Toomingas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu , tihedas metsas kasvab sageli põõsakujulisena . Toomingas võib kasvada kuni 16m kõrguseks. Toomingaõied Toominga õied paiknevad 10-12cm pikkustes rippuvates kobarates. Valged, tugeva uimastava lõhnaga õied on viietised kellukja õiepõhjaga . Toomingas õitseb mai lõpul ja juuni algul. Toomingalehed Toominga lehed on toomingal piklikelliptilised terava tipuga, teravsaagja servaga, sulgroodsed vahelduvad lihtlehed. Toominga Lehed on paljad, veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised 4-10 cm pikad ja 2-6cm laiad. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, punakas ja lehelaba lähedal kahe suure tumepunase näärmega. Toomingavili Toominga vili on läikivmust luuvili, kerajas, läbimõõt 0,7-0,8 cm, suure seemnega, viljaliha roheline. Marjad valmivad augustis ja septembris
Harilik toomingas (Padus avium) Toomingas on meie metsaservade kaunitar. Kuidas toomingat ära tunda kui tal õiekobaraid pole. Olgu suvi, sügis või talv, alati piisab vaid ühest liigutusest: murda katki toominga oks ja nuusutada. Proovige see ära ja vänge lõhn ei lähe kunagi meelest. Luuvili on läikivmust ja mõrkja maitsega, aeg-ajalt mõnus suhu pista. Viljad on head C-vitamiini allikad. Toomingal on võime inimese haigusi enda kanda võtta. Vanasti oli toomingas kõige tähtsam ravimtaimena. Toomingaõite tee auru sissehingamisel saab leevendust peavalule. Tiisikust ja kõhuhaigusi raviti toomingamarjadega. Selle puu oksad olid hoiatavaks vihjeks noorte daamide liiga kergetele elukommetele. Kui tütarlaps maipüha hommikul oma ukse tagant leidis maasse torgatud toomingaoksa, oli tema maine läinud.
selles lõikes säsikiired võtavad enda alla lõike suurema pinna , st., et läige sõltub säsikiirtest. Siidjas läige on vahtral, hõbedane kasepuidus. Lõhn Lõhn tuleb puidule puidus sisalduvatest vaikudest, eeterlikest õlidest, ning ka park ja kummi ainetest Igal puuliigil on oma iseloomulikku lõhn, ning selle järgi võib puuliike eristada. Enamikel puuliikidel lõhn kaob kuivamisel. Sellistel puuliikidel, nagu kadakal ja toomingal lõhn säilib ka pärast täielikku kuivamist. Üldiselt okaspuud omavad tugevamat lõhna kui lehtpuud. Lõhn muutub puidul ka pärast mädaniku tekkimist. 6. Puidu keemilised omadused. Puidu keemiline koostis . Puidu põhimass koosneb keeruka ehitusega orgaanilistest ainetest, mis on moodustatud järgmistest keemilistest elementidest vesinik ( H ) süsinik ( C ) hapnik ( O ) lämmastik ( N ) Sõltumata puuliigist on nende elementide
kompotti, marmelaadi, keedist, veini ja likööri nendest siiski valmistatakse. Kuivatatud viljadest saab keeta ka teed. Sisaldab sorbitooli. Harilik sarapuu Sarapuu vili on sarapuupähkel (rahvasuus ka metspähkel). Süüakse maiustusena ning kasutatakse laialdaselt kondiitriäris, näiteks kompvekkide, halvaa, pralinee ja sarapuupähklivõi valmistamiseks. Toomingas Toomingal on luuvili nagu kirsil ja ploomilgi, aga nii väike, et rahvasuus nimetatakse seda toomingamarjaks. Marjade korjamisel tuleb olla tähelepanelik, et toomingat mitte segi ajada paakspuuga. Harilik vaher Varakevadel, enne õitsemist ja pungade puhkemist, annab vaher magusat mahla. Tema heleda värvusega ning hea maitse ja õrna aroomiga mett peetakse väga väärtuslikuks. Mets-õunapuu
(Martin et al,1998.lk 50-51) 7 ÕISIKUD Õisikuks nimetatakse õite kogumikku taime varrel. Vastavalt õisikute harunemisviisile saab nad jaotada kaheks suureks rühmaks: kobar- ja ebasarikõisikud. Kobarõisikutel on harunemine kobarjas. Põhitüübideks on siin kobar, mille hästi arenenud peateljele kinnituvad õieraod õitega(toomingal, maikellukesel). Pea ehk tähk erineb kobarast selle poolest, et õied on raotud ja kinnituvad vahetult õisikuteljele (teelehel). Kobaraga sarnaneb pööris kuid erinevalt kobarast harunevad sellele õisiku peateljele kinnituvad külgharud (kaeral). Õisikud mille jämenenud ja lihakaks muutunud peateljele kinnituvad raotud õied, nimetatakse tõlvikuks (maisil). Nutt on õisik kus lühenenud peateljele kinnituvad raotud või lühiraolised õied (ristikul)
tammetõrujahust. Praegugi saab teha neist aga ravitoimega kohvi. Toomingas Toomingas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu, tihedas metsas kasvab sageli põõsakujulisena. Toomingas võib kasvada kuni 16 m kõrguseks. Õied paiknevad 10-12 cm pikkustes rippuvates kobarates. Valged, tugeva uimastava lõhnaga õied on viietised, kellukja õiepõhjaga. Toomingas õitseb mai lõpul ja juuni algul. Lehed on toomingal piklikelliptilised terava tipuga, teravsaagja servaga, sulgroodsed vahelduvad lihtlehed. Lehed on paljad, veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised 4-10 cm pikad ja 2- 6 cm laiad. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, punakas ja lehelaba lähedal kahe suure tumepunase näärmega. Vili on läikivmust luuvili, kerajas, läbimõõt 0,7-0,8 cm, suure seemnega, viljaliha roheline. Marjad valmivad augustis ja septembris. Toominga marjad on söödavad. Paljuneb peamiselt
See avaldus näidenditekstidega ümberkäimise vabaduses, lavategevuse agressiivsuses ja füüsilisuses, sümbolite ja metafooride ohtras kasutamises. 1970. aastatel pöördus suur osa kogu eesti kultuurist nn. juurte temaatika poole, misläbi võimendusid selgesti ka võõrvõimu vastased alatoonid. Teatris sai üheks tähiseks Jaan Toominga lavastus „Laseb käele suud anda” (1969) August Kitzbergi vähemtuntud näidendi alusel; Toomingal mängisid meie-positsiooni loomises erilist Teater Nõukogude Eestis. Nii 1970. aastate kriitika kui ka publik hindasid kõrgelt kaasaja näitlejate isiksuslikkust ja näitlejameisterlikkust; väidetavalt tõusid toona isegi noorte vaatajate iidoliteks sageli just vanema põlvkonna näitlejad – Lisl Lindau, Ants Eskola, Jüri Järvet, Velda Otsus jt. (Neimar 2007: 148). 1970. aastate teise poolde jäid „Vanemuises” Jaan Toominga nn. totaalse teatri
Ta võib tekkida mitmesuguse asetuse ja ehitusega sigimikust. Marjades asuvatel seemnetel on tihe seemnekest. Mari on jõhvikal, mustikal, sõstral, maavitsal, kartulil, maikellukesel jt. Luuvili (drupa) on harilikult üheseemneline vili, mille viljakate on kolmekihiline: seemet ümbritseb puitunud sisekest (nn. Luu e. Kivi), mida katab tavaliselt võrdlemisi paks ja lihakas vahekest, kõige peal on õhuke nahkjas väliskest. Luuviljad on kirsil, ploomil, toomingal. Marjataolised Mitmeseemnelised luuviljad on leedril, paakspuul, leesikal jt. Õunvili on lihakas paljuseemneline sünkarpne vili ja koosneb samuti kolmest kihist. Seesmise kihi moodustavad siin seemnekambrite seinad. Viljad seesmist osa nimetatakse südamikuks. Vilja ülamisse otsa jääb kuivanud õietupp. Õunvili on õunapuul, pihlakal, aroonial, ebaküdoonial jt. Koguluuvili areneb ühe õie mitmest liitumata emakast ja asetseb kumeral õiepõhjal. Niisugune on vaarika vili
.. Ta on mõrkjas vesi ja saepuru. Ta on joogimari. Pihlakas on peale öökülmasid parem. Tuhk- ja harilikphlakas ning pooppuu. Pooppuu on kibe ja lääge aga pm söödav. Tuhkpihlakas pm sama. Peaaegu eesti pihlakas on soomepihlakas, pooppuu ja hariliku pihlaka hübriid. Toompihakas, toominga moodi pihlakas ,teine perekond. Neid võib peoga süüa, pole pobleemi. Eesti levinud tähtjas-toompihlakas, ameerika liik. Need marjad on mustad ja kobaras nagu toomingal. Toompihlakaid saab kasutada biotõrjena, rästad söövad neid marju ja siis hoovi ei roni. Metsõunapuu kibedad marjad, mis on paremad pealeöökülmi. Metsas võib olla ka mingi vesik-metsõunapuu.Kui õunad on suured, on aedõunapuu.Pisikeses mõõdus on siis metsõunapuu. Metsas paljaste lehtedega õunapuu võib olla hoopis mariõunapuu, siberist. Loeng 6 Mürgised marjad Näsiniin üpris mürgine, välitda söömist
tihti hoopis teist liiki sarapuude omad. Kultuursarapuude ühisnimi on funduk. Kuid sageli töödeldakse pähklid ümber. Nii valmistatakse nendest kompvekke, halvaad, sokolaadi, pähklisaia ja palju muudki, eelkõige aga pähkliõli. Pähkliõli on väga hinnatud paljude toidumeistrite juures, kuid seda kasutatakse ka kaunite värvide ning ilusa läikega lakkide segamiseks. 4.6. Toominga (Prunus padus) marjade kasutamine. Toomingal on luuvili nagu kirsil ja ploomilgi, aga nii väike, et rahvasuus nimetatakse seda toomingamarjaks. Need valmivad augustis-septembris. Luukõva kestaga seemet ümbritseb rohekas viljaliha, mis on läikivmusta viljakesta sees. Toominga marjade korjamisel tuleb olla tähelepanelik, et toomingat mitte segi ajada paakspuuga, mille luuviljad muutuvad samuti mustaks ning on mürgised. Toominga viljaliha sisaldab süsivesikuid, sealhulgas sahharoosi, ja palju süsivesikulisi
..) 74 HARILIK TOOMINGAS Lühiiseloomustus Toomingas (Padus avium) (joonis 16) on mitmeaastane heitlehine lehtpuu, tihedas metsas kasvab sageli põõsakujulisena. Toomingas võib kasvada kuni 16 m kõrguseks. Õied paiknevad 10-12 cm pikkustes rippuvates kobarates. Valged, tugeva uimastava lõhnaga õied on viietised, kellukja õiepõhjaga. Toomingas õitseb mai lõpul ja juuni algul. Lehed on toomingal piklikelliptilised terava tipuga, teravsaagja servaga, sulgroodsed vahelduvad lihtlehed. Lehed on paljad, veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised 4-10 cm pikad ja 2-6 cm laiad. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, punakas ja lehelaba lähedal kahe suure tumepunase näärmega. Vili on läikivmust luuvili, kerajas, läbimõõt 0,7-0,8 cm, suure seemnega, viljaliha roheline. Marjad valmivad augustis ja septembris. Toominga marjad on söödavad. Joonis 16
õunapuud). 5. Padus avium - perekond Toomingas 5.1 Kirjeldus Toomingas (Padus avium) on mitmeaastane heitlehine lehtpuu, tihedas metsas kasvab sageli põõsakujulisena. Toomingas võib kasvada kuni 16 m kõrguseks. Õied paiknevad 10-12 cm pikkustes rippuvates kobarates. Valged, tugeva uimastava lõhnaga õied on viietised, kellukja õiepõhjaga. Toomingas õitseb mai lõpul ja juuni algul. Lehed on toomingal piklikelliptilised terava tipuga, teravsaagja servaga, sulgroodsed vahelduvad lihtlehed. Lehed on paljad, veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised 4-10 cm pikad ja 2-6 cm laiad. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, punakas ja lehelaba lähedal kahe suure tumepunase näärmega. Vili on läikivmust luuvili, kerajas, läbimõõt 0,7-0,8 cm, suure seemnega, viljaliha roheline. Marjad valmivad augustis ja septembris. Toominga marjad on söödavad
HARILIK TOOMINGAS (Padus avium) Joonis 5. Harilik toomingas. http://pilt.delfi.ee/en/show_original/9185133/ Iseloomustus Toomingas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu, tihedas metsas kasvab sageli põõsakujulisena. Toomingas võib kasvada kuni 16 m kõrguseks. Õied paiknevad 10-12 cm pikkustes rippuvates kobarates. Valged, tugeva uimastava lõhnaga õied on viietised, kellukja õiepõhjaga. Toomingas õitseb mai lõpul ja juuni algul. Lehed on toomingal piklikelliptilised terava tipuga, teravsaagja servaga, sulgroodsed vahelduvad lihtlehed. Lehed on paljad, veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised 4-10 cm pikad ja 2-6 cm laiad. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, punakas ja lehelaba lähedal kahe suure tumepunase näärmega. Vili on läikivmust luuvili, kerajas, läbimõõt 0,7-0,8 cm, suure seemnega, viljaliha roheline. Marjad valmivad augustis ja septembris. Toominga marjad on söödavad. Paljuneb peamiselt
Paaritusulgjas liitleht liitleht, mis koosneb keskroole kinnitunud külgmistest lehekestest ja ükikust tipmisest lehekesest. (joonis II, 10). Paisklevi on seemnete väljapaiskamine kudede kokkutõmbejõudude mõjul kuivamisel. Paisklevi maksimaalne kaugus on ligi 2 meetrit. Parkained on aromaatsed ühendid, mille koostises esineb sageli gallushapet, katehhiine jt. Parkained kogunevad vakuoolidesse puude niineosas (nt. tammel, paakspuul jt.), viljades (toomingal, pohlal), harvem lehtedesse (teepõõsal). Need taimeosad on kootava maitsega. Parkained nagu vaigudki, aitavad taimedel tõrjuda mikroorganisme. Pektiinained keemiliselt väga lähedane süsivesikutele, kuid aine molekulis esineva karboksüülrühma tõttu võib moodustada soolasid nt. kaltsiumpektaati. Pektiinile on omane imada endasse vett ja selle mõjul limastuda. Pektiinaineid on palju nt. mustades sõstardes.
annaabi.ee 
