Retsensioon filmile ,,Nimed marmortahvlil." "Nimed marmortahvlil" on Albert Kivikase romaanil põhinev lugu. Tegevusajaks Vabadussõda ja tegelasteks Tartu koolipoisid, kes oma kõhklustest ja klassivahedest üle saades rindele rahvusriiki looma lähevad. See film on püüd tuua tänapäeva inimesteni seda, mis on oluline Eestile ajalooliselt. Filmi vaadates tunnetasin selgelt seda, et inimloomus on läbi ajaloo üks ja see sama olnud muutunud on vaid keskkond. See film toob palju lähemale need inimesed ja nende mõtted, kes vabariigi sünni juures olid, mis omakorda väärtustab ajalugu ka tänapäeva noorte jaoks. Me oleme sõjas. Käimas on lahing. "Tsahh, tsahh, tsahh" läbistvad kuulid mulda paisates üles väikeseid tolmupilvi. Sõjamees, tegelikult alles poisike, pääseb napilt vihisevast kuulist ja leiab varju künkaselja tagusest lohust.
Iga paar oli riietunud oma tegelaskuju järgi ning kandsid maske. Näiteks oli hundi tegelaskuju kostüüm rebendunud ja lisatud oli karvu, see kõik jättis väga tõetruu mulje. Justkui muinasjutus! Saal oli puupüsti täis ja õhkkond oli meeldiv. Balletiõhtu jooksul kuuldud muusika tekitas mitmeid tundeid, üks hetk olin justkui kellegi mõtetes, silmade ees olid tantsijad ning taustaks olid tuntud heliteosed, kuid tegelaste mõtted ja tunded kujundas igaüks siiski ise. Teisel aga tunnetasin, et olen suurel pulmapeol ja jälgin viimseni viimistletud tantse. Esitus oli väga huvitav, sest balletti pole ma varem vaatamas käinud ja too balletiõhtu Paides ületas kõik mu ootused, selle tõttu oli minu arvates esitus erakordne ning suurejooneline. Usun, et tulevikus külastan taolisi balletilavastusi veelgi. Eliise Randmaa 10. klass
urgitsedes, kõige valusamaid kogemusi paitades, ning ennast armastades just sellisena nagu sa hetkel oled. Olgu sul mistahes vead. Me vajame tunnetust, et olla terviklik. Toetudes sellele väitele saan öelda, et mistahes olukorra muutus, elusündmused, ebaõnnestumised tekitavad uusi küsimusi ja inimesed hakkavad jälle otsima vastuseid, mis panevad tunnetama maailma hoopis uue nurga alt. Nt ma ei saa praegu võrrelda kuidas tunnetasin maailma 1.klassis ja kuidas tunnen praegu. Mu maailmavaade on mitu korda muutunud, kuna olen saanud uusi teadmisi, olen tutvunud palju erinevate inimesi ning saanud mitmekülgseid kogemusi. Ma tean, et mu maailmavaade pole veel lõplik. Mul on palju küsimusi, millele pole vastuseid. Oma küsimustele vastuseid kogudes arenen ja kasvan ja saan teada, kuhu tahan jõuda. Subjektiivset tunnetamist on kirjeldatud kui sisemist kõhutunnet. See on inimeste
tõttu ei pidanud vajalikuks oma töölepingusse süveneda, siis ei mõistnud ma lõpuni oma tööülesannete sisu. Töötasin publikuteenindajana, kes vastavalt graafikule oli kas garderoobis, juhendas publikut saalis, müüs teatrikavu või kontrollis pileteid. Kuid ühel hetke leidsin end kohviku leti tagant müümas mis eeldas minult oskusi ja kogemust mis mul puudus. Tundsin, et mulle lisati töökohustusi ilma minuga kooskõlastamata, ilma mind ettevalmistamata. Tunnetasin ootamatut suurt vastutust ja ebakindlust. Tegin veel rohkem ja veel pikemaid tööpäevi. Ajapikku mõistsin, et see töö meeldib mulle, kuid selleni jõudmine, kogemuste kogumine ja õppimine oli vägagi stressirohke. Ma ei saanud öösiti magada, kuna mõtlesin pidevalt, kas kassas raha klapib, ega keegi raha ei varasta ja seda minu süüks ei aja jne. Kuna mul olid head suhted asutuse juhatajaga, siis paljud kolleegid eeldasid, et mul
järgijad ja õpilased. Samuti ei kirjutanud ta ühtegi raamatut, kogu tema õpetus on kirja pandud õpilaste poolt. On terve hulk pärimuslikke lugusi, kus õpetaja läbib oma rännakute jooksul erinevaid katsumusi. Kindel on see, et ta õpetas reiside jooksul paljusid, kes temaga kaasa rändasid. Konfutsius rääkis enda kohta: "15aastaselt pühendasin end õppimisele, 30aastaselt seisin juba kindlalt jalul, neljakümneselt vabanesin kahtlustest, 50aastaselt tunnetasin taeva tahet, 60aastaselt kuulasin seda mõistusega ja 70-lt võisin järgida südame soovitusi, kartmata rikkuda normi Vanaduse veetis Konfutsius koduprovintsis Lu-s oma surmani 479 eKr. Alexander Peremees Konfutsianism Konfutsius oli eelkõige riigimees, mitte filosoof, seetõttu on tema õpetused seotud peamiselt poliitika ja kõlblusega. Ta elas ajal, mil Hiina oli killustatud sadadeks väikesteks
täiuslikkused, milledest ma võisin omada mingi idee, s.o., kui seda seletada ühe sönaga - see oli jumal. · Edasi mõtisklesin selle üle, et kui ma kahtlesin, siis järelikult ei olnud minu loomus küllalt täiuslik, sest ma nägin selgesti, et tunnetada on täiuslikum kui kahelda. Otsustasin otsida, kust õppisin ma mõtlema midagi täiuslikumat kui olen seda mina, ja tunnetasin evidentselt, et seda võis põhjustada ainult mingi tõepoolest täiuslikum loomus. 2. Argumendid · Kogu olemus ehk loomus sisaldub ainult mõtlemises ja mis oma oleluseks ei vaja mingit kohta ega sõltu ühestki materiaalsest asjast. · Kui meil puuduks keha, siis hing oleks ikkagi see, mis ta on. 3. Oluliste mõistete definitsioonid Pärja Bärg
olnud otseselt mitte milleski muus süüdi, kui selles, et tema poeg teenis Saksa sõjaväes, mis ei olnud samuti isiklik valik. Taavet üritas oma poega päästa sellest jubedast kogemusest, kuid tal ei õnnestunud see. Arvestades seda, et Mats Traat kirjutas teose sotsialistlikul ajal, leian, et Mats Traat suhtub eesti rahvasse täie tõsiduse ning armastusega. Midagi taolist nii naljalt sellise reziimi all puhtalt kunsti nimel või lõbu pärast ei kirjutata. Tunnetasin autori kaastunnet, eriti tantsude lõpus, kui keegi jälle lahkus kuskile, kust ta eales tagasi ei tulnud. Kindlasti näitab teos, et eestlased on visad ja töökad ning niisama meid siit maalt välja ei juurita, ükskõik kui julmi meetmeid kasutada. Algul häirisid mind teose juures autori kommentaarid, mida tavaliselt raamatutesse ei kiputa kirjutama. Aga sarnaselt ,,Tõele ja õigusele" oli see raamat nii muserdav ja nukker. Toon näiteks paar kohta:
publikule. Vanemuise SOs näen suurt potentsiaali eesti muusikaelus, kui keelpillikoosseisuga, kus muusikute arv (9, 9, 6, 6, 4) peaks tegelikult olema pultide näitaja, s.t kahekordne, on võimalik sellisel hasartsel tasemel nii nõudlik partituur ette kanda. Suurepärase muusikuna on Toomas Vavilov ennast juba ammu tõestanud, nüüd on tal võimalus ennast tõestada samaväärse dirigendina oma orkestri ees ning algus on paljutõotav. Soovin jõudu ja edu peadirigendile, sest tunnetasin iga rakuga suurt soovi ning tahet tuua Vanemuise sümfooniaorkester Tartu muusikaelu tulipunkti. Esimesel katsel see õnnestus. 4
parim sõber oli sünnist saati Joonas. Martinil oli 2 õde- Siiri ja Marta. Martini ema oli kodune. Tema lemmikmäng oli Tetris mille ta igale poole kaasa võttis ning kui see tal laagrisseminnes maha jäi, oli ta väga kurb ja enda peale kuri. Mini-Martin: Martin, keda kutsutakse raamatus Mini-Martiniks kuna ta oli väiksem kui teine Martin. Tal polnud vanemaid ja ta elas orbudekodus. Ta oli oma vanuse kohta väga julge ja ta armastas jäätist (ma tunnetasin ta pettumustunnet päris tugevalt, kui ta avastas, et Defolt saadud jäätis maitses samamoodi kui ahjukana ja praekartulid ja tatrapuder). Muud väiksemad tegelased (nendest ei saa väga pikka juttu, aga nad olid loos tähtsal kohal): 16 Mia: Tüdruk Joonase klassist kelle kadumise tagajärjel sattusid poisid maa-alusesse kuningriiki. Defo: Mees, kes aitas poistel algselt ruuterite käest põgeneda ja andis neile algsed juhtnöörid oma maale tagasi saamiseks
julgustavat ja sisendavat veel üle poole sajandi hiljemgi, tänase lugeja jaoks. (Kull, 2007) 7 3. ISIKLIK ARVAMUS ARTUR ALLIKSAAREST Oma valiku koostada referaat Artur Alliksaarest tegin üsnagi juhuse läbi, ma olin tema loomingust veidi kuulnud nign autor tundus mulle meelepärane ning luule üpris põnev. Mida kaugemale tööga jõudsin, seda rohkem hakkas Alliksaar mulle huvi pakkuma. Kindlasti sai määravaks hämmastav keeletaju, mida tunnetasin paljudes luuletustes ning samas igas tema kirjutises oli alati midagi uut ja huvitavat. Nalja pakkusid aga luuletuste kummalised pealkirjad, mida mõnikord ei suutnudki endale arusaadavasse keelde tõlkida. Näiteks pealkirjade „Variatsioone eternse teema eeterlikult efemeerseile detailidele ettevaatlikus esituses“ ja „Kui järele anda, siis nii, et köie teises otsas kõlkuv kuju kukuks pikali ehk Kui
eeskujuks oma seltsimeestele ja rõõmustades õpetajaid oma eeskujuliku käitumise ja mittelapselike tseremoonia-mängudega. Ta valib ametniku karjääri ja jõuab ruttu edasi. Juba noorena õpejõuna tal oli rohkem kui 3 000 õpilast. Teine variant neljakümneaastasena hakkas ta avalikult jutlustama oma õpetust arvukaile õpilastele. Konfutsius rääkis enda kohta: "15-aastaselt pühendasin end õppimisele, 30aastaselt seisin juba kindlalt jalul, 40nselt vabanesin kahtlustest, 50 -- tunnetasin taeva tahet, 60 -- kuulasin teda mõistusega ja 70 võisin järgida südame soovitusi, kartmata rikkuda normi?. Aga sealsamas räägib ta, et alles kuuekümneaastasena õppis eristama tõde valest, ja alles seitsmekümneselt võisin järgida südame soovitusi, kartmata rikkuda normi. Ja et kõigist õpilastest ainult Yang Hui vastas Konfutsiuse arvates "li? normidele ja seegi suri varakult... Ühe linna kuberneri (või vürsti) ametit pidades ilmutab ta erakordseid võimeid ja
aastane) 4. Ühel tüdrukul on selline seletamatu nähtus, et kui ta magama jääb, siis on tal kas käekett või sõrmus paremas käes, kuid hommikul ärgates on sõrmus või kaelakett vasakus käes. Ebanormaalne, et inimene öösel seda ise teeb. Ning sama moodi on tal ka kaelakettidega, et kui tal öösel on need kaelas, siis hommikuks juba öökapi peal. (Mari, 17.aastane) 5. Kolm aastat tagasi, õhtul voodis, tuba oli pime, üritasin magama jääda, tunnetasin kuidas midagi täie jõuga surus vastu minu parema jala talda, tunnetuslikult midagi tennisepalli taolist. Surve kasvas, mina surusin vastu, kaua see kestis, ei oska öelda, lõpuks surus ta ennast mulle päkast sisse. Jäin rahulikult magama, hommikul ärgates tundsin, kuidas midagi vasaku jala päkast lupsti väljus. (Piret, 29.aastane) 6. Eile õhtul kella 11 ja 11.30 vahel jalutasin Hiiumaal mööda metsateed. Oli juba suhteliselt hämar
gastunud ja ideaalne nagu see helendav valguski. Ja mina omandasin selle ka... Ma tundsin, et pole vaja teha midagi muud kui läheneda inimesele, kellest oled huvitatud, ja sedamaid mõistad tema olemust. See on nii lihtne, on vaja ainult üht pilku... selle inimese silmadesse, ilma mingi jututa... tulemuseks täiuslik mõistmine. Sõnadega niisugust üleüldist mõistmist väljendada ei saa. Mõtlema- ta ja sõnadeta sain mina nendest sama hästi aru, kui nemad minust, nüüd tunnetasin päriselt, miks luuletajad peavad silmi hinge väravaks... Samuti mõistsin, et see kiirgav valgus ei kustu iialgi, keegi ei tundnud vajadust magada... Sain ka aru, et kõik sealolijad olid väga osavõtlikud kõikide ja kõige suhtes... Me olime vabad kõikidest nendest vastuoludest, mis ajaloolaste arvates on sõdade ja muu- de konfliktide põhjuseks, kaasa arvatud maa, toit ja peavari. Ainus endastmõistetav asi oli armastus.
gastunud ja ideaalne nagu see helendav valguski. Ja mina omandasin selle ka... Ma tundsin, et pole vaja teha midagi muud kui läheneda inimesele, kellest oled huvitatud, ja sedamaid mõistad tema olemust. See on nii lihtne, on vaja ainult üht pilku... selle inimese silmadesse, ilma mingi jututa... tulemuseks täiuslik mõistmine. Sõnadega niisugust üleüldist mõistmist väljendada ei saa. Mõtlema- ta ja sõnadeta sain mina nendest sama hästi aru, kui nemad minust, nüüd tunnetasin päriselt, miks luuletajad peavad silmi hinge väravaks... Samuti mõistsin, et see kiirgav valgus ei kustu iialgi, keegi ei tundnud vajadust magada... Sain ka aru, et kõik sealolijad olid väga osavõtlikud kõikide ja kõige suhtes... Me olime vabad kõikidest nendest vastuoludest, mis ajaloolaste arvates on sõdade ja muu- de konfliktide põhjuseks, kaasa arvatud maa, toit ja peavari. Ainus endastmõistetav asi oli armastus.
gastunud ja ideaalne nagu see helendav valguski. Ja mina omandasin selle ka... Ma tundsin, et pole vaja teha midagi muud kui läheneda inimesele, kellest oled huvitatud, ja sedamaid – mõistad tema olemust. See on nii lihtne, on vaja ainult üht pilku... selle inimese silmadesse, ilma mingi jututa... tulemuseks täiuslik mõistmine. Sõnadega niisugust üleüldist mõistmist väljendada ei saa. Mõtlema- ta ja sõnadeta sain mina nendest sama hästi aru, kui nemad minust, nüüd tunnetasin päriselt, miks luuletajad peavad silmi hinge väravaks... Samuti mõistsin, et see kiirgav valgus ei kustu iialgi, keegi ei tundnud vajadust magada... Sain ka aru, et kõik sealolijad olid väga osavõtlikud kõikide ja kõige suhtes... Me olime vabad kõikidest nendest vastuoludest, mis ajaloolaste arvates on sõdade ja muu- de konfliktide põhjuseks, kaasa arvatud maa, toit ja peavari. Ainus endastmõistetav asi oli armastus.
annaabi.ee 
