Tarbi, inimene, tarbi veel! (2)

Tarbi, inimene, tarbi veel!

Aastatuhandete vältel on inimene muutunud aina laisemaks ja laisemaks. Viimase sajandi jooksul on see olnud eriti märgatav, sest kiire tehnika areng on viinud ühiskonna sinnamaale, kus enam ei jälgita, mida ostetakse, ja ei anta endale aru tarbimisharjumustest. Alates sellest kui inimkond muutus tsiviliseeritumaks ja paberilipakatele anti väärtus, on keskendutud aina enam nende paberilipakate kogumisele. See on viinud elatustaseme kasvuni arenenud maades ent arengumaades on seisukord samasugune nagu 400 a. tagasi. Lääneriikide elanikud tarbivad piiramatult, samas kui kolmanda maailma riigid kannatavad pideva puuduse käes. Praegu, kui räägitakse masendunult majandussurutisest, ei arvestata sellega, et Aafrikas ja Kagu-Aasias ei ole inimeste jaoks sisuliselt mitte midagi muutunud.
Elatustaseme kasvuga seoses tõusid inimeste palgad ja nad said endale lubada kaupu, millest arvasid endi puudust tundvat. Järjest suurenev nõue luksuskaupade järele tõstis nende hindu ning oli vaid aja küsimus millal see imeline süsteem kokku kukub , sest majandus, nagu looduski, viib ennast tasakaalu poole. Pole võimalik, et toodetakse järjest juurde ja juurde ning kõik võidavad. Et tasakaal püsima jääks, peab keegi ka kaotama, ning praegust majanduslikku olukorda jälgides on näha, et kui enne kõik võitsid, siis nüüd kõik kaotavad. Sinna, kus me praegu oleme, on meid viinud ületarbimine. Tarbimisharjumuste muutmine tooks kaasa mitmeid positiivseid tagajärgi. Näiteks peaaegu igaüks meist ostab poes käies kilekoti ning kahjuks paljud nendest kilekottidest lõpetavad teepervedel või metsa all. Tarbimise kontrollimine ja mõttetute asjade ostmata jätmine vähendaks seda probleemi ja loodust reostataks palju vähem.
Kahjuks on aina kasvavas tarbimises süüdi ka meedia. Internet, raadio, televisioon, ajakirjandus ja suured plakatid bussipeatustel sunnivad meid ostma erinevaid tarbekaupu, millele me leiaksime iga kell soodsamaid alternatiive. Suured elektroonikamonopolid palkavad endale tipptasemel psühholooge, et töötada välja sellised reklaaminipid, mis alateadlikult mõjutaks meid nende kaupu ostma. Tänapäeva reklaami võib juba mööndustega nimetada hüpnoosiks, sest kergeusklikud inimesed lähevad õnge juba vanade trikkide peale. Võib-olla näitabki see kõige paremini, et need vanad meetodid töötavad endiselt. Igal aastal panevad firmad reklaami alla hakkama sadu miljardeid dollareid ja kuna see skeem on siiamaani töötanud, ei näe mina küll ühtegi põhjust, miks ei peaks see jätkuma ka veel järgnevate aastate jooksul.
Kuna reklaam hakkab üha enam internetti kolima , on loogiline, et inimestele tehakse tarbimine interneti kaudu võimalikuks. See on väga mugav nii ostjale kui müüjale, sest paljud hiljuti loodud firmad ongi internetifirmad. See tähendab, et kogu firma poolt pakutav teenuste nimekiri on internetis ja tarbija ei vaja vahetut suhtlust müüjaga. See hoiab kokku müüja kulutusi bürooruumide rendi arvelt ning vajab vähem teenindavat personali. Veebilehe struktuur on ülesehitatud selliselt , et ka iga loll saaks aru, mida ta tegema peab. Nii hoiab ostja kokku väärtuslikku aega ning kui tavaliselt peaks ta kauplusesse, panka või näiteks kindlustusse minemiseks liiklema autoga , siis nüüd pole see enam vajalik. Kahjuks aga on neid, kes lõikavad interneti võimalustest ebaseaduslikku kasu. Pahaaimamatud maksumaksjad tellivad kahtlase kuulsusega lehekülgedelt odavamat kaupa, et võita rahaliselt, arvestamata seda, et kas neil üldse seda kaupa reaalselt vaja läheb. Lõpptulemuseks on see, et seda vähest raha, mis sa maksad näed sa oma elus viimast korda ning kahjuks on olemas võimalus, et sa ei saa ka tellitud kaupa. Interneti piiramatud võimalused on varsti liigtarbimise peamisteks põhjusteks ja me ei saaks seda takistada ka siis kui väga tahaks.
Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Usun, et see küsimus on käinud läbi paljude peast , kui nad on pidanud istuma reede õhtul kaubanduskeskuse järjekorras. Pikad kassajärjekorrad ulatavad kohati kahekümne inimeseni. Ja kui veel arvestada müüjate teeninduskiirust, siis on täielik ime, et kahe tunniga saab toidupoes käidud. Mis viib ikkagi sellise ületarbimiseni? Kas on see tõesti vajadus? Vaevalt . Miks siis on nii, et ülekaaluliste protsent rahvastikus kasvab iga päeva, kuu ja aastaga? Nendele ja paljudele teistele küsimustele leiame vastuse lähema viiekümne aasta jooksul ja siis ehk tunnistab inimkond probleemi, mille nad on ise loonud.