Teostaja: Rando Randmaa 1 Töö ülesanne Teodoliidi vesiloodi, niitristi ja teljete parandamine. Klassi kõrguse leidmine üle nurgade. 2 Töövahendid Teodoliit, jalad, mõõdulint. 3 Töö käik Vertikaal ümarvesilood Koridoris panime püsti jalad teodoliidiga. Panin paika vertikaal ümarvesilood, seejärel panin paika kahe kruvidega horisontaalvesilood, pöörasin 90 kraadi ja panin kolmanda kruviga jälle paika. Pöörasin 180 kraadi ja vesiloo läks viltu keskelt. Horisontaalringi alidaadi silindrilise vesiloodi telg peab olema risti põhiteljega (põhitelg peab igas alidaadi asendis olema vertikaalne). Kuna mul vertikaal ümarvesilood läks viltu siis ma pean arvestama: Mulli kõrvalekalde suurus vastab kahekordsele veale
Maapinna kujutamine tasapinnana ja sfäärilisena Maapinna punktide kujutamise lihtsaim viis on kujutada neid ühel horisontaaltasapinnal. Selleks projekteeritakse maapinna punktid vertikaaljoonte järgi ühele horisontaaltasapinnale. Kõik vertikaaljooned peavad olema risti horisontaaltasapinnaga ja olema paralleelsed- so ortogonaalprojektsioon Horisontaalnurk- so. kahetahuline nurk läbi nurga haarade pandud vertikaaltasandite vahel. Mõõdetakse plaanil malliga, maastikul teodoliidiga, tahhümeetriga, bussooliga,goniomeetriga. Kaldenurk on kaldsuuna AB (AC) ja horisontaaltasandi vaheline vertikaalne nurk. Mõõdetakse tahhümeetriga, eklimeetriga. Komparaator- so. mõõteseade lindi pikkuse (l) võrdlemiseks etaloniga. Komparaatorid Väänas- Vääna Metroloogiakeskuses. Laius B on nurk, mis moodustub antud punkti läbiva loodijoone, täpsemini ellipsoidi normaali ja ekvaatori tasapinna vahel.
Puud, põõsad Erinevad katendid Hooned, rajatised, piirded Looduses leitud piiripunktid Kõrgused Erinevate kõlvikute piirid 4) Plaani koostamine Arvutis: Elektrontahhümeetrist laetakse mõõdistatud punktid arvutisse Koostatakse joonestamis fail Ühendatakse mõõdistatud punktid Vormistatakse plaan Käsitsi: Punktid mõõdistatud teodoliidiga Latipunktid nummerdatakse kogu plaani ulatuses üheselt Vajalikud suurused märgitakse väliraamatusse Tehakse situatsioonist krokii Tehakse arvutused Plaanile kantakse koordinaatristid Mõõdistaud punktid kantakse plaanile 5) Plaani väljastamine 24. Elektrontahhümeeter. Mis instrumendiga tegemist on ja kuidas temaga töötatakse. Elektrontahhümeeter koosneb: Elektroonilisest nurgamõõturist Kaugusmõõturist
Enne paigaldamist tuleb samba d vundamendi kandade lähedale asetada Olevenalt samba mõõtmetest ja kannu sügavusest kasutatakse 20-30 cm sügavuse kihiliselt Kui samba külje laius on kuni 40 cm aestatakse samba ogale küljele üks kiil, kui külg on laiem siis 2 kiilu. Kõige otstarbekamad on betoon või raudbetoon kiilud. Sambad rihitakse rangelt vertikaalasendisse samaaegselt nende ajutise kinnitamisega. Sambaid rihitakse kahe teodoliidiga. Monoliitimiseks nimetatakse raudbetoon elementide liitekohtade kinnitegemist. Kindlama ja tihedama liitekoha saab kui kasutada paisuvat tsementi. Samba monoliitmiseks nimetatakse vundamendi kannus asuva samba alumise otsa ümber oleva tühimiku täitmist betooniga mille mark peab olema vähemalt samba berooni margiga. Metall või puit kiiludega kinnitaud sammasmonoliiditakse kahes järgus. Esimene järk kuni kiilu alumiste otsteni ja kui
jm) kõrguste määramisel, kõrguskasvude määramiseks suurte vahemaade (mõni km) puhul. Kõrguskasvude määramisel trigonomeetrilise nivelleerimisega kasutatakse põhiliselt kolme viisi: ühest otsast nivelleerimist, kui viseerimiskiire kaldenurk mõõdetakse joone ühest otspunktist kahest otsast nivelleerimist, kui viseerimiskiirte kaldenurgad mõõdetakse üheaegselt joone mõlemas otspunktis (kahe teodoliidiga mõõtmine) keskelt nivelleerimist, kui joone keskele paigutatud teodoliidiga mõõdetakse mõlemas otspunktis olevale püstloodis latile (tähisele) kaks kaldenurka või seniitkaugust. 12. Prisma ja instrumendi kõrguse mõju kõrguskasvu saamisele trigonomeetrilise nivelleerimisega? 13. Kuidas toimub teodoliitkäigu trigonomeetriline nivelleerimine ja kõrguskasvude tasandamine? Kõigepealt mõõtsime esimeses jaamas tagasivaate (t) ja edasivaate (e) nii, et kompensaatornivelliir oli ühel kõrgusel, teise mõõtmise jaoks muutsime nivelliiri kõrgust.
okulaar asub pikksilma okulaari kõrval) ja vesilood. Treeger-ehk alus. Limb-kraadijaotisega. Kinnituskruvi-millega instrument statiivile kruvitakse. 19. Trigonomeetriline nivelleerimine. Trigonomeetriline nivelleerimine on punktidevahelise kõrguskasvu määramine viseerimiskiire vertikaalnurga suuruse ν ja punktidevahelise kauguse d järgi, arvestades instrumendikõrgust i ja viseerimiskõrgust v. Vertikaalnurk mõõdetakse teodoliidiga, kauguse saamiseks võib kasutada niitkaugusmõõturit ning viseerimiskõrguse fikseerimiseks peab kõrgust määratavas punktis olema vertikaalne latt. 20. Punkti kõrguse määramine horisontaalide abil. Maastikupunkti kõrgus kaardil määratakse horisontaalide kõrgusarvude ja lõikevahe järgi. Vaatame, kuidas seda tehakse. 1. Maastikupunkt või objekt asub horisontaalil, millel on kõrgusarv. Sellisel juhul näitab kõrgusarv punkti kõrgust maastikul
suuna või ristkoordinaatide võrgu X- telje suhtes. Esimesel juhul peab pikksilma suunamise punktile B olema teodoliidi limbi lugem võrdne 0°-ga, teisel juhul peab see lugem olema võrdne suuna AB direktsiooninurgaga . Polaarnurgad mõõdetakse tavaliselt ühepoolvõttega, kas vertikaalringi vasakul või vertikaalringi paremal asendis. Töö jaotus: Mõõtmise osaleb vähemalt kaks inimest , üks töötab teodoliidiga ja kirjutab mõõtetulemused väliraamatusse, teine liigub maastikul latiga, joonistab abtissi ja märgib sellele mõõdistatud punktide asukohad ja numbrid. Vajalik on aegajalt võrrelda väliraamatus ja abtissil olevate punktide numbreid, et vältida jämedaid vigu hilisemal plaani koostamisel. Töö lõpetamisel seisupunktis viseerib mõõtja uuesti lähtesuuna tähisele B ja teeb kontrolllugemi limbilt, viga võib olla ± 5'. o Ristjoontega
βi mõõdistamisvõrgu AB suuna või ristkoordinaatide võrgu X- telje suhtes. Esimesel juhul peab pikksilma suunamise punktile B olema teodoliidi limbi lugem võrdne 0˚-ga, teisel juhul peab see lugem olema võrdne suuna AB direktsiooninurgaga α. Polaarnurgad mõõdetakse tavaliselt ühepoolvõttega, kas vertikaalringi vasakul või vertikaalringi paremal asendis. Töö jaotus: Mõõtmise osaleb vähemalt kaks inimest , üks töötab teodoliidiga ja kirjutab mõõtetulemused väliraamatusse, teine liigub maastikul latiga, joonistab abtissi ja märgib sellele mõõdistatud punktide asukohad ja numbrid. Vajalik on aegajalt võrrelda väliraamatus ja abtissil olevate punktide numbreid, et vältida jämedaid vigu hilisemal plaani koostamisel. Töö lõpetamisel seisupunktis viseerib mõõtja uuesti lähtesuuna tähisele B ja teeb kontrolllugemi limbilt, viga võib olla ± 5’. Ristjoontega
ning seotakse omavahel armatuuri ja betooniga. Töödel osalevad teleskooptõstuki juht ja 2 paigaldajat. Lisa 3. 3.2.6. Geodeetilised märgid taldmiku plokkidele Geodeedid käivad objektil mitu korda, esmalt enne vundamendi taldmikeplokkide paigaldamist, teisalt peale paigaldamist, vahetult ennem monoliit betoonvöö ehitamist ja seejärel peale betoonvöö kivistumist. Geodeedid markeerivad teodoliidiga killustiku padjale, taldmikuplokkidele ja betoonvööle projektijärgsete seinte telgede täpsed asukohad, mille järgi vundamendi seinaplokid paika laotakse. Plokid tõstetakse paikka teleskooptõstukiga Cat TH 417'ga. Lisa 3. 3.2.7. Monoliitse betoonvöö ehitus vundamendi taldmiku plokkidele Monoliitne betoonvöö konstrueeritakse taldmikuplokkide peale, tasandamaks taldmikuplokkide paigaldamisest tulnud ebatasasusi ning tagamaks kaalu ühtlasemat jaotust. Betoon tuuakse
Kui vajatakse täiendavat jäigastamist, siis on see näidatud paigaldusjoonistel. Paigaldusmeeskond suunab posti poldigrupi kohale ja post lastakse hoolikalt alla pärast vastavat märguannet kraanajuhile. Posti vertikaalasendit kontrollitakse kõigepealt vesiloodiga (2 m), pärast seda reguleerib paigaldusinsener mutrid. Pärast ligikaudset reguleerimist tehakse vajalik jäigastamine ja loodimine. Alles seejärel võib tõsteseadme eemaldada. Täpset reguleerimist kontrollitakse teodoliidiga ja lõpetatatksee mutrite kinnikeeramisega. Vuukide täitmine mördiga tuleb teha võimalikult kohe pärast paigaldust. Vähemalt enne ülemiste konstruktsioonide paigaldust. Mört peab olema mittekahanev ja vastama üldnõuetele. 4 K R A A N A T A L A D TÕSTMINE RIHTIMINE 3. MONTAAŽITÖÖD 16 KINNITUS 5 T U G I F E R M I D
38. Lahtise nivelleerimiskäigu arvutamine. Kasut. liiniehitiste puhul. Algab reeperist A ja lõpeb reeperis B. hprakt = h1 + h2 + ... + hn hteor = HRpB HRpA fh = hprakt - hteor lub fh = ±50l mm phi = - fh / L * li hi' = hi + phi Hi = HRp + hi' 39. Pinnanivelleerimise välitööd. Tasasel maastikul nivelleeritakse ruutude meetodil. Ruudustik märgitakse maastikule lindi ja teodoliidiga, ekkeri abil. Punktide maksimaalne kaugus võib olla 20m. Ruutude tippude kindlustatuse aste sõltub sellest, kui kaua peab tähistus säilima. Kui tähistus on vajalik ainult mõõdistamise ajaks siis piisab tunnusvaiadest. Kui antud maatükil ei ole ennem tehtud situatsiooni mõõdistamist, siis tehakse seda üheaegselt ruudustiku märkimisega. Lisaks ruudustiku tippudele tuleb määrata ka maapinna isel. punktide kõrgused ja asukohad
38. Lahtise nivelleerimiskäigu arvutamine. Kasut. liiniehitiste puhul. Algab reeperist A ja lõpeb reeperis B. hprakt = h1 + h2 + ... + hn hteor = HRpB HRpA fh = hprakt - hteor lub fh = ±50l mm phi = - fh / L * li hi' = hi + phi Hi = HRp + hi' 39. Pinnanivelleerimise välitööd. Tasasel maastikul nivelleeritakse ruutude meetodil. Ruudustik märgitakse maastikule lindi ja teodoliidiga, ekkeri abil. Punktide maksimaalne kaugus võib olla 20m. Ruutude tippude kindlustatuse aste sõltub sellest, kui kaua peab tähistus säilima. Kui tähistus on vajalik ainult mõõdistamise ajaks siis piisab tunnusvaiadest. Kui antud maatükil ei ole ennem tehtud situatsiooni mõõdistamist, siis tehakse seda üheaegselt ruudustiku märkimisega. Lisaks ruudustiku tippudele tuleb määrata ka maapinna isel. punktide kõrgused ja asukohad
Seega mõõdetakse vertikaalnurka horisontaaltasandi suhtes, lisades alati märgi ,,+" või ,, - ". Vertikaalnurga mõõtmiseks on instrumendis vertikaalring ja nurga mõõtmiseks on teada horisontaalsuunale vastav lugem 0°, 90°, 180° või 270°. Mis suurused mõõdetakse trigonomeetrilisel nivelleerimisel ja kuidas arvutatakse punkti kõrgus? Trigonomeetrilise nivelleerimisega mõõdistamisvõrgu punktide kõrguste määramisel mõõdetakse vertikaalnurgad teodoliidiga, mille lubatud maksimaalne mõõtehälve on 30", kahe võttega ja teodoliitidega, mille lubatud maksimaalne mõõtehälve on 15", ühe võttega. Mõõtevahendi ja viseerimismärgi kõrgus arvestatakse täissentimeetrini ümardatult. Mis on teada ja mis mõõdetakse kinnises käigus? Algab ja lõpeb samas koordineeritud punktis. Kinnine käik tuleb siduda geodeetilise põhivõrguga. Kuidas tasandada mõõdetud nurgad? Nurkade tasandamiseks arvutatakse polügoonis mõõdetud nurkade summa
(RP). Saadakse suund OB", mis tähistatakse samuti vaiaga. 4) Punktide B' ja B" vahe keskmistatakse ning saadakse projektsuund B (instrumentaalsete ja mõõtmisvigade puudumisel B"=B'=B. 76. Projektjoone märkimine Projektjoone märkimist etteantud kaldega tuleb ette ehitusplatside planeerimisel, kanalisatsioonivõrkude ja teede ehitamisel jm. Etteantud kaldega projektjoont võib märkida kahel viisil: 1) nivelliiriga märgitakse väikesed kalded 2)teodoliidiga märgitakse suuremad kalded Projektjoone kõrguste märkimisel nivelliiriga paigaldatakse nivelliir märgitava joonehte otspunkti. Joonisel 4.6 on toodud näide joone AB kõrguste märkimise kohta nivelliiriga. On antud punktide A ja B kõrgused: HA = 106,75 m ja HB =108,75 m Nende punktide vahele uleb märkida vahepunktide kõrgused vahekaugusega 50 m. Joon AB on looduses märgitud, lõigu pikkus d= 200 m
Vaatekiir on kaldu, nivelliir asub täpselt keskel, mõlemal lati lugemil on ühesugune viga. Nivelleerimisõlad peavad olema võrdsed, aga nivelliir ei pea asuma sirgel AB. 26. Trigonomeetrilise nivelleerimise olemus. Trigonomeetriline nivelleerimine on punktidevahelise kõrguskasvu määramine viseerimiskiire vertikaalnurga suuruse ja punktidevahelise kauguse d järgi, arvestades instrumendikõrgust i ja viseerimiskõrgust v. Vertikaalnurk mõõdetakse teodoliidiga, kauguse saamiseks võib kasutada niitkaugusmõõturit ning viseerimiskõrguse fikseerimiseks peab kõrgust määratavas punktis olema vertikaalne latt. Samuti kasutatakse ka keskelt trigonomeetrilist nivelleerimist. 27. Nivelliiride liigid. Nivelliirid jaotatakse täpsusklassi alusel: *Kõrgtäpsed nivelliirid 10'' *Täpsed nivelliirid 15'' *Tehnilised nivelliirid 45'' Konstruktsiooni alusel: *Elevatsioonikruviga e. silindrilise vesiloodiga nivelliiridel on silindriline vesilood kinnitatud
instrumendi horisondist projektkõrgus, seejärel lüüakse vaja maasse, kuni saadakse vajalik lugem, kontrolli võib teha kas lati punase külje järgi või teise horisondi järgi, teine võimalus on asetada latt maasse asetatud vaia kõrvale ja liigutada latti seni kuni saadakse vajalik lugem ja lati taldmiku abil tõmmatakse vaiale kriips, mis märgib projektkõrgust. 3. Projektkaldega joone märkimine väikesi kaldeid märgitakse nivelliiriga või laseriga, suuremaid teodoliidiga, ühe punkti kõrgus peab olema teada, punktid märgitakse välja projektkõrguste järgi ja seejärel ühte punkti seatakse üles nivelliir nii, et üks tõstekruvi oleks joone suunal, mõõdetakse instrumendi kõrgus ja kallutatakse vaatekiirt kuni teisele punktile asetatud latilt saadakse instrumendi kõrgusega võrdne lugem, seejärel või selle joone mistahes punkti märkida lüües vaia maasse seni, kuni saadakse instrumendi kõrgusega lugem
vastab projektkõrgusele. Vai lüüakse maasse seni kuni vaia peale asetatud lati lugemiks tuleb eproj = Hi HA. Kontrolliks tehakse nivelleerimine lati punase külje või teise horisondiga.Kõik arvutused näidatakse märkimise skeemil ja lisatakse juurde, kui kõrgele jäi vaia pea maapinnast. Tunnusvai kõrvale! 78. Projektkalde märkimine Väikesi kaldeid märgitakse nivelliiriga ja suuri (so suuremad kui lati pikkus!) teodoliidiga. Tänapäeval kasutatakse sageli ka pöörd- ja torulasereid. Antud on lähtepunkti A kõrgus (HA), joone horisontaalprojektsiooni pikkus (d) ja kaldenurk (iAB). Kui joone otspunkti B kõrgus ei ole antud, siis see arvutatakse HB = HA + iAB * d Otspunkti B kõrgus märgitakse välja analoogselt eelnenuga. Nivelliir seatakse üles ühte otspunkti nii, et üks tõstekruvi on joone AB suunal. Mõõdetakse
valemitega: T=R×tan/2 K=×Rװ/180° B=R(sec/2-1) D=2T-K Need kõvera põhielemendid arvutatakse antud valemite järgi või siis võetakse kõverate märkimise tabelist. Maastikul mõõtes liigutakse nurga punktini ja sealt mõõdetakse tagasi tangensi pikkus ning niimoodi leitakse kõvera algus. Siis liigutakse nurga punktist tangensi pikkuse võrra edasi ja leitakse kõvera lõpp. Kõvera keskpunkti märkimiseks tuleb teodoliidiga välja märkida nurgapoolitaja suund ja selle lõik B. Kui tangensi pikkused on üle ruleti pikkuse siis on õigem märkida kõvera algus ja lõpupunkt välja lähimast piketist. Selleks tehakse väliraamatus piketaazi arvutus. Kas: KA=NP-T (tangensi pikkus) · KL=KA+K (kõvera pikkus) · KK=KA+K Või KL=NP+T-P Niimoodi tuleb arvutada kõik kõverad kui piketaazi märkimisega on jõutud NP. Piketaazi jätkamiseks
polaarnurgad mõõdetakse orienteeritud limbi abil, mille 0´00´on orenteeritud käigu eelmisele punktile. Kaugus ehk nn polaarkauguse polügooni punktist kuni situatsioonipunktini, võib sõltuvalt koostatava plaani mõõtkavast ja võimalusest mõõta niitkaugusmõõturiga 0,1 m täpsusega, lmax=70m(100m), aga ka lindiga või elektrooniliselt. Situatsioonipunktide kõrguslik asend saadakse trinomeetrilise nivelleerimisega. Mõõdistades tasasel maastikul võib kasutada ka teodoliidiga otsast nivellerimist lähtudes tõsiasjast, et vertikaalringi lugem NA, kui see panna vertikaalringi lugemiks, annab horisontaalse viseerimiskiire. Kameraaltööde käigus valmib plaan: 1. Arvutada alusvõrgu punktide X,Y,H koordinaadid 2. Kanda plaanilise aluvõrgu punktid koordinaatide järgi plaanile 3. Polaarnurga ja-kauguse järgi kanda plaanile situatsiooni punktid 4. Kantud sit.punktide ja krokii järgi joonestada plaanile situatsioon 5. Kirjutada plaanile sit
annaabi.ee 
