Teatriajalugu (0)

Nimi : ….

ANTIIK- JA KESKAEG

Teatriajaloo tööleht
Mõistel teater on tänapäeval kaks tähendust: 1) teater kui kunstiliik ja 2) teater kui ehitis (teatrihoone). Sõna teater pärineb kreeka keelest ( theatron ) ja tähendab algselt vaatemängukohta. Teater kui kunstiliik sündis (millal? kus?) u 6.saj eKr , Vana-Kreekas Atikas Peloponnesose poolsaarel. Teatri eelkäijaks olid pidustused, mis olid pühendatud jumalale nimega Dionysos ( veinijumal) neid pidustusi kutsuti dionüüsiateks. Tänapäeva teatri otseseks algeks võib pidada Ditürambi. Ditüramb oli Dionysosele pühendatud kultuslaul (hümn), mida esitas (mis?) 50.meheline koor flöödi saatel. Thespis oli antiikmaailmas legendaarne ditürambi-koori juht. Thespise kunst = teater, Thespise rüü = teatrikostüüm. Vanim teatrižanr on sikulaul ehk Tragöödia. Tragöödiaid esitati (millal?) talvel. Tragöödia kasutas teemade allikana (mida?) kreeka mütoloogiat. Tragöödiates oli näitlejate rõivastus ( milline?) pikk, lai, voogav, värvikirev, rikkalikult kaunistatud. Komöödiates, mida esitati (millal?) saagikoristuse ajal kandsid näitlejad (milliseid rõivaid?) maske, mis iseloomustasid tegelase hingeseisundit ( kujutasid sageli tollaseid riigimehi ja tekstis heideti nende üle üpriski tihti  nalja ). Nii tragöödiates kui komöödiates kasutasid kreeka näitlejad vastavalt rollidele (mida?) maske. Näitlejatena astusid üles ainult mehed. Vana-Kreeka teatrirajatised ehitati tavaliselt (kuhu?) poolringikujuliselt mäenõlvale ja koosnesid neljast traditsioonilisest osast: 1 ) teatron ( mäenõlval asuvad istmed ), 2 ) orkestra (ümmargune mänguplats) ,3) skenee (garderoobiruumis näitlejatele ja koori liikmetele) 4)proskeenioon ( eeslava, kus on näitlejad ). Vanim Vana-Kreeka seni kasutusel olev teatrirajatis on on Peloponnesose poolsaarel asuv amfiteater. Vana-Kreeka teateri žanrid olid: 1) tragöödiad, 2) komöödiad, 3) saatüridraamad. Saatüridraama on lõbus näitemäng, mille peategelased olid Dionysose saatjaskonda kuuluvad saatürid. Tuntuim Vana-Kreeka komöödiate autor oli Aristophanes. Tragöödiate kirjutajatest võib nimetada kolme kuulsat nime: Aischylos , Sophokles ja Euripides . Aischylose tragöödiatest eristatakse tänapäeval enim  „Aheldatud Prometheus“. Sophoklese näidenditest  "Kuningas Oidipus".
Vana-Kreeka teatriga võrreldes Vana- Rooma teater oma arengult palju kehvem ja kasutas kreeklaste eeskujusid ja traditsioone. Roomas hakkas teater kujunema (millal?) 3.saj eKr. Tekkis mitu uut žanri nagu näiteks atellaan, mis tähendab ühevaatuselist jämedakoelist rahvatükki; miim - naljakas akrobaatiline lühijant; pantomiim -miimika kasutamine. Kreekaga võrreldes erines Rooma teater maskide traditsiooni poolest – Rooma näitlejad ei kandnud maske. Erinevalt Kreekast ehitati Rooma teatrid (kuhu?) lauskmaale. Vana- Rooma kaks tuntud näidendite autorit olid Plautus ja Terentius .
Keskaeg hõlmab ajavahemikku 5 kuni 15 sajand. Keskajal käis teater alla. Sellele aitas kaasa ühe tugevnema (mille?) kiriku vaenulikkus ja vastuseis. Etendusi mängiti kahes kohas: kirikus ja hiljem kirikuesisel väljakul. Lisaks näitlejatele tegid tükkides kaasa ka vaimulikud ja käsitöölised. Tekkis histriooni ehk rändnäitlejate staatus. Teatritükkide teemad käsitlesid peamiselt piiblilugusid või kujutasid pühakute imetegusid. Keskaja kiriklikud teatrižanrid olid;
-liturgiline draama (seletus) –  piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega
-müsteerium – on piibliaineline etendus keskajast, kus vahelduvad kõnes esitatud osad muusikas esitatud osadega.
- miraakel – näidendid imetegudest, näiteks neitsi Maarjast .
-passioon – on vaimulik oratoorium, mis põhineb evangeeliumi tekstil. ( teemaks Kristuse kannatused) Lihavõtete ajal kannatusmängud.
-moralitee – õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud.
Keskaja teatri teise, nn rahvaliku žanrivaldkonna moodustasid 1) farss ja 2) narrimängud.
Farssi esitati alguses (millal? kus?) rahvapidustustel. Narrimängud kuulusid (mille?) karnevalipidustuste juurde.