Tõeline tunne avaldub pigem teos kui sõnades (0)

„Tõeline tunne avaldub pigem teos kui sõnades“ (W. Shakespeare)
Keegi on öelnud, et: „Tõsiasi on, et suurimat õnne tunneme siis, kui iseennast suudame avada. Olguks selleks sõnad, milles avalduvad meie mõtted ja tunded või olgu see tegu, millesse panustame rohkem ka oma hinge“. Me armastame palju kõneleda, tahame näida seekaudu hoolivad ja mõistvad. Samas meie teod räägivad sageli meie tegudele vastu. Tahaksin keskenduda siinkohal enam tegudele. Mis on siis need teod, mis jäävad meisse ja mis suudavad meis tekitada tõelise tunde?
Tegusid , mille kaudu ennast on palju. Kas me märkame neid või teostame neid on iseasi . Üheks selliseks on hoolimine . Hoolimine selle sõna tegelikus tähenduses. Hoolimine mitte sõnade vaid tegude kaudu. Olgu selleks lähedase aitamine, kellegi ärakuulamine, mõistmine ja toetamine . Toetamine läbi otsese teo, tema eest hooldamise, söögitegemise või muidu abiks olemise kaudu, et tal kergem oleks ja et ta paremini toime tuleks.
Hea on meenutada äsja lõppenud jõuluaega, kus me teeme vast sõnadest rohkem tegusid, vahel heategusid. Toetame näiteks viletsusse sattunud inimesi, poetame kerjusele raha vms. Hea näitena on tuua inimesed, kes abistavad kodu ja töö kaotanud inimesi, et nad saaksid süüa, ennast pesta ja tunneksid ennast taas inimväärsena selles ühiskonnas. See on tegu, mis tekitab tegijale hea tunde ja kuhu peab panustama oma hinge. Seda ei saa kindlasti teha inimesed, kes ei hooli ja kes ei mõista inimesi enda ümber ehk inimesed, kes teevad suuri sõnu ja mitte tegusid.
Hea on meenutada ka lastekodulastele tehtavaid jõulukingitusi, annetuskorjandusi puuetega inimestele ja lastehaiglatele. See on selleks, et nad saaksid edasi õppida ja tunda end sama turvaliselt ka keskkonnas, kus ei ole päris oma kodu ja oma perkonda. Neid ei aita sõnad, kuigi need annavad tuge. Erinevate tegudega saab inimene ennast avades muuta teiste inimeste saatust ja õnnelikuks olemise tunnet . Sellesse on vaja ennast avada, panustada peale sõnade usku. lootust ja hinge. Vaid tegu, mis jätab teo tegijale hea tunde saab otseseks abiks abivajale ja see muudab sageli nende elu paremuse poole, annab võimaluse elada ja loob mõistmise teo tegijale endal.
Me saame ennast läbi tegude rohkem avada, sest sõnadesse ei mahu kõik alati, mida öelda tahame. Olgu selleks kas või suhestumine loodusega. Eelamisel aastal pea 50 000 inimest näitasid läbi tegude, et nad hoolivad, et neile ei ole ükskõik kuidas näeb välja meie sünnimaa. Nad ei rääkinud suurri sõnu, nad tegid ja sellest sündis koosolemise tunne ja koostöö ning see muutis paljude inimeste suhtumist ja suhestumist end ümbritsevasse keskkonda.
Meie viga on see, et me sageli ei julge ennast avada ja arvame, et sõnadega saame luua paljuski rohkemat kui tegelikkus. mõistmise ja tegude kaudu saame aga näidata teistele kui väärtuslikud nad on meie jaoks. Läbi selle loome usalduse, mõismise ja avame ennast rohkem. Siinkohal meenub väljend: “vähem sõnu ja rohkem tegusid“ ja just seda meilt oodatakse. Aga kas me ise oleme selleks alati valmis jääb meie enda tõelise tunde tunetamise taha.