TALLINNA ÜLIKOOL Kasvatusteaduste teaduskod Kasvatusteaduste osakond KOOPERATIIVNE PROJEKT KEELEKÜMBLUS KUI KASVATUSFILOSOOFILINE PROBLEEM KOOSTAJAD: JUHENDAJA: ENE-SILVIA SARV TALLINN 2008 Sissejuhatus. Meie grupi poolt valitud teema on väga aktuaalne tänapäeval, sest keelekümbluse programm on praegu viidud paljudes koolides. On huvitav teada, mis see termin, nagu ,,keelekümblus" üldse tähendab, selle plussid ja miinused ja milliste probleemidega selle programmi järgi õpivad lapsed kohtuvad. Meie leidsime selle raamatu, nagu ,,Keelekümbluse käsiraamat", kust võtsime palju huvitavaid fakte ja mõtteid. See raamat aitas meid koostada kooperatiivse projekti, kust saab leida erinevaid vastuseid tekkinud küsimustele. Mis motiveeris meid võtta sellise teema? N
KASVATUSE KLASSIKA ---------------------- Maie Tuulik Tallinn 2010 SISUKORD Saateks 1. Mis on must kasvatus? 2. Miks on kasvatus oluline? 3. Mis on kasvatuse mehhanism? 4. Missugused on kasvatuse eesmärgid? 5. Kas jutt indigolastest on bluff? 6. Miks on eneseteadvuseni nii pikk arengutee? 7. Kas laps on täiskasvanule võrdne partner? 8. Kas laps peab sõna kuulama? 9. Miks on harjumused vajalikud? 10. Mis vägi on memme musil? 11. Mis värvi on armastus ? 12. Milles on kiituse imeline jõud? 13. Kas last tohib karistada? 14. Miks tuleb last vabadusele juhtida? 15. Mis on kõlbeline enesetunnetus? 16. Miks on vaja leida kesktee? 17. Miks Peeter Põllu kasvatusõpetus ei vanane? Lõpetuseks Viiteallikad SAATEKS Meie raamaturiiulid on täis
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse Mõned mõisted Fileo sofia on ,,tarkusearmastus". Tarkus on teatud liiki teadmine. Kui antiikajal hakati mõtisklema maailma üle, siis nimetatigi seda teadmiste otsingut ,,filosoofiaks". Filosoofia abil püütakse niisiis saada teadmisi ehk tarkust maailma, inimese ja tema elu eesmärkide kohta. Filosoofia käsitlusobjektiks on seetõttu just igapäevaelu. Filosoofia tegeleb probleemidega, millele ei saa vastata traditsionaalsetel teaduslikel viisidel vaatlemise, mõõtmise, arvutamise jms empiirilise
1. Sissejuhatus pedagoogilisse psühholoogiasse Ped.psühh. olemus ja seos teiste ped.distsipliinidega Pedagoogilise psühholoogia eesmärk on pedagoogiliste situatsioonide analüüsivahendite omandamine ja kasutamine, et langetada põhjendatud otsuseid. Peale kiire otsustamise ja valmis lahenduste rakendamise nõuab õpetajatöö ka tegevuse tulemuste ettenägemist. Õppe-kasvatustöö mõistmisele aitavad kaasa teadmised inimkäitumise seaduspärasustest. Pedagoogilise psühholoogia uurimisobjektideks on õpilane, õppimine ja õppimise tingimused. Pedagoogika ehk üldine kasvatusteooria koosneb tavaliselt üldpedagoogikast, kasvatusteooriast ja didaktikast. Üldpedagoogika ehk pedagoogika üldised alused annavad enamasti ülevaate kasvatuse ajaloost, ped.uurimismeetoditest, kasvatuse eesmärkidest ja hariduskorraldusest. Didaktika ehk õpetamisteadus vastab küsimusele mida ja kuidas õpetada, käsitleb õppesisu ja –meetodite küsimusi. Kasvatusteooria käsitleb üldjuhul kas
Ametnikku tagasi valida ei saanud, teda kontrolliti enne ja pärast ametisoleku aega. Viiesajanõukogu oli kõrgeim võim, sest arutas kõik rahvakoosolekule (ekleesiale) tehtud ettepanekuid ning ka riigiametnikud ja sõjavägi allusid sellele nõukogule. Nõukogu kuulutas sõdu ja sõlmis rahu, lõi sõjalisi liite, määras maksud, kõik see omakorda läks veel rahvakoosolekule heakskiidu saamiseks. Poliitilised ideaalid: 1) Kodakondsus oli ateenlaste kõrgeim au. Perekond, sõbrad ja vara, neid nauditi parimal juhul kui elemente sellest ülimast heast, mis väljendus selles, et inimene omas kohta linnas ja selle tegemistes. Perikles: "Inimene, kes ei tunne huvi avalike asjade vastu, on kasutu" ja ,,Kuigi vähe on poliitika algatajaid, oleme me kõik poliitika üle otsustajad" (nagu kokandust võivad osata vähesed, kuid toidu maitsvuse üle saavad otsustada kõik) Kõik väärtuslik, ihaldatav ja loov, põhimõtteliselt kõik, mida inimene teeb, teeb ta linnas, polises.
301. Oskus meeldida on tegelikult oskus petta 302. Kriitik on jalutu, kes õpetab teisi jooksma 303. Elu on raske. Millega võrreldes? 304. Asjad, mida keegi meilt kunagi võtta ei saa, on pisarad ja naer 305. Hea uni ei saa alata enne, kui halb uni möödas on 306. Head mälestused raiu marmorisse, halvad kirjuta liivale 307. Truudus pole armastuse vaid iseloomu tugevuse tunnus 308. Õnn on kui tänavapoiss, kes naeratab korra ja kaob 309. Armastus on ainuke vara, mis kasvab kui teda jagada 310. Ükski sõna ei väljenda nii palju armastust, kui seda teevad silmad 311. Elu on lill kõrvenõges 312. Naised andestavad, aga ei unusta, mehed unustavad, aga ei andesta 313. Elu on nagu sibul, mida kooritakse nuttes 314. Aeg on täis valusaid pisaraid ja andeksandmatuid pettumusi,kuid on ka täis hetki, mis iial ei unune ja säravad aastate pärast ning hüüavad tasa... oli kord... 315
loomingulised teadused (teadmised) [kunstid, käsitöö harud] Rääkides õnnest ja vooruslikust elust, eristas Aristoteles dianoeetilisi ja eetilisi voorusi või loomutäiusi. Mõlemad peab inimene endas ise välja arendama sündides on meil need voorused vaid võimalikkusena olemas. Dianoeetilised voorused on seotud mõtlemistegevusega need on intellektuaalsed voorused. Sellisteks voorusteks on arukus ja tarkus. Arukust võiks seejuures nimetada praktiliseks elutarkuseks. Tarkus kitsamas tähenduses on aga võime mõtelda elukaugetest asjadest, teoretiseerida. Eetilised voorused on seotud hingelaadiga ning seisnevad sobiliku keskmise (omamoodi kuldse kesktee) leidmises. Kuldset keskteed võib leida vaid neis asjades, mis iseenesest ei ole ei head ega halvad, kuid mis võivad muutuda sellisteks liialduse või puuduse korral. Kuidas aga leida kuldset keskteed? Selleks on tarvis arukust, s.o dianoeetilist voorust
* * * Minu koolis omandatud armastus ajaloolise mõtlemise vastu ei jätnud mind maha kogu minu edaspidise elu jooksul. Ajaloo õppimine saab minu jaoks kaasaja sündmustest, s.t. poliitikast, arusaamisel ammendamatuks allikaks. Ma ei püstita endale ülesannet "õppida" kaasaega las see õpetab mind. Muutusin varakult poliitiliseks "revolutsionääriks" ja niisama vara sai minust revolutsionäär ka kunstis. Ülem-Austria pealinnal oli siis üldsegi mitte halb teater. Seal mängiti peaaegu kõike. 12-aastaselt nägin ma laval esimest korda stseeni "Wilhelm Tell" ist. Mõne kuu möödudes tutvusin oma elu esimese ooperiga "Loengrin". Olin äärmuseni haaratud. Minu nooruslik entusiasm ei tundnud piire. Nende teoste juurde tõmbab mind kogu elu ja ma tunnetan ka praegu veel õnne sellest, et
Kõik kommentaarid