Toomas Nipernaadi (6)

Maria Krinal PH
Retsensioon
„Toomas Nipernaadi “
August Gailit
„Toomas Nipernaadi“ on August Gailiti pitoreskne romaan seitsmes novellis, mis ilmus esmakordselt 1928. aastal.
Toomas Nipernaadi on kirjanik, kes rändab suviti ringi, otsimaks inspiratsiooni oma raamatutele. Tema välimuse kirjeldus on üsna lihtne ning huvitavaks aksessuaariks tema juures on kannel . Ta satub väga erinevatesse paikadesse igasuguste inimeste juurde ning kuigi Nipernaadi ei ole kõige ilusam mees, suudab ta oma ilusate ja pealtnäha siiraste sõnadega paljud naised endasse armuma panna. Mees luiskab end olevat küll parvepoiss, köster, taluperemees, sookuivataja ja isegi kolme noormehe kauge sugulane, ent vale välja tulles suudab ta alati põgenema pääseda. Kõigile naistele räägib Nipernaadi, kuivõrd ta neid armastab ning kui tema tunnetele ei vastata, mida juhtub harva, näib ta väga kurb, kuigi tegelikult jääb mulje, et ta ei armasta kedagi.
Kevade saabudes tunneb Toomas Nipernaadi suurt kihku minna kodust ära, rändama mööda Eestimaad . Tema esimeseks „ametiks“ on parvepoiss, ehkki palki ta parvetada ei oska. Ta kohtub vaese metsavahi süütu tütre Lokiga, kellega lubab kodu luua ning peab temaga põgenemisplaane, kuid need rikub rikas peretütar Mall , kes ise asub pimedas Loki asemele parvele ning kelle Nipernaadi julmalt hülgab.
Suve alguses jõuab ta ühte tallu , kus vana perenaine on ära surnud ning temast on järgi jäänud kolm laiska poega , kellest keegi ei taha taluperemeheks saada, kartes suurt tööd. Nipernaadi väidab end olevat nende kauge sugulane ning hakkab kohe peremehetsema, võtab rahaasjad enda kätte ning tahab vaesest tüdrukust Millast perenaist teha. Samal ajal ostavad kolm venda endale pärdiku, kes aga puu otsa läheb ning Nipernaadi õhutusel raiutakse mitu puud maha ja mees pääseb jälle puhta nahaga, põgenedes uude kohta.
Seejärel satub ta ühte tallu, kus meelitab koguni kahte naist korraga: peretütart Ellot , kes peaks varsti kirikhärraga abielluma ning teenija Trallat. Neile ütleb ta end muinasteadlase olevat ning veenab Ellot, et seal lähedal jões on palju kulda ja pärleid, sest see olevat kunagi olnud suur kaubatee. Ent sealtki põgeneb ta öösel, jättes mõlemad naised maha.
Siis jõuab ta Maardlasse, kus üritab võrgutada Anne-Marit, kõrtsiteenijat, kelle abikaasa Jairus on hobusevarguse pärast, mille sooritas naine ise, vangis . Kahel ööl räägib ta Anne-Marile ilusaid sõnu pikki tunde, kuid mõlemal korral tuleb välja, et naine magab hoopis teises kohas. Ta valetab end ka sookuivatajaks ning laseb kohalikul mehel Joonal tuua lõhkeseadeldisi ning korraldab plahvatusi, mille peale nad mõlemad peavad Maardlast põgenema.
Nad satuvad külla, kus ühel perenaisel, Kadri Parvil on seitsmekümnes juubel ning lisaks sellele on ka naise poja pulm ning naabrimehe pojapoja ristimine. Kõik ootavad pikisilmi köstrit ning arvavad , et Toomas Nipernaadi ongi köster ja Taavet Joona ta abiline. Nipernaadi läheb mänguga kaasa, kuna seal saab hästi süüa, peab jutluse Kadri Parvile, ristib lapse ja ütleb mõned sõnad noorpaarile. Pettuse välja tulles suudab Nipernaadi jälle põgeneda.
Suve lõpu poole kohtab ta vaest tüdrukut Katit, kellele ta ütleb, et on rikas taluperemees. Nad jõudsid ühte tallu, mida mees väidab enda oma olevat. Kati aga tahab abielluda Nipernaadiga sellepärast, et tol on suur kari, mitte nii väga mehe enda pärast. Seal oli aga talu päris peremees , vanapoiss Jaak, kes sel ajal ei saanud üht pulli laadal maha müüa ning kuna ta oli purjus , hakkas ta pulliga kaklema ja too suskas teda. Toomas Nipernaadi ravis ta terveks ning Jaak oli väga tänulik. Samas hakkas mees himustama Katit, kes oli kõva tööinimene. Nipernaadi ei tahtnud näiliselt naisest alguses loobuda , kuid lõpuks ta siiski tegi seda ning Jaak ja Kati abiellusid. Nipernaadi läheb jälle oma teed.
Viimases novellis satub ta mere äärde, kalurikülla. Ta hakkab seal tööle. Tema partner Jaanus tutvustab Nipernaadit oma pruudile Maretile. Mees asub Mareti ja tema isa juurde elama. Naisel on tema vastu üsna ambivalentsed tunded: ta korraga vihkab ja armastab Nipernaadit. Kuid suvi on mööda saanud, samuti ka sügis ning talv on käes. Toomas Nipernaadil on tegelikult abikaasa olemas, Inriid Nipernaadi, kellele on ta lubanud talveks koju minna ning kes tuli talle Mareti onnikesse järgi ning Nipernaadi läks tagasi koju.
Kes siiski oli Toomas Nipernaadi? Kahtlemata oli ta suur luiskaja, kelm . Tema väiksed valed võisid küll murda südameid, kuid ometi ei tekitanud need jäädavaid kahjustusi. Ta oli inimene, kes tegi ise oma elu huvitavaks, ehkki tihti küll teiste inimeste arvelt. Mõnes mõttes avas ta inimeste silmad, et nad märkaks asju, mis neid ümbritsevad ning hindaks rohkem oma nii-öelda tavalist tööinimese elu.
Huvitav fenomen Nipernaadi juures on see, et tema väljavalitud naisi ühendab see, et nad on enamasti materiaalselt vähekindlustatud, vaesed ning neid iseloomustab ka mingi teatud naiivsus. Mees pakub neile põnevust, rääkides jutte kaugetest maadest ja põnevaid asju tema enda kohta. Enamus faktid, mida ta enda kohta esitab, on küllalt arusaadavalt väljamõeldised, kuid naised usuvad teda, sest mees toob nende halli argipäeva uuendust, mõnes mõttes rahuldab momendiks naiste tähelepanuvajadust ning tõstab nende enesekindlust, paneb neid tundma end ihaldusväärsetena, samas oma järjekordse lahkumisega murrab ta ka palju südameid. Mees lahkub nende elust sama äkki, kui sinna saabus.
Ehkki suve jooksul hullutab ta paljusid neiusid, käitub nendega, kuidas tahab ja on nii-öelda vaba mees, on siiski üks inimene, kes suudab teda mõjutada: tema abikaasa. Vaid abielu, mehe ja naise kooslus, on temale püha. Nagu Nipernaadi lõpus ise ütleb: „Abielu paneb vitsad ümber, ükskõik, missugune ka poleks see abielu.“