Tormese Lazarillo elukäik (2)

Essee raamatu "Tormese Lazarillo elukäik" kohta
Sündis vesiveskis , kaheksa-aastaselt kaotas isa, ema jäi üksi ja kolis linna elama. Sealt leidis uue mehe , poiss sai endale võõrasisa nüüd. Mingi aeg hiljem võõrasisa jäi valitsejalt varastamisega vahele , mõlemad said karistada ema ja isa. Ema läks kõrtsi tööle ja üks pave kohtus poiss ühe pimeda mehega , kes kutsus teda kaasa endaga , sealt edasi algaski poisi suur seiklus.
Pime oli tark ja andis poisile erinevaid elutarkusi , kuid AHNE .. poisile ei meeldinud üldse see ja ta hakkas pimedat erinevaid moodi tüssama. Lõpuks pettis ta pimeda ära , et hüppaks üle kraavi , kuid tegelikult hüppas pime peaga vastu post hoopis. Kukkusin sinna maha ja jäi rahvahulga hoolde , ise poiss aga lahkus linnast ja öö jõudes oli ta juba Torrijoses,
Seal linnas ei tundnud ta ennast hästi ja rändas edasi paika , mille nimi oli Maqueda , seal kohtus ta ühe preestriga ja jäi tema teenistusse. Preester oli kade toidu vastu ja ei andud posile peaaegu üldse toitu , kui andis siis ainud mõned raasukesed. Ühel päeval , kui preester oli kodunt läinud , tuli ukse taha katelsepp. Poiss rääkis talle , et kaotas preestri kirstu võtme ära ja kartsi naha peale selle eest saada. Peale seda hakkas katelsepp proovima endaga kaasas olnud võtmekimpu , lõpuks üks võti sobiski ja avas kirstu , poiss lubas tänutäheks võtta ühe kaku sealt. Peale seda hakkas poiss seal salaja preestri tagant kakke varastama , preester aga arvas et kake söövad hiired ja ei osanud seda varastamist ettenähagi. Lõpuks jäi poiss , aga ühel öösel vahele ja järgmisel hommikul saatiski preester poisi enda juurest minema.
Edasi liikus ta kuulsasse Toledo linna ja leidis sealt endale uue isanda , kelleks sai üks aadlimees. Ka tema oli vaene , aga ei olnud nii ahne , sest poiss teadis , et mehel pole temaga midagi jagada , kuna oli isegi nii vaene.
Hiljem jättis seegi isand poisi üksi. Poiss oli kurb ja teadis , et selline elu oligi talle jäänud. Kõik , mis ta ette võttis , nurjus lõpude lõpuks ikka.
Peale seda läks ta ühe Halastuse ordu munga juurde tööle , kus töötas nädalakese peale mida ta lahkus ka tema juurest.
Juba viies peremees , kellega juhus teda kokku viis , oli indulgentsimüüja , kes mõtles välja igasuguseid kavalusi , et äri vaid õiteseks. Nad käisid erinevates külades ringi ja aina müüsid indulgentse. Kokku oli poiss oma viienda peremehe juures umbes neli kuud ja samuti tema elu polnud kerge.
Pärast seda läks ta tööle ühe maalri juurde , kes tamburiine võõpas , Lazaro segas talle värve ja sai sealgi igasugust viletsust tunda. Selleks ajaks oli ta juba noormeheks sirgunud. Hiljem sai kaplanilt eesli , neli suurt kannu ja piitsa , temast sai linna veevedaja. See oli esimene samm tema parema elu suunas , sealtpeale oli tal kõht alati täis. Selles ametis läks tal hästi ja peale neljandat teenistusaastat sai ta endale lubada esimesed korralikud pidulikud riided. Peale seda andis ta peremehele eesli tagasi ja läks oma eluga edasi.
Sõprade ja isanda abiga leidis ta lõpuks õige töökoha ning astus kroonuametisse , temast sai tänavahõikaja. Peale seda järjest paremaks hakkas Lazaro elu minema , sai naiseks ülempreestri teenija , kes andis neile ka väikese maja üürile. Nad jäidki kokku elama nagu öeldakse , lõpp hea , kõik hea.
Mina arvan , et see elutee vääris käimist ja lõpuks leidis ka ta omale õige ja hea töö. Alati ei peagi õnn ja hea elu kergelt tulema , tuleb läbida raske tee ja lõpuks jõuab õnn ka sinu halli ellu.