kogemusi napib. Suureks probleemiks oli tõsiasi, et puudusid kitsede söötmisnormid, mistõttu normeeritud söötmist ei saanud rakendada. Eesti kohalikule piimakitsetõule sobivad söötmisnormid tuletati NRC (1990) normide alusel ja teiste kirjandusandmete põhjal (The Nutrition of Goats, 2004). Seejuures arvestati Eesti kitsekasvatuse tavatingimusi ning kohalikule kitsetõule omast piimajõudlust, kasvu ning arengut. Sarnaselt teiste loomaliikidega leiti ka kitsede summaarsed päevased toitefaktorite tarbenormid partsiaalnormide põhjal. Aluseks võeti metaboliseeruva energia, proteiini, seeduva proteiini, kaltsiumi ja fosfori tarve, mis kulub elatuseks, kehamassi juurdekasvuks, emasloomadel ka loote kasvatamiseks ja piima tootmiseks. Vastavate partsiaalnormide liitmisel saadi nende toitefaktorite summaarsed päevased tarbenormid. Mineraalelementide ja vitamiinide kohta partsiaalnorme tavaliselt välja ei tooda. Nende leidmisel võetakse aluseks
Tekivad lenduvad rasvhappe gaasid. Söötade seedekoefitsent Võrreldavad veiste ja lammastega, lutserni org.ainetest seedub 60%, jõusöödal 75% (veisest parem). Seedetalitluse areng varsal Sünnijärgselt emapiim. Maos lõhustub piimarasv e. lipaas 80-90% ja valk e. katepsiin (pepsiini ei ole) ph 3-4 Toitefaktorite tarve iibeks. Proteiinitarve - proteiini on varsal rohkem kui põrsal või vasikal. Proteiini kasutegur: 1kg juurdekasvuks kulub seeduvat proteiini 500g (Ca 25g; P 12g) Lootetarve - tiinus 340p. (sündinud varsas palju kuivainet, 24%) . Põhiline kasv tiinuse 8-11 kuuni, 1-7 kuuni talletub 11% energiastst ja 10% valgust. Liikumistarve - 30% elatustarvest Piimatootmistarve - Piim lehjem kui lehmal või seal
Rapsiõli 99,9 35,9 - - - - - - Söödapeet 11 1,5 1,0 0,5 0,2 0,8 0,2 0,4 Allikad: A.Lember, V.Luts, Ü.Roosmaa, A.Oja. Seakasvatus ja sealiha tootmine 1990; Põllumajandusloomade söötmisnormid koos söötade tabelitega, 1995. Vabariiklik söötmisalase uurimistöö koordineerimise komisjon Tabel 4. Toitefaktorite konsentratsioonimäärad kasvatavate sigade kuivsööda 1kg kohta* Näitajad Ühik Põrsad Kesikud Nuumikud (10-20 kg) (20-60 kg) (kuni 60 kg) Metaboliseeruv MJ/kg 12,0 12,0 12,0 energia Proteiin % 18,0 15-16 13-14
kuusel võõrutusel 7-8kg). Põrsaste õige võõrutuseelne ja järgne söötmine on väga olulise tähtsusega. Võõrutamine toimub tavaliselt järsult - emis eraldatakse põrsastest, põrsad jäävad emapiimata ning nälg sunnib neid rohkem tarbima lisasööta. Võõrutusperioodil (nädal enne ja kaks nädalat pärast võõrutamist) ei tohi teha muutusi põrsaste söödaratsioonis. Kesikute kiire kasvu ja hea söödaväärinduse tagab nende isukohane söötmine täisväärtusliku, kõikide toitefaktorite osas hästi tasakaalustatud ratsiooniga. Intensiivse tailihakasvu perioodil tuleb eriti jälgida kriitiliste aminohapete sisaldust söödas. Võimaluse korral tuleks emiseid ja orikaid pidada eraldi sulgudes. Kesikud kasvavad sujuvalt üle nuumikuteks. Suuremates seafarmides söödetakse tänapäeval kesikuid täisratsiooniliste kuivsöödasegudega, mis peaksid sisaldama 15-16% proteiini. Erinevalt kesikutest tuleb
Põrsaste õige võõrutuseelne ja järgne söötmine on väga olulise tähtsusega. Võõrutamine toimub tavaliselt järsult - emis eraldatakse põrsastest, põrsad jäävad emapiimata ning nälg sunnib neid rohkem tarbima lisasööta. Võõrutusperioodil (nädal enne ja kaks nädalat pärast võõrutamist) ei tohi teha muutusi põrsaste söödaratsioonis. Kesikute kiire kasvu ja hea söödaväärinduse tagab nende isukohane söötmine täisväärtusliku, kõikide toitefaktorite osas hästi tasakaalustatud ratsiooniga. Intensiivse tailihakasvu perioodil tuleb eriti jälgida kriitiliste aminohapete sisaldust söödas. Võimaluse korral tuleks emiseid ja orikaid pidada eraldi sulgudes. Kesikud kasvavad sujuvalt üle nuumikuteks. Suuremates seafarmides söödetakse tänapäeval kesikuid täisratsiooniliste kuivsöödasegudega, mis peaksid sisaldama 15-16% proteiini. Erinevalt kesikutest tuleb nuumikutele antavaid söödakoguseid piirata, neid ei söödeta
Väga oluline roll referaadi koostamisel oli ka kindlaks teha, kuidas annab igapäevaselt põllumajandusloomade söömust optimeerida maksimaalse kasu saamiseks. 3 1. Mis on söömus? Söömuse all mõistetakse looma poolt päevas tarbitud söötade ja neis sisalduvate kuiv- ja/või orgaanilise aine kogust. Söömusest võib rääkida ka kui sööda vastuvõtust. Analoogiliselt võib välja arvutada ka sööda üksikute toitefaktorite, näiteks proteiini, kaltsiumi või fosfori jt. söömuse. Mitmetel juhtudel loomade söömust ei piirata, näiteks loomade karjatamisel. Söömust ei piirata ka kui põrsastel ja kesikutel on sööta küllaldaselt. Vastavalt talitatakse ka tihti lindude söötmisel. Sõltuvalt koostatud söödaratsioonis olevate söötade maitsvusest, füüsikalistest ja keemilistest omadustest moodustab ratsiooni kuivaine maksimaalne söömus põllumajandusloomadel 3..
jaguneb kaheks põhifraktsiooniks. Alaossa jääb vatsavedelik, selle pinnal ujub kergem tahke sööt. Mälutud söödamass suunatakse kiidekasse. Kiidekas sööt peenestatakse täiendavalt kiidekalehtede vastastikuse hõõrdumisega. Samuti toimub selles teatava osa lenduvate rasvhapete imendumine. Kiidekast liigub söödamass libedikku, kus algab pärisseede. 25. Veiste söötade liigitamise põhimõtted Üldisemalt jaotatakse söödad rühmadesse toitefaktorite kontsentratsiooni ja kiudaine sisalduse järgi. Söötade põhirühmad: 1) koresöödad, 2) jõusöödad; 3) mahlakad söödad. Koresöödad: koosnevad taimede vegetatiivosadest. Koresöödad kindlustavad mäletsejatele omase seede funktsioneerimine ning annavad organismile tarvilikku energiat. Põhilised koresöödad on haljassöödad, pikaajaliseks säilitamiseks töödeldud haljassöödad (hein, kuivsilo, märgsilo, rohujahu) ja põhk
· 20 kg-se päevatoodanguga lehm 85 liitrit · 30 kg-se päevatoodanguga lehm 100 liitrit Suure osa veetarbest võib lehm katta haljassöötade arvel, kuid see ei rahulda kogu veevajadust. Kuumade ilmadega veevajadus suureneb. Talvel joodetakse lehmi 2 korda päevas, suvel 4-5 korda päevas. SÖÖDARATSIOONIDE KOOSTAMINE LÜPSILEHMADELE Söödaratsioonide koostamisel tuleb jälgida, et päeva jooksul antavad söödad kataksid looma vajadused peamiste toitefaktorite osas. Toitefaktorite proportsioonid ratsioonides peavad olema kindlas tasakaalus (ühe või teise puudus või liiga suur kogus võib põhjustada ainevahetushäireid ja toodangutaseme langust). Söödad ei tohi kahjustada looma tervist ja toodangu kvaliteeti ning nende kogused peavad olema reaalselt söödavad. Seejuures peab ratsiooni hind olema võimalikult madal. Keskmine lehm (500-550 kg) vajab elatuseks 5...5,5 sü ja 300...330 g seeduvat
Künast söötmisel peavad kõik sead mahtuma samaaegselt küna äärde sööma. Ühele võõrdepõrsale tuleb sirge küna korral tagada söödafronti 0,2 m ja fassongküna korral 0,15 m. Groba 20 söödaautomaadiga saab sööta kuni 16 siga, 20-põrsalisse sulgu tuleks panna 2 söödaautomaati. 6) Emiste söötmine reproduktsioonitsükli jooksul. Kui imetamisel saavad emised tihtipeale sööta tarbest vähem, siis tiinuse ajal söödetakse neid tavaliselt energia- ja teiste toitefaktorite tarvet tunduvalt ületavate ratsioonidega. Tiinus- ja imetamisperiood on aga omavahel integreerunud, st tiine emise söötmistugevus mõjutab tema söödatarbimist ka imetamise ajal. Tiine emis vajab sööda toitaineid elatuseks, loodete kasvuks ja emakavälise kehamassi juurdekasvuks, imetaval emisel tuleb lisaks elatustarbele arvesse võtta piima tootmiseks vajaminev söödakogus. 7) Vabade ja tiinete emiste pidamine. Vabad emised eelistavad lamada üksteise lähedal lamamisalal
Paljudes reaktsioonides kasutatakse koensüüme NAD+/NADH NADP+/NADPH FAD/FADH2 Hüdrolüüs Reageeriv molekul laguneb vee toimel kaheks iseseisvaks molekuliks Ensüümid: hüdrolaasid, esteraasid, peptidaasid, proteaasid, glükosidaasid jne Tavalisemad hüdrolüüsitavad sidemed on Estrid- rasvades Amiidid- valkudes Glükosiid- süsivesikutes SÖÖTMISÕPETUS SÖÖTADE PÕHILISED TOITEFAKTORID TOITEFAKTORITE ÜLDINE KLASSIFIKATSIOON TOITEFAKTORID ENERGIA - kõikide biokeemiliste protsesside käivitaja. Söötade energiasisaldus sõltub nende kuivaine koostisest. Rasvarikaste söötade kuivaine 1 kg võib sisaldada kuni 6 megakalorit (Mcal) energiat, rasvavaeste söötada kuivaine kg 3,6 - 3,8 Mcal. Kuivaines sisalduv toorkiud on sööda seeduva energia sisaldust vähendav komponent. Toorkiud on
st kuni 1995. a. P ja N emissioon vastavalt 58 ja 12 %. 48. Sigade söötmisstrateegia toitainete emissiooni vähendamiseks. SÖÖTMISSTRATEEGIA TOITAINETE EMISSIOONI VÄHENDAMISEKS 1. Erinevate maade söötmisnormides (USA NRC, 1998; UK ARC, 1981; Austraalia SCA, 1987; Holland CVB, 1994; Saksamaa GFE, !987; Prantsusmaa INRA,1984) sigadele soovitavalt toitainete kogused varieeruvad ja on antud nö keskmisele seatüübile. Sea toitefaktorite tarvet mõjutab tema geneetiline potentsiaal, 24 söötmismeetod, keskkonna tingimused, sööda koostises olevate ingredientide sisaldus. Sigade tüüp on viimase kümne aasta jooksul muutunud, ostjad eelistavad taist liha, selliste sigade toitainete tarve võib olla suurem. 2. Söötmisnormides ei ole toodud toitainete omastatavust üldjuhul neid andmeid ka
mikroorganismidel kasutamata oma kehavalgu tootmiseks. Söötmise normeerimine, normeeritud söötmine Söötmisnormid jaotatakse partsiaalseteks ja summaarseteks. Praktikas kasutatakse ainult summaarset. Partsiaalsed - elatustarve, toodangutarve (jaguneb - piimatootmistarve, juurdekasvutarve, liikumistarve, munatarve), lootetarve, Summaarseid tarbeid väljendatakse kas kvantitatiivselt või kvalitatiivselt ( sisaldab toitefaktorite kontsentratsioonimäärasid ) . kvalitatiivne meetod on valdav, hobuste seas veel kasutatakse, kuid vähe. Elatustarve, millest sõltub. Sõltub esiteks energiast - on olemas netoelatustarve ja normaalelatustarve. Netoelatustarve = nälgiva ja lamava looma soojusproduktsiooniga. Ainevahetuse mass - , W eluskaal , Netobaasainevahetus sõltub : organismi vanus ( aretustase mõjutab omakorda) , sugupoolest
arenguks. Emiste söötmine reproduktsioonitsükli jooksul Seafarmides põhjustab probleeme suguemiste liigne lahjumine imetamisperioodil, millega kaasneb nende reproduktsioonijõudluse vähenemine või hoopis karjast väljalangemine. Liigse lahjumise peamised põhjused on seotud emiste ebaõige söötmisega reproduktsioonitsükli erinevatel perioodidel. Kui imetamisel saavad emised tihtipeale sööta tarbest vähem, siis tiinuse ajal söödetakse neid tavaliselt energia- ja teiste toitefaktorite tarvet tunduvalt ületavate ratsioonidega. Tiinus- ja imetamisperiood on aga omavahel integreerunud, s.t. tiine emise söötmistugevus mõjutab tema söödatarbimist ka imetamise ajal. Tiine emis vajab sööda toitaineid elatuseks, loodete kasvuks ja emakavälise kehamassi juurdekasvuks, imetaval emisel tuleb lisaks elatustarbele arvesse võtta piima tootmiseks vajaminev söödakogus. Vabade ja tiinete emiste söötmine ja pidamine Vabade ja tiinete emiste ning kultide pidamine
Lüpsiks kuluv aeg moodustub erinevateks lüpsifaasideks kulutatud ajavahemike summast. Kõige pikem on lüpsi põhifaas, millele kestus oleneb lehma piimatoodangust, selle sõõrdumisest ja lüpstavusest, jäädes enamasti vahemikku 27 minutit. Udara ettevalmistusele, nisakannude allapanekule, järellüpsile ja nisade hooldusele kulub kokku 1,53 minutit (joonis 96). SÖÖDAD, SEEDE, SÖÖTMINE · Söötade liigitus · Üldisemalt jaotatakse söödad rühmadesse toitefaktorite kontsentratsiooni ja kiudaine sisalduse järgi. · Selle kohaselt jagunevad veiste söödad kolme põhirühma: koresöötadeks, kontsentreeritud söötadeks e kontsentraatideks e jõusöötadeks ja mahlakateks söötadeks. · Need omakorda aga juba konkreetsemalt erinevateks söödagruppideks. Lisaks neile kasutatakse söödaratsiooni koostamisel veel mitmesuguseid söödalisandeid. · Koresööt
Elatustarve sõltub looma vanusest, sugupoolest (isasloomadel on ainevahetus 15% kiirem kui emasloomadel) ja väliskeskkonnast (temp', tuul jne). Lootetarve sõltub loote suurusest ning vanusest. Lootetarve jagatase: a) viljastumisproduktidesse ladestunud energia (loode ise ja platsenta) b) udarasse ladestunud energia c) emakasisene soojusproduktsiooni juurdekasv Piimatootmistarve piimatootmistarbe normeerimisel lähtutakse piima koostisest ja toitefaktorite konversiooni efektiivsusest. Juurdekasvutarve sea juurdekasvu erinevates faasides muutub 1 kg juurdekasvu keemiline koostis ja energiasisaldus. 24 KALAKASVATUSE ERIALA Aretusõpetus 1. Eri tootmistüübile omane kehaehitus Kulesovi klassifikatsioon: Piimaveis kuiva kolmnurkse kehaehitusega, õhukese nahaga, vähese nahaaluse rasvkoega ja hõreda karvkattega. Lihastik on tagasihoidlikult arenenud
annaabi.ee 
