Tõde ja õigus - Andrese iseloomustus (1)

Andres
Andres läks Vargamäele oma unistusi ellu viima. Ta oli alati unistanud kaunist kohast, kus tal oleks palju lapsi ja neid ümbritseks õnn ja rõõm. Kuid Andres ei osanud ettegi arvata, et loodus hakkab tema tegemistele nii vastu. Kuid ta tundis rõõmu töö tegemisest. Ta oli töökas ja sihikindel mees. Andres mõtles tulevikule ja sellele, kui hea kodu jääb järgi tema tulevastele põlvedele.
„Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui ta tundis selle esimese põllukraavi kaevamisel ja esimeste kivide korjamisel oma põllult, ja vaevalt tunneb ta seda tulevikuski.“ (V peatükk).
Kuid loodus hakkas Andrese tegudele üha rohkem vastu ning mees oli meeleheitel. Ta tegi koguaeg tööd ning sundis ka teised pereliikmed tööle. Lõpuks sai Andres aru, et ühte tööd tehes tekitab see ainult teist juurde. Ta oli väsinud ja tüdinenud. Sellest ajast peale, kui pere Vargamäele kolis, seadis Andres talu ja loomad esikohale. Ta unustas sageli, kui ränkrasket tööd peavad tegema tema lähikondlased. Tema naine Krõõt oli kord Andresele öelnud, et ei jõua tööd teha, kuid mees vaidles vastu, et pole ju nii raske. Ta ei mõistnud, mida naine läbi elas. Alles pärast Krõõda surma sai Andres sellest aru.
Andres tahtis ülekõige endale poega . Kahe tütre üle, mis tal juba olid, ta rõõmu eriti ei tundnud. Tal oli vaja poissi, kes talu päriks. Peale Krõõda surma hakkas Andres tallu perenaist otsima . Ning endale naist – oli ju vaja tallu veel lapsi saada. Soov täitud, talus sibas ringi palju lapsi ning Andresel oli selle üle hea meel.
Naabrimehe Pearuga vägikaika vedamine oli Andresele alati üle jõu käinud. Ta tahtis, et valitseks tõde ja õigus. Õigus pidi alati muidugi talle jääma. Kui keegi tema õiguses kahtles, valas ta viha kellegi peal välja. Sageli oli selleks uus talu perenaine Mari. Andres ei hoolinud sellest, et lapsed vägivalda pealt nägid. Tundes, et õigust ilmas pole, hakkas ta seda otsima Piiblist. Andres eemaldus inimestest, ta oli sünge ning see muutis teda karmiks. Öösiti ta nuttis ja rääkis jumalaga .
Pärast seda, kui Andres oli Krõõda surma põhjused unustanud, hakkas ta Marit ja lapsi jällegi raske tööga piinama . Ta ei mõistnud, et isegi loomad ei teinud nii palju tööd, kui tema lapsed. Mari Andresele: "Sa hoiad oma loomi mõnikord rohkem kui iseend ja oma lapsi."
Andrese suhted lastega ei olnud eriti head. Liisile ei olnud ta toeks sellepärast, et ta naabri Joosepiga kurameeris. Sageli tundis Liisi, nagu polekski ta Andrese tütar, kuna isa oli tema vastu kuri ning viskas ta isegi kodust välja. „Ma ei saa ju teda paluda, kui ta minuga nõnda räägib nagu oleks mina ja kõik teised süüdi, ainult temal on õigus. Löögu mind või maha, aga mina ei palu," rääkis Liisi. "Kui ta ütleks mulle ühegi ilusa ja hea sõna, nii et ma tunneks, et tema mind oma lapseks peab, siis ma teeks ehk kõik, mis ta tahab."
Andrese ainus tegu, mis pani Liisit tundma, et ta tõesti tütrest hoolib, oli kaasavara andmine.
Andres oli sihikindel, januned tõe ja õiguse järele. Ta oli hooliv , kuid sageli unustas seda välja näidata. Tema jaoks oli tähtis, et tulevastel põlvedel oleks hea elada.