Tormese Lazarilo (2)

„Tormese Lazarillo elukäik“

Tegemist on anonüümse jutustusega vaese nooruki Lazariollo seiklustest mitmesuguste isandate teeniustuses. See on Hispaania kirjanduse tähtteos, mis pani aluse kelmiromaani žanrile. Teos on jaotatud seitsmesse peatükki Lazarillo isandate järgi. Kokku on peatükke seitse .
Lazaro isa oli mölder. Kui Lazaro ema oli Lazaro isal töö juures külas (Tormese jõel), siis ta sünnitasgi Lazaro. See tähendab, et Lazaro sündis otses mõttes jõe peal. Kaheksa aastat pärast Lazaro sündi saadeti ta isa maalt välja, sest ta oli töö juurest varastanud. Peale maalt välja saatmist hakkas ta isa sõduriks ja suri sõjas. Peale isa maalt välja saatmist, kolis ema koos Lazaroga linna ja ema hakkas üliõpilastele süüa keetma . Tööl sai ema tuttavaks ühe mehega, kes hakkas järjest tihedamine külas käima neil. Sellest mehest sai Lazaro kasuisa ja ta sai ka endale poolvenna. Ka võõrasisa jäi töölt varastamisega vahele, mis tõttu ei saanud Lazaro enam kunagi kasuisa näha. Ema keelepeksu eest pääsemiseks läks teenijaks kõrtsi, kus teda küll alandati, aga ta sai oma poegi kasvatada. Ühel päeval kõrtsis kohtas ema pimedat, kes tahtis Lazarillot endale teejuhiks ja lubas Lazarot hakata kasvatama kui oma poega . Ema andisgi lapse pimedale, sest tal endal oli kasvatamisega raskusi. Sellest pimedast vanamehest saigi Lazaro esimene isand .
See pime vanamees oli väga ihne . Lubadus Lazarot pojana kasvatada, ei pidanud küll paika, sest ta andis Lazarole nii halvasti süüa ja palka ei maksnudki. Küll oli see vanamees elukogenud ja tark ning tarkusi ja kogemusi sai Lazaro tema käest palju. Lazaro ei olnud ka rumal poiss, nimelt hakkas ta varastama oma peremehe tagant. Tänu sellele suutis ta enam-vähem ära elada. Lazaro oli küll nutikas , kuid pime vanamees oli veel nutikam, mis tõttu jäi Lazaro oma vargustega pidevalt vahele. Peale ühte suuremat vahelejäämist oma peremehele ja sellele järgnenud karistust otsustas Lazaro endale uue peremehe otsida.
Lazaro leidis endale uueks peremehks preestri, kes oli isegi veel ihnem kui pime vanamees. Kui pimedalt õnnestus veel varastada midagi, siis preestrilt oli see peaaegu võimatu, sest temal oli silmanägemisega kõik korras. Preester andis Lazarole kõige halvemaid toidupalakesi ja neid ka nii vähe, et kõhu täis saamisest ei saanud unistadagi. Lazaro ei julgenud endale uut peremeest ka otsida, sest ta kartis, et uus peremees võib veel hullem sattuda. Preestri juures sai siiski aeg ajalt ka kõhu täis süüa peielauas. Lazarole hakkas inimeste suremine meeldima , sest siis sai kõhu täis süüa peielauas. Ta mõtles vahepeal ise enda surmale, aga endale kätt külge panema ta ei hakanud. Preester elas väga vaga elu nii, et kodus ei olnud kunagi midagi head ja paremat, õigupoolest polnud toitu pea üldse kodus. Ainult ühes kirstus, hoidis peremees leiba. See kirst oli aga kogu aeg lukus, kui peremees ära oli. Ühel päeval katelsepp andis võtme, mis sobis sinna lukuauku. Nüüd sai Lazaro permehelt leiva pätse näppama hakata. Mõne aja pärast aga peremees märkas, et sealt on leibi puudu ja hakkas nende üle täpset arvestust pidama, mis tõttu ei saanud enam terveid pätse korraga võtta. Siis hakkas Lazaro murdma väikseid tükikesi leivast, et jätta mulje nagu hiired oleks käinud leiba söömas. Preester hakkas kirstu auke lappima siis, aga Lazaro lõhkus augud uuesti kirstus, kui peremeest ei olnud kodus. Selline nokk kinni saba lahti jant kestis nii kaua, kui preester leidis võtme Lazaro käest ja viskas karistuseks varga oma majast välja.
Ka kolmanda peremehega ei vedanud Lazarol, nimelt kolmas peremees oli nii vaene, et tal polnud midagi anda, isegi kui ta oleks tahtnud. Lazarol oli sellest väike aadlist kahju ja isegi jagas enda toitu peremehega, kuigi oli ise näljas. Nimelt Lazaro oli pimedalt vanamehelt õppinud kerjamist, mille eest sai ta endale toitu muretseda ja seda toitu ta jagaski oma peremehga. Lõpuks tulid võlanõudjad Lazaro isandalt raha nõudma. Tema peremees vastas viisakalt, et läheb vahetab oma rahad lahti ja maksab ära, aga ta ei tulnudki tagasi. Lazaro võeti kinni, kuna arvati, et ta on seotud isanda vara minema tassimisega, kuigi tema isandal ei olnudki vara. Varsti lasti tänu naabrinaiste eestkostele Lazaro uuesti vabaks. Lazaro pidi endale uue peremehe leidma.
Neljas peremees ole tal Halastuse ordu munk . Tema juures ei olnud Lazaro kaua, sest tema liikus jube palju ja Lazaora lihtsalt ei jõudnud nii palju jalutada. Viies peremees oli indulgentsimüüja. Tema äri ei läinud häsit, aga indulgentsimüüja mõtles välja hea reklaami trikki: ta tegi ühe kordnikuga kokkumängu. Nimelt kordnik kritiseeris induligentsimüüa induligentse kõvasti. Siis aga näitles kordnik, et tal on haigushoogu ja induligentsimüüja ravis „haigushoo“ enda induligentsidega ära. See peale näitas kordnik, et ta usub neid induligentse, mis peale induligentside müük suurenes ja lihtsustus suurel määral. Lazaora ülesanne oli aidata neid induligentse ära müüa. Isegi kui suureness induligentside müük ja Lazaro ei reetnud oma peremeest pettuses, sai Lazaro palju häda tunda ja otsustas peremeest vahetada. Kuues peremees oli kaplan. Kaplani juures teenis Lazaro hästi ja tal oli hea elu. Ta sai sealt teenitud palgast endale korralikud riided osta. Sellest ajast peale hakkas Lazaro elu järjest paremaks minema. Peale kaplani juures teenimist sai Lazaro aru, et õitsvale järjele jõuab see, kes teenib riiki. Nii ta proovis erinevaid riigiametnikke (kordniku abi, kroonu , tänavahõikaja). San Salvadori ülempreester märkas teda tänavahõikaja ja võttis endale tööle. Sellest ajast peale ta töötabki ülempreestri juures ja on oma eluga rahul, sest ülempreester on lahke ja maksis ka head palka.