahjutud pole nemadki. Tänaseks on teada päikesekiirgus kui üks nahavähi tekkepõhjusi.
Ioniseeriva kiirguse kasutamine. Ioniseerivat kiirgust kasutatakse laialdaselt meditsiinis, tööstuses, teadusuuringutel ja mujal. Mõõtes ioniseeriva kiirguse materjalis neeldumist on võimalik hinnata materjali paksust ja kvaliteeti. Seda meetodit kasutatakse näiteks paberi tootmisel liinilt tuleva paberilehe paksuse kontrollimiseks või mikropragude otsimiseks detaili sisemuses. Ioniseeriva kiirguse võimet muuta erinevate gaaside elektrijuhtivust kasutatakse näiteks suitsuandurites. Mõõtes ioniseeritud õhku läbiva elektrivoolu tugevust on võimalik tuvastada õhu koostise muutust (ioniseeritud suitsuse õhu elektritakistus suureneb võrreldes puhta ioniseeritud õhu elektritakistusega).
Mõju elusorganismidele. Radioaktiivset kiirgust nimetatakse ka vaikseks surmaks. Radioaktiivsuse kahjulik mõju elusorganismidele seisneb tuumakiirguse ioniseerivas toimes. Organismides võib rakumolekulide ioniseerimine vallandada mitmesuguseid protsesse. Tuumakiirguse mõjul tekivad keemiliselt aktiivsed radikaalid ( ioonid ), mis muudavad raku normaalset talitlust. Kui selle käigus hävineb mõni üksik valgu molekul , siis pole see veel ohtlik, kuna organism on võimeline „ tootma ” selle molekuli uusi koopiaid. Suuremad kiirgusdoosid võivad aga kahjustada nii suurt hulka molekule, et nende kiire taastootmine osutub võimatuks ja rakk sureb . DNA molekuli kahjustamine on tõsisem, sest rakus võib olla ainult üks selline molekul. Igasugune muutus DNA-s aga mõjutab geneetilist koodi. Selle tagajärjel võib tekkida olukord, kus valgu või muu rakkude ehitusmaterjali taastootmine katkeb ning rakku tabab surm. Ühe raku surm ei ole veel organismile eriliseks probleemiks, sest teiste samasuguste rakkude paljunemisel see asendatakse. Kuid kui sureb juba suurem hulk rakke, ei pruugi organism olla enam taastumisvõimeline. Võib juhtuda ka nii, et rakk jääb ellu, kuid muutub defektseks. Paljunemisel tekitab ta sel juhul hulganisti samasuguseid defektseid rakke. Defektsete rakkude kiire paljunemisega seotud haigusi nimetatakse vähihaigusteks. Seega võib tuumakiirgus olla üheks vähi põhjustajaks.
Kiirguse poolt organismile tekitatud kahjustusi võib üldjoontes jagada kaheks: somaatilised (kehasse puutuvad: kr k sôma – keha) ja geneetilised. Somaatiliste kahjustuste puhul on tagajärjeks vähktõbi või kiiritushaigus , mille sümptomid on iiveldus , väsimus, juuste väljalangemine jms; ja suuremate kiirgusdooside korral isegi surm. Geneetilised kahjustused on seotud muutustega reprodutseerivates rakkudes, mille mõju avaldub kahjustuse saanud isiku järglastes.
Kiirguskaitse aluseks on võimaliku kiiritusriski vähendamine nii minimaalseks kui võimalik. Igasugust liigset kiiritamist peaks võimalikult vähendama. Näiteks tuleks paljude elamute siseõhus vähendada radooni sisaldust. Kuid põhjendamatute piiride seadmine , näiteks mõne toiduaine söömise vältimine ei ole mõistlik väga väikese riski tõttu. Samuti tuleks meditsiiniprotseduurides kasutatava kiirguse puhul võrrelda saavutatavat kasu võimaliku kahjuga: röntgenipilte ei tohiks teha ilmaasjata, kuid vajalikke uuringuid pole mõtet vältida. Nii vähe kui võimalik, nii palju kui vajalik!
Tänapäeva maailmas on kiiritushirmust tekkinud kahjustused tunduvalt enam levinud kui kiirituskahjustused. Kiiritushirmu kahjustus on meditsiinilistest protseduuridest keeldumine, aga ka enese liialdatud jälgimine pärast ioniseerivate kiirte toimealas viibimist .
Kiirguse mõju ainele iseloomustatakse neeldunud doosi abil. Et hoiduda liigsest kiirgusdoosist, kasutavad kiirgusallikate vahetus läheduses töötavad inimesed kaasaskantavaid dosimeetreid. Doosi jälgimiseks kõlbab ka valguskindlas paberis film , mille „tumenemine” ilmutamisel näitab seda läbinud kiirguse doosi. Efektiivsemad on aga näiteks luminestsentsdosimeetrid, mis reageerivad vahetult kõrgenenud radiatsioonifoonile. Seoses tehnika arenguga (tuumaelektrijaamad, tuumakiirguse kasutamine meditsiinis jne) kasvab suurel määral radiatsioonioht ka bioloogilistele objektidele, sh inimesele. Seda võivad põhjustada võimalikud lekked tuumareaktorites, samuti mitmesugused radioaktiivseid aineid sisaldavad jäätmed, mis satuvad loodusesse. Tuumakiirguse salakavalus peitub selles, et inimene pole võimeline oma meeleorganite abil seda kiirgust vahetult tajuma ning ohtu aimamata võib ta omandada haigusttekitava doosi. Just sellepärast tulebki siin abi otsida mõõteriistadelt – dosimeetritelt. Arvatavasti pole kaugel aeg, kui kaasaskantav dosimeeter saab iga inimese kohustuslikuks detailiks tema igapäevases riietuses , nii nagu prillid lühinägelikel või vihmavari niiskel sügispäeval.
Eestis on radioaktiivset saastet vähemaks jäänud
Eestis on kiirgusobjektide hulk on viimase kümne aastaga oluliselt vähenenud. Vabariigi erinevates punktides asuvad radioaktiivse saaste avastamiseks üles pandud mõõteseadmed, mille andmed saadetakse Eesti Kiirguskeskusesse.
Reaalsed radioaktiivse saaste ohud võivad olla aatomielektrijaamadega toimuvad õnnetused. Lähim neist on 70 kilomeetrit Eesti piirist eemal asuv Sosnovõi Bor. Isegi kõige halvema stsenaariumi korral ei tohiks Eestis inimohvreid olla, sest üle 30 kilomeetri allika kiirgusest eemal on inimohvrid välistatud.
Ülemaailmse terrorismiohu tõttu levivad radioaktiivsed pommid (inglise keeles dirty bombs), mille ülesanne on lõhkeseadeldise abil lokaalsesse keskkonda saastunud ainet paisata. Nende kiirgusaste on reeglina siiski väga madal ja ületab vaevalt looduslikku fooni , nii et eesmärgiks on pigem hirmu külvata. Eestis on täna radioaktiivset ainet raske leida, vastupidiselt mõnele muule riigile, kus mahajäetud sõjaväebaasidest väga tugevaid saasteallikaid leitakse.