Sisukord: Kes on tihased?...............................................................................................................3 Rasvatihase (Parus Major) elukombed...........................................................................4 Sinitihane (Parus caeruleus)........................................................................................... 6 Sootihane (Parus Palustris) ja põhjatihane (Parus Montanus)........................................7 Teisi tihaste liike............................................................................................................ 8 Sabatihane (Aegithalos caudatus)...................................................................................8 Musttihane (Parus Ater)................................................................................................. 8 Kukkurtihane (Remis Pendulinus)................................................................................. 9
Tutt- tihane on meie tihastest kõige okaspuulembesem ja eelistab esmajoones mände. Igasugust tüüpi männimetsades on ta niisama iseloomulik nagu musttihane kuusikutes. Võrdlemisi harva satub tutt-tihane kuuse- ja lehtmetsadesse, linnu ja asulaid aga lausa väldib. Tutt-tihase laul on kutsehüüdudega segatud tasane ettekanne sidistavaist, siristavaist ja kuristavaist helidest. Eesti mandriosas on tutt-tihane üldlevinud sage haudelind, läänesaartel aga pesitsejana puudub. Tihaste hulgas on ta oma eluviisilt kõige paiksem ega võta isegi nooruses ette ulatuslikumaid hulguliikumisi. Tutt-tihaste paarid hoiavad kokku aasta läbi. Pehmete talveilmade korral eralduvad paarid salkadest juba veebruaris. Pesa ehitab tutt-tihane enamasti puuõõnsustesse, milleks kasutab sageli ära väike- kirjurähni ja teiste tihaste, eeskätt põhjatihase vanad pesakoopad, oksaaugud, puulõhed. Üsna meeleldi kasutab tutt-tihane ka ülesseatud pesakaste. Vahel on ta pesitsenud ka
ettepoole kaardus. Tal on valge kaelus, pruun keha pealpool ja helehall alapool, küljed on roostesed. Isas ja emaslinnud on sarnased, noorlinnud on prunimad ja nende tutt ei ole nii kaardus. Tutt-tihase laul on kutsehüüdudega segatud tasane ettekanne sidistavaist, siristavaist ja kuristavaist helidest. Eesti mandriosas on tutt-tihane üldlevinud sage haudelind, läänesaartel aga pesitsejana puudub. Tihaste hulgas on ta oma eluviisilt kõige paiksem ega võta isegi nooruses ette ulatuslikumaid hulguliikumisi. Tutt-tihaste paarid hoiavad kokku aasta läbi. Pehmete talveilmade korral eralduvad paarid salkadest juba veebruaris. Tutt-tihane moodustab talviti teiste tihastega väikeseid parvi, kellega koos süüa otsitakse. Salkasid moodustavad nad juba ka peale pesitsust, siis on need pesakonnasalgad. Tutt-tihane kogub talveks toidutagavarasid, peites toitu jne puupragudesse jne.
Sissejuhatus Metsa taga soos, põõsas, pilliroos väike linnupesa. Linnu ema, isa Sulle ehitanud, kõrred kokku kandnud, munad sisse pannud. Kogu loomariigis on just linnud need, kes inimese tähelepanu kõige enam köidavad. Lindude kaunis laul, värvilised sulekuued, lendamine ja nobe tegutsemine elustavad loodust. Paljude lindude elupaigaks on metsad, pargid ja aiad. Tihaselised Tihaste suguseltslastel on palju ühiseid jooni. Kõik liigid häälitsevad peenikest ja puhast "sii-sii-sii'd" või "tii-tii-tii'd". Neile kõigile meeldib nii liha kui taimetoit. Tihaseid hakkab suuremal arvul nägema talve hakul, kui külm ja näljanäpistus neid elumajade juurde ajab. Kui tihane sügisel välja tuleb, saab külma ja tuisku. Tihane on tuntud ja armastatud oma südiduse poolest. Ei nad hooli külmast ega lumest. Rasvatihaste seltsis võib näha musttihaseid, põhjatihaseid,
kaela alt valge, kõht kollane: nokib, nokitab, vaatab targasti: sisse tihase viis on see -, kaela alt valge, kõht kollane! Vestab nokka, vaatab targalt ta: vaene linnuke, talve käes üksinda! Hädasti, hädasti seda sain mõtelda, lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga teine ka! Vaatavad mind nad kui kahjurõõmuga, vaatavad, hüppavad, lendavad minema. Järele jään neid vaatama. Mõtlen ma: tuli ta lahtistel tiibadel lennuga teine ka. Analüüs: Minu arvates nautis Liiv nende tihaste vaatlemist. Midagi erilist siin öelda, ei saagi. ,,Sa oled kui salanaine" Juhan Liiv Sa oled kui salanaine, mu kallis kodumaa; ja seda küll avalikult ei tohi nimeta. Kui vahest nagu vargsi mõte su poole käis: siis panevad seda nad pahaks, kõik ilm sest siis kisa täis. Ma neidu armastasin, ei kostnud ta ,,ei", ei ,,ja" vist polnudki tal kosta, vist vaikis lootuseta. Ma isamaad armastasin. Ja see ei kostnud ka. Vist polnudki tal kosta, vist vaikis lootuseta. Analüüs:
Tuleb arvata, et laul on lindudel mitte ainult vajaduseks, vaid pakub neile ka suurt rahuldust. Juba on ammu on laululinnuhuviliste poolt märgitud, et ühe linnuliigi laul on erinevates elupaikades erinev. Lindude laulule on iseloomulik individuaalne muutlikkus. Ühe linnuliigi hulgas, ühes ja samas elugpaigas esinevad lauljad, kelle laul paistab eriti silma ilu, tugeva kõla, meeldiva tämbri poolest. Selliseid lauljaid kohatakse ööbikute, metsvintide, tihaste, siisikeste, põõsalinude, laulurästaste keskel ja neid hindavad linnulaulu armastajad eriti. Pärast poegade koorumist muutub lindude laul harvemaks või katkeb täiesti: vanemad toidavad ja kasvatavad poegi. Sel ajal on lindudele iseloomulikud omapärased hüüded. Kõik teavad hauduja kana murelikku loksumist, kes kutsub kokku oma poegi, pesas, istuvate noorte pääsukeste poegade elavat vidistamist, kes vastavad vanemate kutsele, väikeste lindude häiritud siutsumist, rästaste
Pisikest pöialpoissi on nimetatud ka Euroopa koolibriks, sest ta on Euroopa laululindudest kõige pisem, kaaludes ainult 5...6,5 g. Üle lagipea käib tal kitsa äärisega kuldkollane triip, tiibadel on kaks valget vööti ja selg on rohekas. Seda väikest linnukest näeme alalises nobedas liikumises okaspuude võrades. Vahel ripub ta oksa küljes nagu tihane, teinekord rapleb paigallennul oksa kohal nagu lehelind, et napsata putukaid. Sügisel ja talvel liitub ta sageli tihaste segasalkadega. LAANEMETSA IMETAJAD-Laanemets on koduks ka paljudele imetajaliikidele, nagu valgejänes, hunt, karu, orav ja paljud teised. Valgejänes-Valgejänes vahetab oma pruuni kasuka talveks valge vastu. Hästi tunneme tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on meie teisest jänesest - halljänesest, pisut väiksem ja kergem. Me võime teda näha üle kogu Eesti. Ta elab metsades ja rabades. Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus.
Pesa ehitatakse puuõõnsusesse ja selle kõrgus oleneb sobiva puuõõne kõrgusest. Pesa koosneb peamiselt samblast ja rohukõrtest, pesalohk on vooderdatud taimevilla ja karvadega. Pesas olevad munad on valged, roostepruunide pisilaikudega. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Poegi toidavad väikeste putukatega mõlemad vanalinnud. Peale poegade pesast lahkumist hulguvad sootihased pesakonniti ringi ja ühinevad ajuti teiste tihaste segasalkadega. METSKIUR Metskiur on väike varblasesuurune, aga viimasest sihvakam lind. Tema ülapool on pruun tumeda mustriga, alapool hele, tumedate triipudega. Erinevalt teistest kiurudest on metskiurul tugevasti kõverdunud tagavarba küünis. Saba on tal nõrga väljalõikega. Kuna ta on rändlind ja saabub meile kui kaskedel mahl parajasti jooksma hakkab, siis tuntakse vanarahva hulgas teda sageli ka mahlalinnu nime all.
kõige pisem, kaaludes ainult 5...6,5 g. Selle linnu ilu on kujutlematu: üle lagipea käib tal kitsa äärisega kuldkollane triip, tiibadel on kaks valget vööti ja selg on rohekas. Seda väikest linnukest näeme alalises nobedas liikumises okaspuude võrades. Vahel ripub ta oksa küljes nagu tihane, teinekord rapleb paigallennul oksa kohal nagu lehelind, et napsata putukaid. Sügisel ja talvel liitub ta sageli tihaste segasalkadega. Inimeste suhtes on ta usaldav. Nii nagu pöialpoiss ise on pisitilluke, on ka ta hääl ülipeenike, kuuldav ainult vilunud kõrvale. Seega võib tema laul olla kriteeriumiks kuulmisteravuse hindamisel. Vananevale inimesele muutub pöialpoisi häälitsus kuuldamatuks ühe esimese häälena looduses, sest vanaduses kõrv nii kõrgeid helisid lihtsalt enam ei taba. Elatanud inimene ei kuuleks pöialpoisi laulu ka siis, kui see laulaks otse tema kõrva ääres.
Pöialpoiss on väga väike lind. Tal on rohekas keha pealpool, kreemikas ja valge keha alaosa, kaks valget tiivatriipu ja valge nägu koos mustade silmadega. Pealael on kaks musta triipu, mille vahel isastel on oranzh ja emastel kollane triip. Nokk on must ja jalad pruunid. Pöialpoiss on väga vilgas lind. Ta suudab koha peal lennata, nokkides samal ajal oksalt mõne putuka. Seepärast kutsutakse teda ka Euroopa koolibriks. Talvel ühineb tihaste ja teiste metsalindude parvedega. Väga külmadel talvedel võivad külastada ka lindude toidulauda, et saada sealt veidi leivapuru. Pereelu. Pesa on kerakujuline ehitis ripub kõrge kuuseoksa küljes. Emaslind muneb pessa 713 muna, kuna pesa on väike, munetakse munad mitme kihina. Peale koorumist toidavad poegi mõlemad vanalinnud. Kui poeg süüa saab, läheb ta pesa põhja ja teeb järgmisele ruumi. See on ka kaitse külma vastu.
laululindudest kõige pisem, kaaludes ainult 5...6,5 g. Selle linnu ilu on kujutlematu: üle lagipea käib tal kitsa äärisega kuldkollane triip, tiibadel on kaks valget vööti ja selg on rohekas. Seda väikest linnukest näeme alalises nobedas liikumises okaspuude võrades. Vahel ripub ta oksa küljes nagu tihane, teinekord rapleb paigallennul oksa kohal nagu lehelind, et napsata putukaid. Sügisel ja talvel liitub ta sageli tihaste segasalkadega. Inimeste suhtes on ta usaldav. Nii nagu pöialpoiss ise on pisitilluke, on ka ta hääl ülipeenike, kuuldav ainult vilunud kõrvale. Seega võib tema laul olla kriteeriumiks kuulmisteravuse hindamisel. Vananevale inimesele muutub pöialpoisi häälitsus kuuldamatuks ühe esimese häälena looduses, sest vanaduses kõrv nii kõrgeid helisid lihtsalt enam ei taba. Elatanud inimene ei kuuleks pöialpoisi laulu ka siis, kui see laulaks otse tema kõrva ääres.
o Lennuvõimelisi järglasi oli okasmetsades rohke kui lehtmetsades o Okasmetsades koorujad elasid talve paremini üle o Üleüldse oli nende füüsiline tervislik seisund parem (toitumus on parem okasmetsades) JÄRELIKULT o Kas siis pesakastid lehtmetsades on ökoloogilised lõksud? o Okasmetsades on pesakondade ajal rohkem kvaliteettoitu · Miks siis lehtmetsi eelistatakse? o Nii on Lõuna-Euroopas, tihaste eelistus seal välja kujunenud o Tihaste peamine toit on lehtmetsades levinum · Lehtmetsad o Ca-rikkad o Fragmenteerunud o Sekundaarsed võsad o Tehispesad tõstavad tiheduse liiga kõrgeks · Okasmetsad o Pole toidupuudust o On õõnsuste puudus o On kaltsiumipuudus · Loomade tehiselupaikade rajamisel tuleb olla ettevaatlik
Mona Lisa, kes samuti õhulaevas kaasas oli, vaatas oma mõtlike silmadega Leonardole otsa ja naeratas.... Kui tihane tahtis rähniks saada ,,Ära siis liiga kauaks õue jää," manitses tihaseema tihasepoiss Taavit. ,,Sul on homme koolipäev ning õhtul tuleb veel nokkimist harjutada." ,,Ei jää emps," lubas tihasepoiss Taavi. Tihasepoiss Taavi pani kollase sulejope selga ning pähe tuttmütsi, - õues oli ikkagi juba talv ning üsna külm. Toa nurgast haaras ta kaasa kelgu. Tihaste kodu oli metsatukas kasepuul kümnendal korrusel. Taavile aga meeldis mängimas käia kodu lähedal tammepuu esimesel oksal. Talvel kattis tammepuu oksi lumi ning siis sai hästi kelgutada. Täna aga ei olnud ühtegi teist tihaselast õue tulnud ning Taavil hakkas natuke igav. Kaua sa ikka üksinda kelgutad. ,,Lähen täna natuke kaugemale metsa," arutles Taavi endamisi. ,,Äkki leian mõne uue sõbra." Taavi sidus kelgu nööri pidi jala külge, ning tõusis lendu
laululindudest kõige pisem, kaaludes ainult 5...6,5 g. Selle linnu ilu on kujutlematu: üle lagipea käib tal kitsa äärisega kuldkollane triip, tiibadel on kaks valget vööti ja selg on rohekas. Seda väikest linnukest näeme alalises nobedas liikumises okaspuude võrades. Vahel ripub ta oksa küljes nagu tihane, teinekord rapleb paigallennul oksa kohal nagu lehelind, et napsata putukaid. Sügisel ja talvel liitub ta sageli tihaste segasalkadega. Inimeste suhtes on ta usaldav. Nii nagu pöialpoiss ise on pisitilluke, on ka ta hääl ülipeenike, kuuldav ainult vilunud kõrvale. Elupaik ja -viis Elupaigaks on okas- ja segametsad, hulguajal ka igasugustes puistutes, isegi linnaparkides. Pesitsusajal paaridena, sügisel ja talvel hulgusalkades. Päevase eluviisiga. Ränne Eestis sage hulgulind, rändlind ja läbirändaja. Tavaline meie looduses nii suvel kui talvel
· Miks on oluline pesitsuse täpne ajastamine? See on edukuse võtme faktor. Lind peab saavutama piisava konditsiooni, enne ei saa pesitsema hakata. Pesitsuse täpne ajastamine on oluline kaskeskkonnast lähtuvalt, tuleb ajastada see nii, et hiljem oleks kindlasti palju röövikuid. · Millised on lindude võimalused kompenseerida kliimamuutustest põhjustatud fenoloogilisi nihkeid? Hakates varem pesitsema? Varasemaks muutunud Inglismaa tihaste pesitsus, sest seal on nihkunud ka pesitsuseelsed temperatuurid, mujal euroopas pole seda täheldatud. Vähendades kurna suurust? Siiani on leitud, et kurna suurus pole muutunud (see kui tihti muneb) Kiirendades haudumist? Haudumine võtab aega min. 12 päeva ja see aeg on suhteliselt konstantne. Hakates hauduma enne viimase muna munemist? Haudeperiood on lühenenud 2 päeva. Võimalik, et linnud on
98. Taadu, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 6 TIHASED RASVATIHANE. Tihase ilmumine koduõue ennustas külmade algust üle kogu Eesti. Seatap- pudel oli tihane laudaräästas ja vaatas rasvasaamist pealt. Kui lambanahk juhtus õue tahe- nema jääma, koorisid tihased sellelt rasvakorda. Mart Mägeri väitel on rasvatihane paljude paikades külmakuulutaja talitihane ning külmalind. Mõnikord on tihaste ilmumist elamute juurde peetud ka tuisu endeks. Kagu-Eestis peeti tihase häälitsemist teekäija suhtes vasakul heaks märgiks, paremal aga halvaks märgiks. Kagu-Eestis on ka kujutelm kahjulinnust seotud tihasega, kelle teatud häälitsemine piibi- tamine elamu läheduses on halb enne, kuulutades enamasti ette inimese või looma surma. Tihased on viiuldajad, soojadel märtsipäevadel aina saetakse. Metalselt ja puhtalt kuul-
annaabi.ee 
