Rändamine (8)

RÄNDAMINE
Kui August Gailit 1928. aastal oma romaaniga „Toomas Niperaadi“ ühele poole sai, ei osanud ta arvatavasti aimatagi, millise tähenduse ta mõistele rändamine edaspidi annab.
Ränduriromaan räägib kirjanikust, kes oli talviti töökas ja tubli pereisa ning abikaasa, kuid suviti kergemeelse ja häbematu ellsuhtumisega vaba mees. Kui talvised külmad ilmad möödas ja päike valge lume sulatanud, läks, käis ja oli ta täpselt nii kuis hing ihaldas. Ta lihtsalt läks, et kogeda midagi uut ja avastada elu, mida ta talviti ei elanud. Uute seiklustega tulid alati kaasa uus minevik , elukäik ja amet. Ilmselgelt nautis Nipernaadi ränduri elu, millega kaasnes ka inimeste unistuste uurimine ning nendega mängimine. Ta justkui kaasas erinevaid isiksusi enda rändurliku eluga, ning muutis nende soovid ja unistused kas tõeks või veidigi lähemale tõele.
Aeg, mil ta kodust eemal oli, andis talle vabaduse ja selle pea igas mõttes. Tal ei olnud kohustusi ega mingit plaani, ta lihtsalt rändas mööda lõputut teed, teadmata mis järgmiseks juhtub. Tegelaskuju Nipernaadi on Eesti kirjanduses ilmselgelt vabaduse kehastus. Kerge oleks elada ilma kohustuste ja reegliteta. Aga selge on ka see, et inimestel on tunded ja et lähedaste tundeid mitte haavata tuleb täita kohustusi ja ka kinni pidada nö kirjutamata viisakusreeglitest.
Elada terve elu nii nagu Nipernaadi seda sai, pole tegelikkuses võimalik, see oleks liiga egoistlik . Reaalsem variant on võtta kogu elu kui üht pikka suvist rännakut. Teekond sünnist surmani oleks justkui reis ümber maailma – huvitav ja kogemusterikas. Igav ning
tüütu oleks ju elada,kui elu kulgeks mööda pikka ja sirget teerada.
Kui tee läbi elu on ühtemoodi sirge ja konarusteta, muutub peltnäha lihtne rada eriti keeruliseks alates hetkest, mil pikale sirgele ilmub äkitselt ristmik ja vaja on teha valik, kummale poole liikuda . Kui ristmikusse suhtuda nipernaadilikult, valitaks kindlasti suund, mis lähemal ja tõtataks mõtlemata edasi, et näha, mis põnevat juhtuma hakkab.
Kokkuvõtteks võin väita, et Nipernaadi ja nipernaadilikkus on kui legend, mis tähistab vabadust, rändamist ja veidike mõtlematust. Kellele siis ei meeldiks mõnikord spontaanselt ringi siblida.