10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2017-12-26
Kuupäev, millal dokument üles laeti
11 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
yazzukas
Õppematerjali autor
Episoodilised tegelased esinevad teoses vaid põgusalt Tüüp tegelane, kelles avalduvad teatava inimrühma iseloomulikud jooned. Prototüüp tegelikust elust võetud inimene, kelle põhjal on loodud tegelane Tegelased on kas muutumatud (ei arene aja jooksul) või muutuvad (arenevad aja jooksul lapsepõlvest täisikka jne) Tegelased on kas lamedad või sügavad, seejuures mängib olulist rolli tegelase areng (muutuv või muutumatu), keerukus (lihtsakoeline või keerulise siseeluga) ja kujutamise määr (kui lähedalt on tegelane välja joonistatud). Lame tegelane on tavaliselt antud tüüpidena, esitatud skemaatilisena. Sügav tegelane võib lugejat üllatada, lame mitte. Tegelase analüüsimise neli aspekti: Bioloogiline aspekt päritolu ja välimus, tegelase sugupuu Psühholoogiline aspekt tegelase siseelu, mõtted, soovid, lootused jne, mis suunavad ta käitumist
ning on võimeline selle metodoloogia(te) üle reflekteerima ja neid problematiseerima Aristoteles “Tõlgendusest” (Περὶ Ἑρμηνείας, De Interpretatione,350 eK). Millised küsimused võivad kerkida kirjandusteooriate rakendamisel ja tõlgendamisprotsessis? Küsimused: Kuidas eristada õiget ja valet, kvaliteetset ja mittekvaliteetset tõlgendust? Kuidas me teame, et tõlgenduse abil saadud tähendused on täpsed ja asjakohased? Kus on tõlgendamise abil tuletatud tähenduse piirid? Kuidas me teame, et mingi lauset tuleb lugeda iroonilises võtmes ja mitte sõnasõnalt? Mis juhtub juhul, kui meie tõlgendus lahkneb märkimisväärselt autori omast? Mis juhtub juhul, kui kasutame tõlgendamiseks analüütilisi ’tööriistu’, mida teose kirjutamise ajal ei tuntudki?
Analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui teatud tüüpi metodoloogiat ning on võimeline selle metodoloogia(te) üle reflekteerima ja neid problematiseerima Aristoteles "Tõlgendusest" ( , De Interpretatione,350 eK). Millised küsimused võivad kerkida kirjandusteooriate rakendamisel ja tõlgendamisprotsessis? Küsimused: Kuidas eristada õiget ja valet, kvaliteetset ja mittekvaliteetset tõlgendust? Kuidas me teame, et tõlgenduse abil saadud tähendused on täpsed ja asjakohased? Kus on tõlgendamise abil tuletatud tähenduse piirid? Kuidas me teame, et mingi lauset tuleb lugeda iroonilises võtmes ja mitte sõnasõnalt? Mis juhtub juhul, kui meie tõlgendus lahkneb märkimisväärselt autori omast? Mis juhtub juhul, kui kasutame tõlgendamiseks analüütilisi 'tööriistu', mida teose kirjutamise ajal ei tuntudki?
Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel, kuidas kirjandusprotsessis toimub eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. 3.Miks uurida kirjandust? Kirjanduse uurimise eesmärk on saavutada täielikum, kvaliteetsem, ja rahuldavam käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Nimelt on kirjandusteaduse enda sünd seotud arenguga, mida Hegel on nimetanud kunsti lõpuks. See tähendab, et kirjandusteaduse teke on seotud tõsiasjaga, et kunst, sh ka kirjandus, kaotas võime ulatuda vahetult oma publikuni. Kirjandus hakkas vajama vahendamist, tõlgendamist, seletamist jne. Kui kirjandus suudab noori võluda ilma kriitika või teooria vahenduseta, asub ta veel kadestamisväärselt eelmodernses faasis. 1
1. Nimeta ja kirjelda erinevaid võimalusi antiikkirjanduse piiritlemiseks. Antiikkirjandust on võimalik piiritleda kolme erinevat moodi. Esimene ja kõige levinum määratlus on piiritleda kirjandust ajalooperioodide kaupa ehk jaotada ajalugu enam-vähem võrdse pikkusega perioodideks ja tuua välja sellele ajaperioodile iseloomulikke kirjandusvorme ja nende stilistilisi eripärasid. Võimalus on piiritleda kirjandust ka kultuuriruumi ja keele järgi. Sajandite jooksul muutusid nii Vana-Kreeka kui Vana-Rooma riigi valduste piirid väga laias ulatuses ning võimalik on eristada eri piirkondade kirjandust. Kolmandaks on võimalik eristada kirjandust ka murrete järgi, kuna eri ajastuil ja eri piirkondades kõneldi keelt erinevalt. 2. Millised on kreeka kirjanduse peamised perioodid? Vanakreeka kirjanduses eristatakse ajalooperioodide põhise määratluse järgi: 1) arhailine ajajärk 8. 5. sajandil eKr;
standardne, hierarhiline (nt zanrid : eepos, tragöödiad) 2. romantism : periodiseering 1790-1830 aastad, ent samas ka lainetena 20. sajandi alguses (Anna Haava luule nt) tekkis individuaalne ja kollektiivne tunnetus (nt rahvusriigid 19 sajandil, rahva hing ja kultuur); saksakeelse kultuuri areng (mõjud Eestis) 3. realism : on vastureaktsioon romantismile, tekib range normeeritus kunstis jm, päevakorral kirjanduses : jutustamine kui maailma vahetu jäljendamine (on ise või midagi muud); tekivad must-do'd, nt kui oled kirjanik, siis pead kindlasti käima Pariisis; elupõhjendustejäljendamine, realismi aluseks prantsuse keelne kultuur. kinnistus 19. sajandi romaanis,
Tüüp on ilma eriomaste iseloomujoonteta, ent ta aitab ilmekalt avada ajastule eriomast. PROTOTÜÜP- päriselust võetud inimese põhjal loodud tegelane. Tegelased võivad olla kas muutuvad või muutumatud - suurte panoramromaanide käigus võib nt tegelane suureks kasvada. Samas see ei ole vajalik hea romaani kirjutamiseks. Tegelased on kas lamedad või sügavad. ! *tegelase keerukus - kas tegelane on lihtsakoeline või keerulise seiseeluga? ! *tegelase areng - kas tegelane on muutuv või muutumatu? ! *tegelase kujutamise määr - kui lähedalt ja üksikasjaliselt on tegelaskuju teoses välja joonistatud? Sügav tegelane- keeruline ja arenev, autor on teda kujutanud detailselt Lame tegelane on lihtsakoeline ja muutumatu, teda pole lähedalt kujutatud. Lame tegelane on sageli taandatav ühele ideele või iseloomujoonele, sageli on lamedad tegelased antud tüüpidena. Tegelast saab analüüsida nelja aspekti kaudu: ! *Tegelase bioloogiline aspekt:
Kirjandusel on analüütiline, kriitiline, aga ka säilitav, konservatiivne roll. Kirjanduse mõiste on ajalooliselt muutlik. Kirjandus (ld k literatura) oli algselt seotud kirjatähe (ld k littera) mõistega ja tal oli tehniline sisu. Kirjandus uuris tähestikku, grammatikat, teksti, haritust ja õpetatust. Viimase uurimine osutus kõige püsivamaks. Keskajal oli kirjandus seotud kirjavaraga (ld k scriptum). Autonoomne kirjanduse valdkond tekkis 18.-19. sajandi vahetusel ning see areng oli seotud esteetika tekkimisega. Tekkis ilukirjanduse (pr k beller lettres) mõiste. Kirjandus on väljamõeldis (ingl k fiction), mille vastandnähtuseks on mitte- väljamõeldis (ingl k non-fiction). Väljamõeldis on vale (lie) või poeetiline kujutelm (poetical imagery). Hiljem selle tähendus kitsenes. Tänapäeval mõeldakse väljamõeldise (fiction) all ilukirjandust, proosateoseid. Väljamõeldise ja mitte- väljamõeldise eristamine on üha keerulisem
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid