Tolerantsus enda ja teiste suhtes (3)

Tolerantsus enda ja teiste suhtes
Ühiskond on arenenud viimaste sajanditega jõuliselt. On tekkinud palju uusi arusaamasid, kombeid, hoiakuid ja uskumisi. Nii mõnigi neist on vastukarva teisitimõtlejatele, mis tekitab paljudes pahameelt ning vajadust mässamiseks. Saksa filosoof Arthur Schopenhauer ütles kord, et kuigi ümbrus on sama, elab igaüks meist erinevas maailmas. Samuti ei tohi ka unustada, et inimene, kes ennast ei armasta, ei suuda armastada ka kedagi teist.
Selleks et muuta maailma paremaks paigaks, tuleb alustada iseendast. Oma arvamuste, hinnangute ja ka välimuse väärtustamine on oluliseks aspektiks edasisel eluteel. Julgus öelda välja mõte sellisel kujul, mis on mõtlejale kõige omasem, puudub paljudel. Kardetakse erineda massist, loobudes oma, võib-olla antud situatsiooni parimast lahendusest. Enesekindlus mängib kõigi elus tähtsat rolli. Ei ole võimalik saavutada midagi suurt ja olulist kellegi teise arvelt. Peale selle on teiseks suureks komistuskiviks välimus. Meedia justkui propageeriks iluideaale kondiste supermodellide näol. Televiisorist ja internetist näiv maailm tundub olevat paljudele noortele ja ka eakamatele elamisnormiks. Kuid mis saab siis, kui nendele ei vastata? Paistab,nagu oleks kaks võimalust, mis antud olukorras tuleks kõne alla. Üheks neist oleks leppivus. Mitte keegi pole täiuslik, aga kõik on täielikud. Teine võimalus oleks püüdelda maksimaalse tulemuse suunas. Kogemus on näidanud, et alati saab paremini minna. Muutlik meel ja hetkeajendil tehtud otsused võivad muutuda vastupidiseks ja veel omakorda uueks mõtteks. Selle põhjal otsustades tundub tolerantsus enda vastu parimaks lahenduseks. See ei tähenda muidugi alla andmist, vaid oskust olla üle oma vigadest, ning osata nendest õppida.
Lihtne on näidata näpuga teiste peale või naerda nende vigade üle, teadmata tegelikke põhjuseid. Leidub inimesi, kes pilluvad halvustavaid pilke viieteistaastase neiu suunas, kes hoiab käes oma aastavanust last, teadmata, et kaks suve tagasi see sama tüdruk vägistati. Samuti kiputakse pilkama ülekaalulisi, süüdistades neid endid selles, kuigi tegelik põhjus võib olla hoopiski haigus, mille tõttu kehakaal kontrollimatult suureneb. Väga palju tehakse ennatlikke järeldusi esmamulje põhjal, viitsimata süveneda probleemi tõsidusse. Samuti ei suuda suur osa ühiskonnas leppida homo-või lesbisuhtega, öeldes, et omasooiharus on tabu . Südant ei saa sundida , armastada teist on legaalne. Selle asemel, et teha teisitimõtleja maatasa, võiks pakkuda ümbruses olevad toetust. Tihti peab siinkohal paika ütlus, et kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Kohati on jäänud mulje, et teiste vigade esile toomine viitab sellele, et kritiseerijal on endal teatud luukered kapis, mida püütakse varjata.
Eestlastel on mitmeid kordi olnud probleee Vabariigis elavate idanaabritega. Meenutades näiteks 2007. aasta pronksööd, kui vene rahvusest elanikud näitasid pahameelt Aljoša teisaldamisplaanide vastu, tekitades üüratult kahju pealinnale. Selle, ning ka muude kokkupuudete tõttu on raskusi kahel, ühel maal elaval rahvusel kasvõi viisakuse piirides läbi saada. Antud juhus muidugi ei puuduta terviklikku ülevaadet, vaid äärmuslikke valikuid . Tekib küsimus, et kuidas leida ühist keelt kahe vaenlase vahel. Minevikus toimunud raputavad sündmused ei unune eal, neist räägitakse kõikjal, uutele põlvedele ajalootunnis. Utoopiline on ka mõelda, et see vaen kunagi lihtsalt unustatakse. Parimaks lahenduseks sellele ehk oleks ühispidudelt rohke osavõtt, mille läbi püüdes näidata tolerantsust. Tuleks elada olevikus , vähesel määral ka tulevikus, aga mitte tervenisti minevikus. Selline plaan läheks käiku juhul, kui mõlemal osapoolel oleks oma motivaator, suunates üheskoos parima tulemuse poole.
Paljude sõprusringkonnas on kasvõi üks isik, kes ei oska hinnata mingit erinevat rahvust, tema eripärasid ja kombeid. Leitakse, et teatud riigi käitumisnormid või niinimetatud kombed on tobedad, ei saada üldse aru kuidas kohalikud suudavad nendest kõikidest kinni pidada. Siinkohal on suureks abimeheks reisiraamatud . Soojad kiidusõnad pälvinud raamat „Siiditeel“, mille autoriks on Peeter Vähi, kirjeldab täpselt erinevate kultuuride omapärasid. Tänu autori laiale silmaringile, suurepärasele analüüsimisoskusele ja tolerantsusele maalib see teos lugejale täpse pildi piirkondadest, kuhu tihti eestlased ei satu, näiteks Pakistan, India, Hiina, Türgi, Iraan , Afganistaan ja Süüria. Teose lõppu jõudes on ka uudishimuliku lugeja ilmaring avaram ning suudetakse paremini mõista miks käituvad osad meie mõistes kummaliselt.
Selleks, et saata korda midagi suurt, tuleb alustada kõige väiksemast tükist. Enda vigadega leppimine on juba oluline samm edasises elus. Pärast seda on tükkmaad lihtsam mõista oma sõpra, ema või teisest kultuurist pärit kodanikku. Tihti tahetakse kiiresti otsutada mis inimesega on tegu, andes iseloomustus esmamulje puhul, hoolimata tõsiasjast, et probleem võib ulatuda sügavamale, kui see paista võib. Selle asemel, et mõista kedagi süüdi, tuleb mõista ta õigeks.