a. Juhan Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus-, armastus-, isamaa- ja mõtteluulet. Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Tundis enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Tema silmis kehastab armastus ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. On kirjutanud armastuslaule ka emast. Isamaa saatust tunnetas läbi enda elu traagika. Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, selles põimuvad ahastus (Eesti ränga mineviku ja sumbunud oleviku pärast) ja lootus (helgemale tulevikule).
Juhan Liivi looming, eeskätt luule, on mõjutanud hilisemat eesti kirjandust; 1965 1969 andis Looduskaitse Selts andis välja Juhan Liivi nimelist luuleauhinda. Aastast 1984 on selle andmist jätkanud Eesti Kirjanike Liit. Nüüd annab auhinda välja Alatskivi vald koos Juhan Liivi nimelise Alatskivi Keskkooli ja Liivi Muuseumiga. Auhinna saajale ei anta raha, vaid kingitakse karjasemärss. Tema hilisemale luulele on iseloomulik erakordne tundeintensiivsus ja kujundiline mõjukus, mis on kantud isiklikust traagikast ja siseelamisvõimest kodumaa loodusesse ja saatusesse. Liivi looming tõi pöörde järelromantilisse kirjandusse, avades loominguliselt uued võimalused. Luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel (1894-1913) ning jõudis Gustav Suitsu toimetamisel luulekogu kaante vahele 1909.aastal. Samal aastal ilmus ainuke Liivi eluajal ilmunud värsikogu "Luuletused", mille avaldas "Noor-Eesti". Juhan Liivi
Ma tunnen ta vina, Ja sealpool on nurm, Kus õitsed sina: Küll ilus on nurm, Kus õitsed sina! Mu ees aga on surm, Ma tunnen vina. J. Liivi värsiloomingule on omane erakordne tundeintensiivsus. . Olulisel kohal on kordus ja muusikaline rütm. Tõepoolest, Juhan Liivi kordus on ainulaadselt erk ja mitmekülgne. Vahel on see lihtsalt ühe ja sama kordamine, vahel parallelism, vahel uute sõnade, lauseosade, kujutluste esileastumine endises naabruses. Võib isegi öelda, et kordusega tema luule otse sünnibki. Tema korduses ilmneb üks neist joontest, mille kaudu küll kõige nähtavamalt avaldub luuletaja seos rahvaluulega ja kõnekeelega
põlvneva luuleandelise noormehe traagiliselt lõppenud haridus- ja eneseteostuspüüdlust. Jutustuse "Nõia tütar" (1895) peategelane on külakeskkonnas tagakiusatav kasulaps. Ilmeka tõepärase elukujutajana oli Liiv sajandivahetuse eesti kriitilise realismi eelkäija. Hilisproosat koondab miniatuurikogu "Elu sügavusest" (1909). 1885. a. hakkas Liiv ajakirjanduses avaldama luuletusi. Püsiväärtuslikuna on tuntuks saanud hilislüürika. Seda iseloomustavad siirus, erakordne tundeintensiivsus, piltlikult mõjukas kujundlikkus, rahvalikkus ja rahvaluule võtted, näiteks värsside musikaalsust suurendavad kordused. Eriti tähenduslikud on rõhutud rahva valu ja lootust väljendavad isamaalaulud, looduslüürika ja isikliku traagika sõnastused. Liivi eluajal ilmus ainult üks värsikogu "Luuletused" (1909, kordustrükk 1910). Tema luule sai tähelepanu ja tunnustust eelkõige "Noor-Eesti" rühmituse kirjanikelt, nii ta elu- kui ka loomingut on enim tutvustanud F. Tuglas.
tõusis naise saatuse jälgimine seoses emantsipeerumisideedega. Jutustuses "Üle piiri"(1919) on peategelaseks naine, kes suudab ületada 7 kodanlikud eelarvamused.1920-ndail aastail jõudis Tammsaare oma loomingu kõrgperioodi. Tema loomingut iseloomustab psühholoogiline läbinägevus ja avarate panoraamide loomise ning ühiskonna probleemide käsitlemise juures ühtlasi tundeintensiivsus. Ta andis ulatuslikke läbilõikeid oma ajastust, tema kujutamislaadi rikastasid kord satiir, kord lürism või haarav dramatism. Draama "Juudit"(1921) andis omapoolse tõlgenduse piibli Juuditi raamatu ainestikule; nimitegelast on kujutatud võimuahne ja kirgliku naisena, kes toimib puhtegoistlikel ajenditel ja murdub oma süütegude koorma all. Teose idee on suunatud võltspatriotismi, rahvahulkade petmise ja religiooni vastu. Väljapaistvaks
tõusis naise saatuse jälgimine seoses emantsipeerumisideedega. Jutustuses "Üle piiri"(1919) on peategelaseks naine, kes suudab ületada kodanlikud eelarvamused.1920-ndail aastail jõudis Tammsaare oma 7 loomingu kõrgperioodi. Tema loomingut iseloomustab psühholoogiline läbinägevus ja avarate panoraamide loomise ning ühiskonna probleemide käsitlemise juures ühtlasi tundeintensiivsus. Ta andis ulatuslikke läbilõikeid oma ajastust, tema kujutamislaadi rikastasid kord satiir, kord lürism või haarav dramatism. Draama "Juudit"(1921) andis omapoolse tõlgenduse piibli Juuditi raamatu ainestikule; nimitegelast on kujutatud võimuahne ja kirgliku naisena, kes toimib puhtegoistlikel ajenditel ja murdub oma süütegude koorma all. Teose idee on suunatud võltspatriotismi, rahvahulkade petmise ja religiooni vastu. Väljapaistvaks
ilmus ,,Kirjatööde kogu", mis leidis sooja vastuvõtu. Palju aitas Juhan Liivi Noor-Eesti, kes kogus talle paremaks elamiseks raha ja avaldas tema luuletusi. See innustas Juhan Liivi uuesti kirjanikutööle, kuid oli juba hilja. Juhan Liiv suri 1. dets. 1913. a. kopsutiisikusse, ta maeti Alatskivi kalmistule. Looming Esimesed kirjanduslikud katsed võtsid aset 1880. aastatel. Temalt avaldus nii loodus-, armastus-, isamaa-, kui ka mõtteteemalisi luuletusi. Loodusluulele on iseloomulik tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Armastuslaulud on lühikesed ja tabavad pildistused. Isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, põimuvad ahastus (Eesti ränga mineviku ja sumbunud oleviku pärast) ja lootust (helgemale tulevikule). Mõtteluuletused on lühikesed ja paiguti konarlikud. Neid iseloomustab vaimukas ja isikupärane vaatenurk. Enamasti kä-sitlevad tolle aja probleeme ning elunähtusi.
(etnonüüm). Meie-tunne tekib vastandusest. KJP rahvuse sümboliks saamine - Maa laiemas tähenduses vastandamine taevale ja igavikule. - Keel kas inimese keelt on võimalik taevas kasutada. Juhan Liivi luule põhiteemad ja tähenduslikkus ,,Luuletused" 1909. - 20. sajandi vahetuse suurim lüürik. - Algusperiood mõjutatud järelromantilisest luulest. - Kesksemad tekstid sajandi lõpukümnenditel. - Hilisluulele omane tundeintensiivsus ning kujundite mõjukus, mis on tugevalt kantud isiklikust traagikast, samuti sisseelamisest kodumaa saatusesse. - Epigoonlaste eeskujuks. - Loodusluule, armastusluule, kodumaa. - Aja edasiminekust tulenev traagika. - Kordumine, - Liivi jaoks ei ole loodus temast eraldiseide. - Pildilisus tuleneb realistlikkusest vastandub ärkamisaja ülepuhutud luulele.Isamaaluule seotud isikliku traagikaga. - Eesti eksistentsialism
auk" (1907). Teisel loominguperioodil valis Tammsaare ainestiku linnamiljööst, keskseks tõusis naise saatuse jälgimine seoses emantsipeerumisideedega. Jutustuses "Üle piiri" (1919) on peategelaseks naine, kes suudab ületada kodanlikud eelarvamused. 1920. aastatel jõudis Tammsaare oma loomingu kõrgperioodi. Tema loomingut iseloomustab psühholoogiline läbinägevus ja avarate panoraamide loomise ning ühiskonna probleemide käsitlemise juures ühtlasi tundeintensiivsus. Ta andis ulatuslikke läbilõikeid oma ajastust, tema kujutamislaadi rikastasid kord satiir, kord lürism või haarav dramatism. Draama "Juudit" (1921) andis omapoolse tõlgenduse piibli Juuditi raamatu ainestikule; nimitegelast on kujutatud võimuahne ja kirgliku naisena, kes toimib puhtegoistlikel ajenditel ja murdub oma süütegude koorma all. Teose idee on suunatud võltspatriotismi, rahvahulkade petmise ja religiooni vastu.
Ehin. Nikolai Triik tegi temast parima pildi. Friedebert Tuglas päästis Liivi luuletused, korjas kokku ja avaldas. 1927 kirjutab ta Liivist monograafia. Luulet on viisistatud. Looming 1905 jõuab Liivi looming rahvani tänu rühmituse Noor-Eesti tööle. Põhjalikumalt 1915 aastal ilmunud V albumis. Noor-Eesti eesmärk oli rahvani tuua mitte ainult Liivi luuletusi, vaid ka tema lugu. Loodusluule: pisidetailid, isikustamine, sõnakordused, tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Luuletused ei ole puhtalt vaid loodusest, vaid väga tugevalt seotud tunnetega. On kirjutanud kõigist aastaaegadest, eriti sügisest ja hilissügisest. Venestus oli rusuv ja see oli temale meelisaeg. Kirjutamisstiil oli napisõnaline. ,,Metsa hääled" 9 tunnete kirjeldamisel kasutab elemente loodusest. ,,Lumehelbeke" lihtne, kuid ilus ütlemisviis. Kordusmotiiv: tasa, tasa
Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Haigusaastail oli kirjanik loodusega lähedastes suhetes. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon, vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Liiv sai ainet kõigist aastaaegadest, enim tundis ta enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Juhan Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Luuletaja silmis kehastab armastatu ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. Liiv on kirjutanud armastuslaule ka emast. Luuletaja tunnetas isamaa saatust läbi enda elutraagika. Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, selles põimuvad ahastus ja lootus
eleegiad. Loodus - Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse.´Loodusei ole tema luules dekoratsioon vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Esindatud kõik aastaajad.Tundis enda seotust sügisega(eriti hilissügis). Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. "Sügis" , "Lumehelbeke" ,"Talvine tihane" , "Külm" "Tulen, tulen" (kevad) Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Tema silmis kehastab armastus ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. On kirjutanud armastuslaule ka emast. "Sa tulid" , "Mu viimane laul" , "Üks suu"(pühendatud emale)
Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Haigusaastail oli kirjanik loodusega lähedastes suhetes. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon, vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Liiv sai ainet kõigist aastaaegadest, enim tundis ta enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Juhan Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Luuletaja silmis kehastab armastatu ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. Liiv on kirjutanud armastuslaule ka emast. Luuletaja tunnetas isamaa saatust läbi enda elutraagika. Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, selles põimuvad ahastus ja lootus. Ahastus Eesti ränga mineviku ja
nelja suurt teemat: loodus, armastus, isamaa ja mõtteluulet. Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Tundis enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Tema silmis kehastab armastus ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. On kirjutanud armastuslaule ka emast. Isamaa saatust tunnetas läbi enda elu traagika. Tema isamaalüürika on valdavalt
Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Haigusaastail oli kirjanik loodusega lähedastes suhetes. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon, vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Liiv sai ainet kõigist aastaaegadest, enim tundis ta enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Juhan Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Luuletaja silmis kehastab armastatu ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. Liiv on kirjutanud armastuslaule ka emast. Luuletaja tunnetas isamaa saatust läbi enda elutraagika. Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, selles põimuvad ahastus ja lootus
annaabi.ee 
