Tolueen (1)

TOLUEEN Maarja Roolaht
11T
Molekulvalem C7H8 või C6H5CH3
Molekulmass 92.14 g/mol
Sulamistemperatuur −93 °C
Keemistemperatuur 110.6 °C
Lahustuvus vees 0.47 g/l (20-25°C)
Tihedus 0.8669 g/mL
Viskoossus 0,56 mPa·s (25°C; vesi 0,89 mPa·s)
Tolueen aine, mis on tuntud ka kui metüülbenseensulfonaat või toluool. See on selge, veest kergem, vees lahustumatu vedelik (seetähendab, et aine ujub vee pinnal), millel on spetsiifiline lõhn. Veepinnalt see aurustub sõltuvalt ilmastikuoludest, pinnasesse sattumisel võib see saastada põhjavett. Tolueen on biolagunev ja õhu käes oksüdeerub kiiresti fotokeemiliste protsesside tulemusena.
Tolueen looduslikult esineb madalal tasemel toornaftana, tavaliselt tolueeni toodetakse protsessis, kus katalüütilise reformingu kaudu tehakse bensiini või näiteks kivisüsist koksi. Lõplik eraldamine toimub BTX ( benseeni , tolueeni ja ksüleeni) tehases.
Tolueen on lahusti värvide, liimide, lakkide ja desinfektsioonivahendite jaoks. Samuti kasutatakse seda näiteks ka polüuretaanvahusüsteemide valmistamiseks.
See on aruomaatne süsivesinik, mida kasutatakse laialdaselt tööstusliku toorainena ja lahustina. Sarnaselt teiste lahustitega , tolueeni kasutatakse narkootikumidena oma joovastava omaduse pärast, kuid see põhjustab tõsiseid neuroloogilisi kahjustusi.
Tolueen sai oma nime oma vanemast nimest toluoolist, mis viitab tolu palsamile, mis on aromaatne ekstrakt troopilistest Columbia puust Myroxyloni balsam, kust see algselt isoleeriti. Algselt pani tolueenile nime roostlane Jöns Jakob Barzelius.
Tolueen võib tekitada inhaleeritava joovastava mõju. Madal kuni mõõdukas tase võib põhjustada väsimuse, segasuse, nõrkuse, unisuse mälukaotuse, iivelduse, isutuse, kuulmise ja värvi nägemise kaotuse. Sümptomid kaovad tavaliselt siis, kui kokkupuude on peatunud. Samuti võib tolueen põhjustada teadvusekadu, ja isegi surma. Tolueen võib negatiivselt mõjutada neerufunktsiooni. Sissehingamisel tuleks kannatanu viia viivitamatult värske õhu kätte ja juhul, kui hingamine on peatunud teha ka kunstlikkuhingamist.
Kui isik juhtub aga seda hoopis allaneelama, siis peaks suuõõnt pesema veega, ei tohi juua piima ega alkoholi, kindlasti ei tohi esile kutsuda oksendamist, siis võivad tekkida hingamishäired. Allaneelamisel suure tõenäosusega tekivad kopsukahjustused.
Nahale sattunud tolueeni tuleb pesta vee ning seebiga, saastunud riided on tuleohtlikud ja enne nende eemaldamist tuleks neid veega kasta.
Silma sattumisel tuleb ka silmi rohke veega loputada. Ühesõnaga erisugustel kokkupuutel ainetega tuleks alati võtta ühendust ka arstiga.
Tolueen võib inimeste süsteemi sattuda ka pärast vedeliku aurustamist õhku ja hiljem mulla saastamisel, kui inimene tolle mullaga kokku puutub. Tolueen on toksiline , kuna ta vees ei hüdrolüüsu siis ei saa see ka hästi väljuda kehast tavaliste liinide kaudu (nt uriini), siis kõik ei aurustu kehast välja ning ülejäänud aine võib tõsiselt rakke kahjustada.
Kui aine juhtub põlema, siis tuleks seda kustutada vaht-, pihustatud vee- või udukustuteid. Pulber-, süsihappegaasikustutid, liiv või muu pinnas sobib vaid väiksemate tulekollete puhul. Kindlasti ei sobi kasutada mitte kompaktset veejuga.
Kuna aine aurud on raskemad kui õhk, siis see levib mööda maapinda ning tulekoldest kaugemal asjad võivad süttida. Samas on aine veest kergem ja võib ka veepinnal uuesti süttida.
Kui aine satub juhuslikult keskkonda, tuleks evakueerida õnnetuspiirkonnast asjassepuutumatud ja mittevajalikud inimesed. Peab vältima sissehingamist, hoiduda pealetuulest, vältida süttimisohtu, eemaldada õnnetuspiirkonnast võimalikud süüteallikkad, õhutada ja kindlasti mitte suitsetada.
Keskkonna kaitsemiseks tuleks vältida aine sattumist kanalisatsiooni, sest see tekitab peale reostumise ka plahvatusohtu, pinnasesse (pinna- ja põhjavette). Mahavalgunud aine tuleks koguda kokku mittepõleva absorbendi (näiteks liiva) abil kokku kasutades sädet mitteandvat abivahendit ja ladustada vastavalt märgistatud mahutites. Tegemist on ohtlikke jäätmetega.
Pärast aine käitlemist tuleks end põhjalikult pesta ja eemaldada saastanud riided ning need pesta enne järgmist kasutamist. Ainet peab käsitlema ventileeritavas ruumis ja peab kasutama kaitsevahendeid. Lähedused ei tohi kindlasti suitsetada ja peab üldse vältima lahtist leeki, soojusallikaid ja sädemeid tekitavaid töid (jootmine, drelli kasutamine, keevitamine ). Mahutite täitmisel ja tühjendamisel või muul käsitlemisel ei tohi kasutada suruõhku, anumaid tuleb avada aeglaselt, et vältida järske rõhu muutusi, vältida staatilise elektrilaenguid. Voolukiirust piiratakse pumpamisel, et vältida torustikes elektrostaatiliste laengute teket.
Ainet peab hoidma eemal ka kokkusobimatutest ainetest nagu aerosoolidest, oksüdeerivatest ja söövitavatest kemikaalidest. Peab vältima ka otsest päikesevalgust. Tühjad konteinerid, kus aine enne oli võivad ohtlikud olla, kui sisaldavad aine jääke. Konteinerite vooderduseks sobib roostevaba teras või “pehme teras” (mild steel ). Vältida tuleks polüvinüülkloriidi, naturaal-, butüül- või neopreenkummi.
Ühesõnaga on tegemist väga ohtliku ainega, millega kindlasti asjatundmatutel ei tohiks väga kokkupuuteid olla ja enamasti ainult tööstustes kasutada.