Kui habras on hetk, milles elame (4)

Kui habras on hetk, milles elame
Mängides väikse lapsega sõjamängu, karjuvad nad sind mängurevolvriga sihtides: „Ma tapsin su ära! Sa oled surnud!“ mõistmata ise, mis need sõnad tegelikult tähendavad. Seletades talle inimese tapmist, ütleb ta: „Ega ma siis päriselt seda mõelnud. Sa oled vaid „mängult“ surnud.“ Kuid varsti kogeb see laps, kui kiiresti muutub mäng reaalseks eluks ja tal tekib endalgi küsimus, kui habras on ikkagi hetk, milles elame.
Noor ei oska karta ohte , mis võivad tema elu ohustada . Oleks meie oskus teada, mil sureme, saaksime enda elu korraldada just nii, et elame täisväärtuslikku elu kuni viimse hetkeni. Meil aga kahjuks puudub selline võime ja informatsioon ning selle tõttu hindame kõrgemalt iga hetke, mil elame, hingame. Samas peame arvestama, et iga hetk võime sattuda katastroofi, mille käigus võime kaotada oma kallima aarde­­­­­­­­­­­­­- elu. Eredaks näiteks on Soomes Tuusalas Jokela koolis toimunud tulistamine, mille käigus hukkus üheksa inimest. Süüdlaseks oli sama kooli gümnaasiuminoormees, kes püüdis sellisel viisil väljendada oma raevu ja viha kooli vastu ning tahtis oma sõnade kohaselt revolutsiooni alustada. Selline hulljulge katse ei olnud Soomes esimene ega ole ka viimane. 2008. aastal kasutas sellist käitumist ja Kauhajoki kutsekõrgkooli vastu Matti Juhani Saari , kelle sügav ja tõeline tahe oli tappa kõik kooliõpilased. Õnnekombel piirdus ohvrite arv kümnega. Mõlemad poisid olid eraklikud ning tundsid teiste klassikaaslaste poolset survet kas algklassides või tol hetkel, mil neil tuli mõte korraldada veresaun. Samuti polnud kummalgi sõpru ning nende huvi relvade vastu oli kõigile teada. Need kaks värskesti meeles olevat seika näitavad, kui ebakindel meie elu on. Hommikul ärgates ja kooli minnes ei tule mõttessegi, et keegi võib meilt elu võtta. Tuleb tõdeda, et kui on olemas kas või mõni erakliku ning tugeva teotahtega noor, kes tunneb end ühiskonnas väljajäetuna, on oodata ka tulevikus selliseid tulistamisi.
Tänapäeva maailmas on tekkinud olukord, kus pole ka nii öelda riigi elu tagatud, rääkimata veel inimeste elust. Me ei saa mööda vaadata praeguse Venemaa tegevusest. Sümboolselt ettekujutades oleks Venemaa nooruk, kes tulistab koolis olevaid õpilasi, ning teised riigid põgenevad õpilased, kes püüavad endi elu päästa teistele mõtlemata, ja ohvriks on Gruusia . Praegu jälgib kogu maailm hirmunult Vene Föderatsiooni vägivaldset agressiooni iseseisva Gruusia vastu, kuid seni pole astutud konkreetseid samme selle peatamiseks. Kriisipiirkondadesse saadetakse küll süüa, riideid ja muud hädavajalikku, kuid see on ka kõik ja Gruusia on oma murega, probleemiga kokkuvõttes üksi. Näitkes on okupatsiooni vältel vene sõjavägi koos neid toetavate Lõuna- Osseetia võitlejate, kasakate ja teiste Põhja- Kaukaasia vabatahtlikega pannud kohu Gruusia territooriumil tsiviilelanikkonna vastu toime arvukalt mõrvu, vägistamisi, röövimisi ja muid põlastusväärseid tegusid. Keegi pole neid isikuid karistanud ega vahi alla võtnud nende kahetsusväärsete tegude eest. Sellega on rikutud sadade, kui mitte öelda tuhandete inimeste elu. Selmet Venemaa otsiks süüdlasi, põhjendab hoopis küünilisel moel võimsam tuumariik agressiooni väikses Gruusia vastu oma Lõuna-Osseetias elavate müütiliste kodanike kaitsmisega olematu genotsiidi eest. Selline Venemaa suhtumine inimeludesse annab mõtteainet kauaks . Põhiline on ikka võimu ja territooriumi suurus ning tähtsusetud on inimelud, mis hukkuvad nende kahe suurenemise teel. Maailma riigid peaksid taunima selliseid mõttemalle, et päästa inimkond järgmise Stalini või Hitleri eest.
Aina suurenev majanduskriis on pannud tööandjaid vähendama tööliste hulka ning sellest tingitult on kasvanud nii tööpuudus kui ka konkurents vabadele töökohtadele. Tööandjad võtavad tööle just neid, kellel on olemas kogemused antud alal, ja noore, kes on äsja kooli lõpetanud, jäetakse „ukse taha“ vaid sellepärast, et on küll olemas haridus , kuid puuduvad kogemused. Õigetes konkurentsitingimustes saaksid hästi tasustatud olla ainult korralikud töömehed, mitte kõik soss -sepad, kellel kellu käes seisab. Seda oskavad ka tööandjad oma kasuks pöörata, sest võttes tööle kogemustega töömehe, kuid ilma haridustunnistuseta, võib tööandja maksta talle vähem palka. Seega on tähtis inimese õige haridustee, et ta saaks nõuda oma töö eest väärilist tasu. Elutarkus ütleb: „Paljud inimesed on nagu vorstid . Nende sisuks on see, mida neisse on topitud.“ Nõnda tuleb tõdeda, et riik peaks suunama raha ja ressursid näiteks lasteaiakasvatajate või kooliõpetajate palkadesse ja haridusinvesteeringutesse. Sellega aitab riik kaasa, et paari pügala võrra noorte IQ-d tõstaja see tundub kasulikum kui matta raha suureneva tööpuuduse all vaevlevatele inimestele. Praegu on Scoutspataljon hea näide, kuidas inimesed püüavad suureneva tööpuudusega hakkama saada. Kui eelmise aasta jooksul läks elukutselistest koosnevasse pataljoni ligikaudu 50 inimest, siis tänavu on see arv juba 100 ringis . Inimestel pole mitte hirm teise riigi rünnaku ees, vaid hirm töötuse ees, ning kui on purunenud illusioon , et töökoht on püsiv, siis mõistab ta, kui ebakindel on elu.
Inimene pole õnnelik sellega, mis tal on, kuni hetkeni, mil ta on ilma tööta, perekonnata ja ka riik on okupeeritud ning siis ta mõistab, kui habras on hetk, milles elab. Sel hetkel on juba hilja midagi muuta, sest me ei suuda ajas tagasi rännata ja endi ega teiste vigu parandada, ära hoida. Inimene peaks elama nii, et vaadates elus tagasi, ei teki hetkeski häbi tehtu üle.