Tänapäeva maailma hirmud (1)

Tänapäeva maailma hirmud
Me elame suurte muudatuste ajal. Inimesi kimbutab hirm tuleviku ees. Eriti veel praegu, kui Eestit ja suurriike on tabanud ülemaailmne rahanduse ja majanduse keerisstorm. Sellega kaasneb erinevaid hirme ning me peame nendeks valmis olema.
Eesti Päevalehe- 4. Aprill 2009 aasta „55 817 töötut ootab”, „Töötute hulk kasvab tuhandete kaupa nädalas”. Need pealkirjad tekitavad minud tõsist hirmu ja segadust, kuidas ja kus praegu majanduskriisi ajal jätkata oma õpinguid. Milline elukutse valida?
Elame vabas maailmas. Võimalusi on palju. Milline neist on minu jaoks see ainuke ja õige? Väidetakse, et praegused loobumised tähendavad heaolu kasvu tulevikus, jutt käib viiest-kümnest aastast. Aga ka praegu peab keegi minu õpingud kinni maksma. Tõenäoliselt saavad nendeks olla minu vanemad ja riik. Tahaksin valida endale elukutse , mis mind tõeliselt huvitab ja köidab. Üks minu unistustest võiks olla hakata ise ettevõtjaks. Kas see oleks minu puhul kõige õigem valik ja ainuvõimalik lahendus? Ise enda peremees olla on ju ühest küljest hea: ise tead, mis, millal ja kuidas teed, aga teisest küljest hirmutav. Kas tuled toime, kas turgu ja tööd jagub ja kuidas pabermajandusega toime tulla. Unistused on ühed, aga elu võib sundida peale teised valikud .
Me oleme kriisis, mida me suuresti ei kontrolli, seda kõike võib igaüks ise praegu lehest luegda, naabriga arutada, leida õigustusi ja süüdistusi. See, mis on juhtunud Eesti ja maailma majandusega, paneb muretsema ärimehed, poliitikud kui ka tavakodanikud. Kriis on pannud töööandjad vähendama tööliste hulka ning sellest tingitult on kasvanud nii tööpuudud kui ka konkurents vabadele töökohtadele. Tööandjad võtavad tööle just neid, kellel on olemas kogemused antud alal ja noori, kes on hiljuti kooli lõpetanud. Ilma haridustunnistuseta ei võeta paremale töökohale ja kui võetakse, siis võib tööandja talle vähem palka maksta. Seega on tähtis inimese õige haridustee. Tänavu on registreerituid töötuid kokku 50n961, Eesti Päevalehe andmetel seisuga 16.03.2009. inimestel pole mitte hirm teise riigi rünnaku ees, vaid hirm töötuse ees.
Me ei oska karta hirme, mis võivad meie elu ohustada . Peame arvestama, et võime sattuda katastroofi, mille käigus võime kaotada oma kallima aarde- elu. Ere näide on Soome Tuusala Jokela koolis toimunud tulistamine, mille käigus hukkus üheksa inimest. Süüdlaseks oli sama kooli gümnaasiumi noormees , kes püüdis sellisel viisil väljendada oma raevu ja viha kooli vastu ning tahtis oma sõnade kohaselt revolutsiooni alustada. Selline katse ei olnud Soomes esimene ega ka viimane. 2008 aastal kasutas sellist käitumist Kauhajoki kutsekooli vastu Matti Juhani Saari, kelle sügav ja tõeline tahe oli tappa kõik kooliõpilased. Õnnekombel piirdus ohvrite arv kümnega. Mõlemad poisid olid eraklikud ning tundsid teiste klassikaaslaste poolset survet . Need kaks hästi meeles olevat seika näitavad, kui ebakindel meie elu on. Hommikul ärgates ja kooli minnes ei tule mõttessegi, et keegi võib meilt elu võtta.
Hirm piinab meid päevast päeva. Me peame oma hirmudest üle olema ning õppima nendega elama.