Toopiline teooria (0)

Teise loengu mõiste
Toopiline teooria
Freudi inimene
„inimese ehitus” ehk toopiline käsitlus
Freudi elutöö algas kavatsusest luua loodusteaduslik psühholoogiateooria. Ta uskus, et on olemas eriline närvienergia, mis liigub organismis etteantud liine mööda ja allub kindlatele seadustele just nagu füüsikaline energiagi. Traumaatiline kogemus takistavat energia loomulikku voolu, mistõttu närvisüsteemis võib tekkida häireid, vaimuhaigusi. Psühhoanalüüsi kui ravimeetodi eesmärk oleks siis need „ummistused” üles leida ja kõrvaldada, nõnda et taastuks energia loomulik liikumine. Inimese „ehitus” nägi Freudi järgi välja järgmiselt:

Miski, Id (ladina keeles), Es (saksa keeles), st mitteteadvus, alateadvus... NAUDINGUPRINTSIIP.
See oli üks Freudi kuulsamaid „leiutisi”: eelmainitud psüühilise energia allikas, ürgne, puht looduslik osa inimeses, tungide asupaik . Inimene sünnib just säärase energiaallikana. Seda sfääri iseloomustab enesekesksus, impulssiivsus, irratsionaalsus. Miski on loomult liikuv, pulbitsev, kõikvõimas (ei tunnista mingeid piiranguid, tema jaoks ei kehti loogika, eetika ega aja mõiste: ta soovib ja tegutseb kohe.) Miski taotleb naudingut, väldib valu, ebamugavust. See osa inimesest püsib muutumatuna kogu elu ega ole mõistuselikult tunnetatav. Oma hilisemates töödes söandas Freud siiski Miskit nö seespoolt kirjeldada, kasutades selleks kujundlikku keelt. Nimelt:
Mitteteadvuse ehk miski sisu moodustavad kaks põhitungi:
ELUTUNG ehk Eros
SURMATUNG ehk Thanatos
Elutung on liikuvam, surmatung staatilisem; elutung avaldub enesesäilitamises, ta püüab kõike säilitada, siduda, ühendada; surmatungi sihiks seevastu on enda ja teiste olendite hävitamine, lagundamine, kahandamine; veel ütles Freud, et surmatung on tumm , elutung aga tekitab kõikvõimalikku elukära. Nooruses valitseb inimeses elutung, vanaduses võtab võimust surmatung.
Kuid miskisse kätketud primaarsed protsessid (Freudi järgi uni, unelmad, mälu, taju jms) ei kindlusta indiviidi säilimist. Sel eesmärgil kujunevad välismaailmaga suheldes välja nn. sekundaarsed protsessid, mis on seotud inimese teise osa – Mina ehk Egoga.

Mina (Ego, Ich) – REAALSUSEPRINTSIIP.
Mina – ainus teadvuslik osa, see, millena inimene tavaliselt elab – kujuneb välja 2-3 aastaselt. Tema töö on mõelda, kõhelda, oodata, kaalutleda. Need võimed kujunevad välja välismaailmaga suheldes, nii positiivset kui ka negatiivset tagasisidet saades . Mina kontrollib liigutusi, tajusid, langetab otsuseid, kavandab tulevikku. Erinevalt Miskist tunneb ta ka hirmu.
Tema ülesanne on ohjeldada Miskit nõnda, et too oma naudingujahil hukka ei saaks. Kuid Freudi järgi seisneb Mina paradoks selles, et temal endal energiat pole – energia lähtub ainult Miskist. Kujundlikult kirjeldab ta seda metsiku hobuse ja ratsaniku võrdpildiga.
Ohtude vältimine pole Minale lihtne. Tegelikult on ainult üks hea variant: olukorra realistlik hindamine ja lahenduskava. Paraku kalduvad paljud tegelikkust moonutama või eitama ja sellest saavadki alguse psüühikahäired. Praktiseeriva psühhiaatrina tõi Freud välja järgmised ekslikud Mina kaitsemehhanismid:

• Tõrje: ebasoovitavad mõtted, soovid, mälestused surutakse mitteteadvusse, „unustatakse” ära.
  
• Projektsioon: iseenda negatiivsete impulsside omistamine teistele; süüdistamine.
  
• Vastandreakstioon: tõrjutud soovile vastandlik hoiak (foobiad).
  
• Kinnistumine : vanasse eluviisi klammerdumine.
  
• Regressioon : varasemasse arengujärku tagasipöördumine; raskematel juhtudel ulatub see reaalsuse täieliku eitamiseni (nagu skisofreenia puhul), kuid tavaelus kuuluvad siia näidetana ka ajutised „aja maha võtmise” või „väljalülitumise” viisid, näiteks mõnuainete pruukimine, hasartmängud, ninas urgitsemine, nätsu närimine, asjade lõhkumine, autoga kihutamine, ülemäärane filmide vahtimine jne...
  

Säärased kaitsemehhanismid maandavad ärevust, aga irratsionaalsel viisil. Need takistavad arengut, sest eitavad reaalsust ja halvavad kohanemisvõime. Lõpuks Mina murdub: ärevus pääseb valla, „närvid ütlevad üles”...

Ülimina (Superego, Überich) – TÄIUSLIKKUSEPRINTSIIP
Ülimina kujuneb välja umbes 5. ja 11. eluaasta vahel. Selles sisalduvad meie eeskujud , väärtushinnangud, normid, põhimõtted, see määrab kindlaks sotsiaalse, religioosse, moraalse eluvaldkonda. See on sisemine moraalikoodeks, mis taotleb alati ideaalset, täiuslikku, hoolimata reaalsusest ja naudinguprintsiibist. Ta ei tee vahet reaalsel teol ja pelgal kavatsusel; kui need ideaaliga ei klapi, karistab ta Mina karmilt.
Üliminale panevad aluse lapse vanemad oma keeldude ja käskude, kiituste ja karistustega. Freud märgib, et sellepärast annabki Ülimina endast enamasti märku „südametunnistuse häälena”. Inimese küpsedes laieneb mõjutuste ring, eeskujuks pole enam ainult vanemad, vaid kultuur ja ühiskond laiemalt. Praktilisel poolel tõdes Freud, et ülemäära tugev Ülimina tekitab inimesel liigset süütunnet ja neuroose. „Seega tähendab elamine Mina jaoks sedasama , mis olla armastatud – armastatud Ülimina poolt, kes on Miski esindaja.” (Miski esindaja selles mõttes, et ka Üliminal poleks energiat, kui ta seda Miskist, tollest ürgreservuaarist ei ammutaks).
Kasutatud kirjandus: Internet