Teadus ja Väärtushinnangud (0)

Teadus ja väärtushinnangud 1.   Mittelstrassi   „teaduslikest   ratsionaalsusnõuetest“   kattus   „Teaduse   süstemaatilisuse“   tekstis
nimetatud   omadustega   teaduse   kontrollitavuse   kriteerium.   Nimelt   kirjeldas   Paul   Hoyningen-
Heune oma teksti kolmandas peatükis (Hoyningen-Heune, lk 3) eksperimentide rakendamist, mis
omakorda   võimaldab   kontrollida   teaduslike   teooriate   või   väidete   õigsust   ning   kooskõla
faktidega.   Sellest   tuleneb   ka   teine   kattuvus   kahe   teksti   vahel   ehk   korratavuse   kriteerium.
Kahtluse korral on teadlastel  alati  võimalus korrata katseid, et  iseseisvalt  kinnita  või ümber
lükata   mitmeid   teaduslikke   tulemusi   ja   järeldusi.   Kolmandaks   kattuvuseks   on   teaduse
usaldusväärsuse kriteerium, mis Mittelstrassi teksti puhul väljendub eelkõige uute teadmiste ning
eelnevalt kinnitatud  teooriate  vaheliste vastuolude puudumises. Hoyningen-Heune’i „Teaduse
süstemaatilisuses“   oli   teaduse   usaldusväärsus   tihedalt   seotud   eelkõige   eelnevalt   mainitud
kontrollitavuse ning korratavuse kriteeriumitega, ehkki tema arutelu eksperimentide osas viitas
selgelt mõttele, et katsete rakendamine aitab kontrollida teaduslike vastuolude olemasolu. Seega
esines kahe teose vahel mõtteline paralleel. 2. Teaduse esimeseks ning kõige traditsioonilisemaks tähenduseks on uute teadmiste loomine:
tehakse   seni   tundmatuid   avastusi,   kinnitatakse   või   lükatakse   ümber   mitmeid   teaduslikke
teooriaid, jõutakse uute faktideni. Samal ajal peavad kõik need tegevused vastama teadusele
iseloomulikele joontele, näiteks teaduse usaldusväärsusele, järelekontrolli võimalusele ning selle
objektiivsusele.   Teiseks   aspektiks   on   teaduse   käsitlemine   osana   ühiskonnast,   mis   tegeleb
teadmise tootmise, levitamise ning arendamisega. Ühtlasi on sellele aspektile omane ka teaduse
kättesaadavuse omadus. Kolmandaks käsitluseks on teaduse vaatlemine ideena: teadus muutub
inimese elu tähtsaks või koguni lahutamatuks osaks, millele on omakorda iseloomulik nii himu
uute   teadmiste   saamise   suhtes   kui   ka   väärtushinnangute   mõju   olemasolu.   Tallinna
Tehnikakõrgkool kuulub oma olemuse poolest teaduse institutsioonilise tähenduse alla. Nimelt
on tegu ühiskondliku asutusega, mis annab teadmisi teistele ühiskonnaliikmetele, tootes samal
ajal  ka  uusi  teadmisi.  Siiski  on Tehnikakõrgkoolile  omased  ka teaduse  ideeline  ehk  eetiline
käsitlus ning teadus-teoreetiline aspekt: teadusega tegelemine on õppeasutuse jaoks lahutamatu
osa,   selle   idee   ja   visioon,   uute   teadmiste   loomine   või   tootmine   on   aga   reeglina   pikemas
perspektiivis kõrgkooli tegevuse väljundiks. 3. Esimene teaduslik uuringu liik ehk niinimetatud puhas alusuuring seisneb harilikus teadmiste
kogumises.   Selle   puhul   pole   oluline,   kas   uuringu  käigus   saadud   tulemusi   saab   ka   praktikas
kasutada. Ühtlasi kuulub selle tüübi alla ka esimene näide ehk uuring universumi vanuse kohta,
sest selle käigus saadud tulemustel  puudub praktilise  rakendamise  vajadus. Teine  teadusliku
uuringu liik ehk rakendusele orienteeritud alusuuring eeldab küll saadud tulemuste kasutamist
igapäevaelus või tööstuses, ent seda eelkõige tulevikus. Seega pole teise liigi puhul tulemuste
kohese rakendamise võimalus oluline. Kolmas liik ehk tootele või leiutisele orienteeritud uuring
on suunatud tulemuste kohesele või võimalikult varajasele kasutamisele. Antud tüüpi uuringuid
viiakse sageli läbi kindla praktilise eesmärgi saavutamiseks. Selle alla kuulub teine näide ehk
uuring vesiniku baasil töötava sisepõlemismootori täiustamise uuring. Nimelt on antud uuringul
kindel   praktiline   eesmärk,   saadud   tulemused   võivad   aga   leida   rakendust   juba   lähitulevikus.
Neljandat teadusliku uuringu tüüpi, alusuuringule orienteeritud rakendusuuringut, võib vaadelda
kui eelnevalt nimetatud teise ning kolmanda liigi edasiarenduseks. See eeldab saadud tulemuste


praktilist tehnoloogilist rakendamist, rakendus ise moodustab aga aluspõhja uute alusuuringute
läbiviimiseks.     4.  Autori   arvates  on  majanduse  mõju  teadusele  neutraalne,  üldjuhul  ei   näe  ta   majanduse   ja
teaduse rakendamise omavahelistes seostus midagi halba. Erandiks on olukord, mil teadus allub
täielikult majandusele: teaduse edu sõltub selle majanduslikust väärtusest, samuti peab teadus
toetama   otseselt   majanduse   toimimist,   pakkudes   piisavalt   ressurssi   majanduslike   vajaduste
täitmiseks. Autori arutelu põhjal peab teadus igal juhul säilitama oma iseseisvat, teaduslikku
väärtust. Minu jaoks on teaduse ja turumajanduse omavaheline seos pigem positiivne nähtus.
Teaduse keskendumine majandusele soodustab reeglina üldist heaolu ning elukvaliteedi tõusu,
kuna   suurem   osa   teadusele   eraldatud   ressurssidest   suunatakse   sellisel   juhul   igapäevaelu
täiendamiseks   vajalike   meetodite   väljatöötamisele   ja   rakendamisele.   Siiski   võib   selline   seos
pidurdada mitmete teadusvaldkondade arengut, ohustada rakendusele orienteeritud alusuuringuid
ning   pikemas   perspektiivis   jätta   inimkonda   ilma   kasulikest   teadmistest.   Näiteks   võib
gravitatsioonijõu     põhjalikum   uurimine   avada   inimkonna   jaoks   uusi   võimalusi   mitmetes
valdkondades.   Tänapäeval   on   aga   selle   puhul   tegemist   majanduslikult   väärtusetu   teadusega,
mistõttu ohustab seda pea täielik kadumine või tulemusetus.  Arvestades Eesti praegust teaduselu arengut ning selle toetamiseks eraldatud ressursside hulka,
oleks mõistlikum säilitada ühte, majanduse teenimise rolli. Eesti teaduselu on suurenisti sõltuv
majandusest,   majandus   ise   vajab   aga   järjepidevaks   toimimiseks   toetust   teaduse   rakendamise
näol.   Taoline   süsteem   on   kujunenud   aastakümnete   jooksul   ning   riigi   elanikkonna   heaolu
vaatenurgast vaadates peab seda jätma muutmata. Loomulikult võiks Eesti teaduselu paralleelselt
keskenduda ka teadusele ning selle arendamisele, ent selleks ei jagu piisavalt rahalisi ja muid
materiaalseid ressursse.  5. Esmalt nimetas autor teadust mitte-demokraatlikuks, pidades silmas demokraatia kui poliitilise
valitsemisvormi iseloomulikku omadust, enamuse arvamuse võimu ja tähtsust. Seega on teadus
mitte-demokraatlik, sest see põhineb kindlate uuringute käigus saadud tulemustel, mitte enamuse
arvamusel   teaduslike   küsimuste   osas.   Sellise   omaduse   tugevuseks   on   teaduse   muutmine
usaldusväärsemaks, sest kõik uuringud ning katsed on eelkõige objektiivsed. Nõrkuseks võib aga
pidada väidete või teooriate pidevat järelekontrolli: isegi kui mitmed autoriteetsed teadlased on
milleski   ühiselt   veendunud,   ei   saa   nende   arvamust   pidada   kinnitatud   faktiks   enne   vajalike
uuringute   läbiviimist.   Demokraatlikuks   võib   aga   teadust   pidada   järgnevate   tunnuste   alusel:
teadlastel on täielik uurimisvabadus, nad valivad ise vastavat uurimisvaldkonda ning omavad
õigust tegeleda sellega piiranguteta; kõik teadlased on võrdsed juba kinnitatud teooriate ning
faktide   ees,   need   kehtivad   kõigile;   igale   avastusele   või   tulemusele   järgneb   selle   objektiivne
kontroll; uuringud ning nende kirjeldused on avalikud; teadus on igaühele kättesaadav. Nende
omaduste   põhjal   on   teadus   demokraatlik   kindlate   reeglite,   vabaduste,   õiguste   ning   võrdsuse
olemasolu mõttes. 


Kasutatud välisallikad: Hoyningen-Heune, P;  Luure, A. tõlkija. (2002). Teaduse süstemaatilisus. Tallinn: Akadeemia.