Torm - Lühike ülivõrre, lühike mitmus (0)

Torm
Lühike ülivõrre, lühike mitmus
Maailma kauneimad kirsipuid õitses alleel , kus päikeseloojangu ehavas kumas kaks linna vaeseimat kerjuslast peitust mängis. Neil polnud kodu, emasoojus jäi ammugi kaugeks, kuid koos olid nad vahest õnnelikumad inimolevused, keda jumalad armastusest sepistanud. Õhk kumas nende naerurõkkavaist kilkeist, tuul lasi õrnematel kirsiõitel mängukaaslaste juusteisse langeda – see oli lummav õhtu, kuigi lämbevõitu, otsekui enne äikest.
Ühe vanima heleroosaõielise kirsipuu all istus bard. Ta oli oma helelokilise pea vastu tüve toetanud ja nautis kuldlooklevaid päikesekiiri. Lastes erksamatel helidel puhata , silitas ta tasasemaid harfikeeli oma väsinud käega. Kuigi välimuselt noor, olid tal seljataga mitmed sajandid, ka raskeimad meile tuntutest oli ta üle elanud. Sügavroheline kübar, ääristatud tumedaist sulgeist, lamas kõrval ja ootas oma aega. Bard vajas teda katmaks ühte oma silmist – ta oli selle unustatud lahinguis kaotanud, liiga ammu , et mäletada.
Kuuldes kaugusest laste heledaimat naeru, tõmbas bard kübara kergeima liigutusega silmile ja tegi, kuis magaks. Ta ei soovinud järjekordset esinemist neile, keda iidsed hällilaulud, mida ta kõige paremini mängida oskas, ei huvitanud, ka raha eest mitte. Kuid suur oli ta üllatus, kui hääled, muretuimad, mida ta eales enne kuulnud , vaibusid. Bard julges kübara alt veidi piiluda, kuid sealsamas tõmbus üllatunult tagasi – kaks paari rohelisimaid silmi põrnitses talle sõbralikult vastu, täis säravat aukartust ja lapselikku uudishimu.
„Kuidas te nii teete?“ päris vanem laps.
„Mida?“ ei suutnud bard mõista – mitte kunagi enne polnud keegi temaga avameelseimalt vestelnud.
„Mängida seda kaunist viisi pillikeeltele pilkugi heitmata.“
Bard naeratas ja lausus : „Neid vanu hällilaule olen teadnud nii kaua, et nad on saanud osaks minust . Iga kord, kui näen päikeseloojanguis lillepäid, pilvi, järvi, põlde või kõrgeid tornilippe, meenub mulle mu kodu, kuhu kord naasema pean, et mitte eal enam seigelda.“
„Miks mitte praegu, kui nii igatsete?“ uuris pisem, julgelt sõrmi üle harfi libistades. Magusad helid kajasid alleel uinutavalt vastu.
„Pole põhjust,“ vastas mees ja võttis kübara peast , selle pehmemaile rohule asetades, „Tahate, ma jutustan teile ühe iidse loo?“
Kerjuslapsed armastasid muinasjutte, nii kuis kõik head lapsed, ja olid meeleldi nõus, võttes bardi kõrval mugavaimad istekohad.
„Mitte alati pole siin sirgunud see toretsev mereäärne linn, kuis seda praegu. Jah, mulle tundub – kui eile laiusid tolle liivakarva müüri taga udused orud... Orgude vahel kõrguv igihaljas mets, mis ääristas tolmuste teede järske kurve, oli koduks paljudele rahvastele: taimedele, loomadele, lindudele, haldjatele ja teistele olenditele, keda taevaisanda töökas käsi loonud. Puude väänlevaimate okste vahelt paistis alusmetsale väheseimat valgust, mis ei ulatunud vanimate kirsipuude juuri soojendama – see siin, minu selja taga, mäletab veel.
Orgude jalameil, klaasja mere rahnurohkeimal kaldail kõrgus kuningriik . Ka aasta jooksul oli võimatu kokku lugeda kõiki neid veetlevaid marmorsildu üle looklevate jõgede, rukkipäis kahisevaid põlde, laiuvaid kesk uniseid metsalagendikke, igihaljaid aatriume – parke, ääristatud munakiviteedega. Punakildseist katustest ja tornidest moodustus iga öö kordumatu siluett, sest kõik oli pidevas ehituses ja õitsenguis. Langevad tähed õnnistasid põhjasuunda, lõunarahu valvas meri, idast pakkusid tuge orud, lääneski neid jätkus, kuid seal oli ka metsa, läbitungimatut, hämarat, ent kodust metsa...
Ma armastasin seda kohta, neid vaikivaid, mõistmatuid puid, vikerkaarevärveis taevalaotusi. Kuid siis kuningriik langes, ma ei mäletagi enam, miks, kuid ühel päeval polnud enam kohta, kuhu pageda maailma kurja eest, ega süli, kuhu pead toetada. Kusjuures , see polnud inimjõud, mis võitmatud müürid langetas . Tõusis vägevaim tuul, kitkudes pühast maast puid koos kõigi nende juurtega, taevalaotuses mässasid ähvardavaimad välgud, väänlesid õhukeerised – see oli karistus : liiga õitsev ja õnnelik oli kuninglaste elu, nad olid unustusse jätnud maisuse aheldavad piirid, kohustused kõigevägevamate ees ja oma lubadused rahvale. Ma kahetsen, nende kõigi eest.“
„Mis edasi juhtus?“
„Kuningas aheldati merre – rahvas süüdistas hävingus trooniperet. Ta vanimad pojad ohverdati tähtedele, noorim neeti igaveseks ekslema , õnnelik prints polnud enam eal nii õnnelik ega pimestatud rikkuse hiilgusest.“
Bard vaikis, ka lapsed ei lausunud enam midagi. Nad mõistsid, et see oli bard ise, kes igaveseks ekslema pagendati. Kuigi nad olid väga noored, said nad aru, millist valu oli prints tundnud oma kaugest kodumaast rääkides.
Vahepeal oli ilm muutunud, niiskuse maik jahutas tuuli . Kirsiõite helepäiseid kroonlehti langetades kiikusid iidsed puud, justkui millegi eest hoiatades. Bard käskis lastel koju rutata, kuid nad ei liikunud paigast.
„Meil pole, kuhu minna,“ vastasid nad, kuid kurbus polnud neile koormaks – vastupidi, rohetavais silmis nägi bard südikust maailmale vastu astuda ja siiraimat armastust kõige kauni vastu. Ta imetles nende elujõudu ja õnne, mida nad hoidsid soojas ka kurvemateil hetkil, ning arvestades nende kentsakat riietust , mis põhines vanul kartulikottideil, neid jagus.
„Kas tõesti pole teil siin enam mitte kui kedagi...?“
„Ainult meie ja mängud, mis rõõmu külvavad,“
„Nüüd ka teie jutte hämaraimate tundide veeteks,“ lisas noorem laps õhinal ja naeratas – bard tundus talle väga südamelähedane.
„Siis...“
Bard vaatas tumenevatesse taevastesse, kus mõned eksinud välgud maokeelteina sähvatasid, pöörates pilgu seejärel taaskord lastele.
„Aiman, et täna on öö. Kus ajalugu laseb end korrata .“
„Ja me kõik sureme?“
Bardi suurimaks üllatuseks polnud neis sõnus meeleheidet ega lootusetust – vastupidi, pisike elanik teadis suurepäraselt, et teispoolsusesse saades tagasiteed enam pole, liiga sageli sai kerjusrahvas selle teadmisega kokku puutuda.
„Teie mitte,“ langetas poolpime muusik kindlaima otsuse ja pani kübara taaskord pähe. Ta tõusis, ka lapsed hüppasid püsti ja jäid ootama – nad teadsid, et bard ei jäta neid hukkuma nii kuis oli oma vennad kord hüljanud.
„Tulete minuga.“
Kaks sõna, kuid neist piisas jätmaks hüvasti tormis rebenevate tuulelippudega, rajus maani painduvate kirsipuudega, oma minevikuga – ainsa, ent kahjutoova varaga. Nad tahtsid elada, sammudes linna avatud väravaist välja, ja seda kõigist õnnelikumalt, sisukaimalt ka armastusrohkeimalt.