Tomas Nipernaadi kui geniaalne avantürist (4)

Toomas Nipernaadi kui geniaalne avantürist
A.Gailit tõi oma suurepärase romaaniga “Toomas Nipernaadi” Eesti kirjandusse uue tegelaskarakteri, mis on omane romantilisele seiklejale. Kui ta 1928. aastal oma romaaniga ühele poole sai, ei osanud ta arvatavasti aimatagi, millise tähenduse ta mõistele rändamine edaspidi annab.
Tegelaskuju Nipernaadi on Eesti kirjanduses ilmselgelt vabaduse kehastus. Arvan, et Elada terve elu nii nagu Nipernaadi seda sai, pole tegelikkuses võimalik, see oleks liiga egoistlik .
Ta oli kui vang, kes oli vabadusse pääsenud ja üritas igat hetke sellest ära kasutada. Nipernaadi oli võtnud endale ülesandeks inimeste “unest äratamise” ning nende elude huvitavaks muutmise toodes nad välja hallist argipäevast, pannes unistama , igatsema, armastama andes neile jõudu ja lootust. Ta oli suurepärane mees, kes suutis enese jaoks unustada kõik, mis momendil tähtis ei olnud. Sai esineda tegelasena, kes ta just parajasti olla tahtis, olles samas täiesti ebateadlik, et ta on keegi teine. Ja kogu sellest seiklusest suutis välja pigistada viimse kui kübeme sellest naudingust, mida elu tema jaoks pakkus. Mind võlus rõõmus kergus, mida peategelane endas kannavad – vabaduses elurutiinist ja kohustustest.
Usun, et lugejal on soov teada, miks peategelane teistele, eriti naistele, valetab. Arvan, et Toomas Nipernaadi elas oma unistuste maailmas. Jutus kellena ta töötab ja millega tegeleb, avaldus pigem tema soov olla keegi teine, kui ta parasjagu oli. Kuna ta oli kirjanik, siis ei olnud tema fantaasial piire. Ta tahab aidata ilusaid ja vaeseid tütarlapsi, aga tal pole neile pakkuda midagi muud kui illusiooone. Ent kui ta satub vastamisi enda teisiknatuuriga, Maret Vaaga või Pille Riiniga, kes samuti reaalsuse välja vahetanud illusioonide vastu, siis Nipernaadi pahaneb: enda peegelpilti ta näha ei või. Kõigiti püüab ta tütarlaste illusioone purustada, selgitades Maret Vaale pärilaeva saabumise võimatust ja paljastades Pille Riinile unistusmaailma kõledust. Miski ei häiri teda rohkem kui Maret Vaa unistuste samastamine enda fantaasiaga. Nipernaadi-lugude juures ei saa ka kuidagi mööda minna faktist, et mõnikord pole ta midagi muud kui fookus , mis laseb reaalsusel enda eest mööda käia.
Kui talvised külmad ilmad möödas ja päike valge lume sulatanud, käitus Nipernaadi täpselt nii kuis hing ihaldas. Ta lihtsalt läks eluga edasi, et kogeda midagi uut ja avastada elu, mida ta talviti ei elanud. Uute seiklustega tulid alati kaasa uus minevik , elukäik ja amet. Ilmselgelt nautis Nipernaadi ränduri elu, millega kaasnes ka inimeste unistuste uurimine ning nendega mängimine. Ta justkui kaasas erinevaid isiksusi enda rändurliku eluga, ning muutis nende soovid ja unistused kas tõeks või veidigi lähemale tõele. Teose põhjal võin väita, et Nipernaadi ja nipernaadilikkus on
kui legend, mis tähistab vabadust, rändamist ja veidike mõtlematust.