Töö välismaal - hirm või ahvatlus (1)

Töö välismaal – hirm või ahvatlus?
Aire Ilves XI b
7. november 2005
Kas mitte iga päev ei puutu me kokku ajalehtedega ja töökuulutustega, kus pakutakse meeldivat ja väga hea palgaga tööd? Ja need - parimad pakkumised ongi just need, mis meid kõige enam ahvatlevad ja millele me pöörame rohkem tähelepanu, kui teistele pakkumistele. Kuid endi üllatuseks me leiame, et need pakkumised ei ole mitte kohalikud vaid hoopiski välismaised. Minnes oma igapäevase eluga edasi, jääme me ikkagi mõtlema neile kuulutustele ja sellele, mis meid just nende poole tõmbas? Mis oli see mis meid ahvatles? Vastus nendele küsimustele tundub esialgsena üsnagi lihtne, kuid tegelikkuses see seda ei ole.
Välismaised tööd tunduvad meile huvitavamad kui kohalikud, kuna nad pakuvad meile uusi kogemusi ja teadmisi. Lisaks saame me sealt vaheldust oma igapäevasesse rutiini ning oma kogemuste suurenemisega suudame laiendada ka oma silmaringi ja maailmavaadet .
Selliste pakkumiste peamiseks ahvatlusobjektiks on enamasti just noored inimesed, kes alles alustavad oma karjääri ning pole veel jõudnud oma ametiredelil alumiselt astmelt kõrgemale. Kuid miks just noored? Seda seepärast, et noor indiviid ei tunne veel seda niinimetatud õiget tööelu, ja talle on lihtne läheneda just sellest suunast, kust nad on kõige haavatavamad. See tähendab, et mida rohkem raha sa pakud , seda suurem on šanss, et ta võtab selle koha vastu.
Loomulikult on see variant kõige lihtsam kuid sageli esineb sellel ka paar miinust. Nimelt tänapäeva noored on haritud inimesed – kui mitte hariduselt siis harituselt. Nende infokanaliteks on meedia erinevad osad: televisioon , internet , raadio, ajalehed ja ajakirjad. Need on kohad kust nad ammutavad informatsiooni välismaiste töökohtade kohta. Nad uurivad kõiki plusse ja miinuseid ning sageli satub neile kätte ka hulgaliselt valeinfot. (See on see, mida levitatakse selleks et tööjõud ei läheks riigist välja.)
Loomulikult kaasnevad välismaise töökohaga ka ohud. Tihtipeale esineb mitmeid tööandjaid, kes valetavad töö sisu kohta või jagavad valeinformatsiooni palga kohta. Ja siit tulevadki välja need ohud, mis tekitavad meis hirmu just sellise töö ees mis meid on ootamas kusagil kaugel – välismaal. Kuid millest need hirmud siiski tulenenud on? Peamisi põhjusi selleks võiksime otsida tegelikult meid ümbritsevast ühiskonnast ja kuuldustest. Päevast-päeva kirjutatakse , et välismaa on ohtlik just neile noortele, kes loodavad sealt leida lihtsat, tasuvat tööd. Pole kindel, miks kardetakse , et selline töö on sageli seotud prostitutsiooniga või mõne muu ebamoraalse teenimisega. Enamalt jaolt see nii ei ole. On vähe neid tööpakkujaid, kes tegelevad illegaalse äriga. Suurem osa välismaiseid töid on ikkagi korralikud ja tõepoolest parema palgaga kui näiteks siis Eestis. Pidevalt levivad jutud ka kõikvõimalikest ohtudest ja riskidest, millest vaid mõned on reaalselt olemas.
Meieni kostub vaid välismaise töö halvem pool, kuid kõik see mis on seal head, kandub meist millegi pärast eemale. Ning seega me olemegi harjunud seda pidama mingiks hirmutavaks asjaks. Paljudes inimestes tekitab hirmu just see aspekt, et nad peavad minema kodust kusagile kaugele, kus puudub kindlus ja turvatunne . Hirmutav on see, et seal on inimene üksi ja tal pole alati võimalust saada vajalikku tuge just siis, kui tal seda kõige rohkem vaja on.
Kuid kas meie kartused on alati õigustatud? Sageli mitte, sest meie hirmud on tekkinud seoses üldise arvamusega. Me oleme läinud selle suure massiga kaasa ilma, et oleksime uurinud asju lähemalt ja saanud teadmisi nende tegeliku olemuse kohta. Järelikult: kuna me ei tunne asju lähemalt, ei saa ka me oma kartusi õigustada.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et olenemata sellest kas töö on lihtne või raske ja kas see asub siin või mujal, on olemas ikka need ahvatlused ja hirmud. Muidugi on välismaised ahvatlused suuremad ja ka hirmud kohutavamad, aga see ei tohiks meid takistada sellest liikuvast maailmast osa võtmast. Me peame hakkama võitlema oma hirmude ja ahvatlustega, olenemata ohvritest mida me selleks peame tegema. Me peame hakkama tegutsema ja mitte jääma pealtvaatajaks selles maailmas. Ei ole võimalik olla tähtsusetu kõrvalseisja, kui ülejäänud maailm on pidevas kontaktis . Ning kuigi me kardame, me ikkagi läheme ja teeme selle midagi ära. Kas asi õnnestub või mitte, see ei oma tähtsust, tähtis on see, mis me saame sealt tagasi. Seega ükskõik mis meid mõjutab, kas hirm või ahvatlus, me ei tohi lasta sellel oma elu takistada vaid me peame sellest lihtsalt üle astuma .